päevast päeva püüan laduda kokku üht pilti.
Ma alustan siis sellest pühapäeva õhtust, mil ma seal rohelises unelmas teki sees istusin. Ma vaatasin selle päeva jooksul ära 6 Gossipit. Nii tore oli. (: Kell kaks jõudsin magama, et hommikul kell viis taas luugid avada. Hakkasin vaikselt ennast sättima ning siblisin nagu unine hiirepoiss mööda tuba ringi. Kord siin kord seal. Sõime pisikese hommikueine ja läksime istusime sellesse jahedasse punasesse saabi, kus ma panin endale kõrvaklapid pähe, ootusärevuse enda sisse ja pea toetasin seljatoele. Uni oli magus.
Sadamasse jõudes, parkisime auto ja haarasime oma seitse asja ning kõndisime laeva poole. See tee on ikka täitsa pikaks veninud vahepeal. Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi oma kohvritega seal nii pikka teed läbima. Peagi olime õnnelikult laevas ning uudistasime seda siit ja sealt, sest me polnud keegi selle laevaga veel varem sõitnud. MS Tallink Superstar. Palju punast, palju pehmet ja hästi mitu huvitavat inimest. Paps võttis mingi tuttava juures istet, meie Stellaga kolasime lõhnapoe ja paar muud poodi läbi ja Sten kõmpis alkoholipoodi. Peagi kohtusime kõik seal akna all, kus paps juba lõbusasti lobises. Seal üritasin mina ennast taas nii mugavalt kui võimalik paigale sättida ning uinuda. Kord toetasin pead lauale, kord käele, kord jalgu diivanile ja mida kõike veel. Aga kuidagi ma uinusin ja kui ma silmad avasin oli õues juba valge ja meie olime Soome piirides.
Lippades mööda seda koridori jõudsime peagi sadama ette, kus ootas meid Mahmud. Mingi papsi tuttav, kes oli nõustunud meid linnas enda autoga ringi sõidutama. Tore-tore.
Linnas käisime enamiku ajast Itäkeskuses. Õega šoppasime ja jalutasime mööda keskust ringi, paps ja Sten käisid Mahmudi juures ja poodides ja igal pool. Vennas oli üldiselt enamiku ajast, kui mina teda nägin, väga juua täis. Aga seda naljakam meil. Vahepeal käisime kebabi söömas, millest ma ei jõudnud pooltki vist ära süüa.
Igatahes, kes veel ei tea ja keda huvitab, siis ma ostsin endale maailma kõige ilusamad püksid. Või no teised ilusamad. Kaire punaseid velveteid ei ületa miski. Enivei, minu püksid on väga tumelillad alt kitsenevad velvetid. Kind of nice, või no mulle meeldib. Veel ostsin ma kõige tavalisema musta pikkade varukatega pluusi ja musti patsikaid. Ja ongi kõik, nii üllatav kui see ka tundub.
Tagasiteel linna käisime veel motonetis ja siis ülikiiresti jooksime sadamasse. Me jõudsime sinna tunnelisse mingi 2 minutit enne selle ukse sulgemist. Kas me oleme täpsed või jaa?! Peaaegu oleks maha jäänud ju. (:
Laevas oli palju vähem rahvast kui minnes. Mõnusalt ruumi oli. Natuke lobisesin õe ja isaga ja vennaga juttu ning siis viskasin taas enda panasonicud pähe ja heidsin diivanile pikali. Palju mugavam kui minnes. Muusika oli ka hea ja mõtted mu kaunitest pükstest hoidsid meele rõõmsana küll. Laevast kõndisin unesegasena maha, istusin Saabi ja asusin Ülemiste poole teele. Venna üle sai naerda kõvasti. Ta rebib päääris palju kildu, kui ta väga kaine pole. Plaadi pealt tuli "Always look on the bright side of life" ja siis me perekondlikult laulsime kõva häälega kaasa ja vilistasime seal kus vaja. Me õega just mõtlesime, et see on nagu mingi ameerika filmi pere roadtrip. Mu huultelt libises mõni kelmikas "hahaha".
Ülemistele jõudes läksime chinasse sööma ja sõitsime täiesti koju ära. Nagu arvata võis nautisin mina taas enda unenägusid.
Koju jõudsime poole üheksa paiku. Tundsin kuklas seda vastikut kohusetunnet koputamas. Karjus mu kõrva sisse, et mul oleks vaja füüsikat õppida ja luulekogu teha. Samas tundsin kuskil mujal meelast sosinat, mis innustas blogi kirjutama ja kirja kirjutama ja Gossipit vaatama ja sünnipäevakutseid tegema. Gosh. Dilemma. Lõpuks hülgasin kõik ideed ja pugesin hoopis oma teki alla ja magasin veel.
Hommikuse äratuse panin varajase. Tegin plaani, et hommikul otsustan, kas ma olen nii tubli ja õpin hommikul kõik ära või siis olen Laisk-Liisu ja jään täna koju. Keldi muusika närib hommikul pisut peale kuut kõrva. Jooksen tüütuseni ja lükkan ta 20 minutit kaugemale. Selle aja jooksul jõuab minu pooluni tuua minuni toreda unenäo.
Nägin unes, et ma valisin nendest variantidest kojujäämise ja siis poole päeva pealt kuulsin koputust välisuksele. Sisse tulid Mark, Sander ja Ott. (kuskil millalgi olid veel Anxu ja Gerli ja Minna ja Kati ja Kertu ja Mari ka) Otil oli käes lillekimp, mille ta mulle sünnipäevaks tõi. Mul oli nii hea meel neid näha. Siis me kõndisime minu tuppa, istusime maha ja lobisesime maast ja ilmast. Olin ühtaegu üllatunud, rõõmus ja elevil. Soovisin veel Margilegi tagantjärgi õnne, sest 26ndal polevat ma teda näinud. Igatahes oli see üks positiivne laeng hommikuks.
Kohe peale seda unenägu taas ärgates mõistsin, et ma võiksin kuldse kesktee valida ja pool päeva kodus olla ja pool koolis. Mõeldud-tehtud. Ärkasin 7 paiku, õppisin füüsikat, siis magasin veel mingi 20 minutit ja ärkasin taas. Hakkasin Murilinile kirja kirjutama. Sellega sain ka peagi valmis. Järgmise projektina võtsin käsile luulekogu, mis mingil määral isegi edenes, aga valmis see ikka ei saanud.
Märkamatult oli kätte jõudnud aeg asjad kotti visata ja kooli minna. Koolis oli matemaatika, kus tunni peamiseks mõtteks oli see, et miks ma ometi pidin nii vara kooli tulema. Vene keel möödus suhteliselt ilma piinadeta ja siis oligi juba füüsika. Enne tundi mõistsin, et ega ma ju tegelikult eriti õppinud ei olnud, kuid töö läks enam-vähem. Või nii ma vähemalt arvan. Ehk saab 4.
Seejärel olid tekstiõpetused, kus oli ainult lust ja trall. Need minilavastused olid ka nii armsad. (: Need ainult kinnitasid mu soovi minna dramaturgiat õppima. ^^
Peale tekstiõpetust trehvasin Age, kellega plaanisime minna kossu vaatama, aga kui me mõistsime, et sinna on veel pool tundi aega, mõtlesime ümber ja läksime hoopis koju ära. Kodus jõudsin asjad tuppa visata ja üleriided ära võtta, kui taipasin, et ma ikka tahaks minna vaatama 11b vs 10a tüdrukute mängu. Viskasin jope selga tagasi ja Adiod jalga ning läinud ma olingi.
Sinna tuli veel mmary ka, kellega me peale mängu poes käisime ja siis minu juurde õppima tulime. Btw, mäng lõppes 1 punktise vahega 10a kasuks.
Mmaryga õppisime niivõrd-kuivõrd saksat, natuke inkat ja lobsesime siia-sinna vahele paar sõna niisama juttu. Oli naljakas ja natuke väsitav ja selleks ajaks, kui Mari ära läks laksis minul täiega.
Õnneks suutsin ma ennast vägagi ilusti kokku võtta ja õppisin usinalt ajalugu. Praeguseks on mul 12t peatükist 10 loetud ja konspekteeritud. Ma ei saaks enda üle uhkem olla. Kas täna õhtul või homme hommikul tegelen ka ülejäänud osaga ning nii ma saangi enda laiskuse kahe parandatud.
Mul oli tegelikult täna veel asju, mida ma teha tahtsin, aga sinnani ma vist ei jõuagi. Need on need samad asjad, mida ma eile teha tahtsin, aga küllap need ei ole minu jaoks veel mõeldud. Igal asjal on oma aeg.
Täna kirjutan veel paremal juhul inka kirja ära ja siis mõtlen pisut nende kutsete peale. 00:20 on "Kaks ja pool meest". See on minu uneeelne programm ja siis ma lähengi tuttu ära, et homme ärgata ja järgmisele suurepärasele päevale vastu astuda. (:
Mul on tunne, et ma unustasin veel miljonist asjast rääkida, aga nagunii on postitus juba nii pikk, et te ei viitsi lugeda, nii et teie õnneks, et mul kala mälu on.
xoxo.
-Sus.
Sadamasse jõudes, parkisime auto ja haarasime oma seitse asja ning kõndisime laeva poole. See tee on ikka täitsa pikaks veninud vahepeal. Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi oma kohvritega seal nii pikka teed läbima. Peagi olime õnnelikult laevas ning uudistasime seda siit ja sealt, sest me polnud keegi selle laevaga veel varem sõitnud. MS Tallink Superstar. Palju punast, palju pehmet ja hästi mitu huvitavat inimest. Paps võttis mingi tuttava juures istet, meie Stellaga kolasime lõhnapoe ja paar muud poodi läbi ja Sten kõmpis alkoholipoodi. Peagi kohtusime kõik seal akna all, kus paps juba lõbusasti lobises. Seal üritasin mina ennast taas nii mugavalt kui võimalik paigale sättida ning uinuda. Kord toetasin pead lauale, kord käele, kord jalgu diivanile ja mida kõike veel. Aga kuidagi ma uinusin ja kui ma silmad avasin oli õues juba valge ja meie olime Soome piirides.
Lippades mööda seda koridori jõudsime peagi sadama ette, kus ootas meid Mahmud. Mingi papsi tuttav, kes oli nõustunud meid linnas enda autoga ringi sõidutama. Tore-tore.
Linnas käisime enamiku ajast Itäkeskuses. Õega šoppasime ja jalutasime mööda keskust ringi, paps ja Sten käisid Mahmudi juures ja poodides ja igal pool. Vennas oli üldiselt enamiku ajast, kui mina teda nägin, väga juua täis. Aga seda naljakam meil. Vahepeal käisime kebabi söömas, millest ma ei jõudnud pooltki vist ära süüa.
Igatahes, kes veel ei tea ja keda huvitab, siis ma ostsin endale maailma kõige ilusamad püksid. Või no teised ilusamad. Kaire punaseid velveteid ei ületa miski. Enivei, minu püksid on väga tumelillad alt kitsenevad velvetid. Kind of nice, või no mulle meeldib. Veel ostsin ma kõige tavalisema musta pikkade varukatega pluusi ja musti patsikaid. Ja ongi kõik, nii üllatav kui see ka tundub.
Tagasiteel linna käisime veel motonetis ja siis ülikiiresti jooksime sadamasse. Me jõudsime sinna tunnelisse mingi 2 minutit enne selle ukse sulgemist. Kas me oleme täpsed või jaa?! Peaaegu oleks maha jäänud ju. (:
Laevas oli palju vähem rahvast kui minnes. Mõnusalt ruumi oli. Natuke lobisesin õe ja isaga ja vennaga juttu ning siis viskasin taas enda panasonicud pähe ja heidsin diivanile pikali. Palju mugavam kui minnes. Muusika oli ka hea ja mõtted mu kaunitest pükstest hoidsid meele rõõmsana küll. Laevast kõndisin unesegasena maha, istusin Saabi ja asusin Ülemiste poole teele. Venna üle sai naerda kõvasti. Ta rebib päääris palju kildu, kui ta väga kaine pole. Plaadi pealt tuli "Always look on the bright side of life" ja siis me perekondlikult laulsime kõva häälega kaasa ja vilistasime seal kus vaja. Me õega just mõtlesime, et see on nagu mingi ameerika filmi pere roadtrip. Mu huultelt libises mõni kelmikas "hahaha".
Ülemistele jõudes läksime chinasse sööma ja sõitsime täiesti koju ära. Nagu arvata võis nautisin mina taas enda unenägusid.
Koju jõudsime poole üheksa paiku. Tundsin kuklas seda vastikut kohusetunnet koputamas. Karjus mu kõrva sisse, et mul oleks vaja füüsikat õppida ja luulekogu teha. Samas tundsin kuskil mujal meelast sosinat, mis innustas blogi kirjutama ja kirja kirjutama ja Gossipit vaatama ja sünnipäevakutseid tegema. Gosh. Dilemma. Lõpuks hülgasin kõik ideed ja pugesin hoopis oma teki alla ja magasin veel.
Hommikuse äratuse panin varajase. Tegin plaani, et hommikul otsustan, kas ma olen nii tubli ja õpin hommikul kõik ära või siis olen Laisk-Liisu ja jään täna koju. Keldi muusika närib hommikul pisut peale kuut kõrva. Jooksen tüütuseni ja lükkan ta 20 minutit kaugemale. Selle aja jooksul jõuab minu pooluni tuua minuni toreda unenäo.
Nägin unes, et ma valisin nendest variantidest kojujäämise ja siis poole päeva pealt kuulsin koputust välisuksele. Sisse tulid Mark, Sander ja Ott. (kuskil millalgi olid veel Anxu ja Gerli ja Minna ja Kati ja Kertu ja Mari ka) Otil oli käes lillekimp, mille ta mulle sünnipäevaks tõi. Mul oli nii hea meel neid näha. Siis me kõndisime minu tuppa, istusime maha ja lobisesime maast ja ilmast. Olin ühtaegu üllatunud, rõõmus ja elevil. Soovisin veel Margilegi tagantjärgi õnne, sest 26ndal polevat ma teda näinud. Igatahes oli see üks positiivne laeng hommikuks.
Kohe peale seda unenägu taas ärgates mõistsin, et ma võiksin kuldse kesktee valida ja pool päeva kodus olla ja pool koolis. Mõeldud-tehtud. Ärkasin 7 paiku, õppisin füüsikat, siis magasin veel mingi 20 minutit ja ärkasin taas. Hakkasin Murilinile kirja kirjutama. Sellega sain ka peagi valmis. Järgmise projektina võtsin käsile luulekogu, mis mingil määral isegi edenes, aga valmis see ikka ei saanud.
Märkamatult oli kätte jõudnud aeg asjad kotti visata ja kooli minna. Koolis oli matemaatika, kus tunni peamiseks mõtteks oli see, et miks ma ometi pidin nii vara kooli tulema. Vene keel möödus suhteliselt ilma piinadeta ja siis oligi juba füüsika. Enne tundi mõistsin, et ega ma ju tegelikult eriti õppinud ei olnud, kuid töö läks enam-vähem. Või nii ma vähemalt arvan. Ehk saab 4.
Seejärel olid tekstiõpetused, kus oli ainult lust ja trall. Need minilavastused olid ka nii armsad. (: Need ainult kinnitasid mu soovi minna dramaturgiat õppima. ^^
Peale tekstiõpetust trehvasin Age, kellega plaanisime minna kossu vaatama, aga kui me mõistsime, et sinna on veel pool tundi aega, mõtlesime ümber ja läksime hoopis koju ära. Kodus jõudsin asjad tuppa visata ja üleriided ära võtta, kui taipasin, et ma ikka tahaks minna vaatama 11b vs 10a tüdrukute mängu. Viskasin jope selga tagasi ja Adiod jalga ning läinud ma olingi.
Sinna tuli veel mmary ka, kellega me peale mängu poes käisime ja siis minu juurde õppima tulime. Btw, mäng lõppes 1 punktise vahega 10a kasuks.
Mmaryga õppisime niivõrd-kuivõrd saksat, natuke inkat ja lobsesime siia-sinna vahele paar sõna niisama juttu. Oli naljakas ja natuke väsitav ja selleks ajaks, kui Mari ära läks laksis minul täiega.
Õnneks suutsin ma ennast vägagi ilusti kokku võtta ja õppisin usinalt ajalugu. Praeguseks on mul 12t peatükist 10 loetud ja konspekteeritud. Ma ei saaks enda üle uhkem olla. Kas täna õhtul või homme hommikul tegelen ka ülejäänud osaga ning nii ma saangi enda laiskuse kahe parandatud.
Mul oli tegelikult täna veel asju, mida ma teha tahtsin, aga sinnani ma vist ei jõuagi. Need on need samad asjad, mida ma eile teha tahtsin, aga küllap need ei ole minu jaoks veel mõeldud. Igal asjal on oma aeg.
Täna kirjutan veel paremal juhul inka kirja ära ja siis mõtlen pisut nende kutsete peale. 00:20 on "Kaks ja pool meest". See on minu uneeelne programm ja siis ma lähengi tuttu ära, et homme ärgata ja järgmisele suurepärasele päevale vastu astuda. (:
Mul on tunne, et ma unustasin veel miljonist asjast rääkida, aga nagunii on postitus juba nii pikk, et te ei viitsi lugeda, nii et teie õnneks, et mul kala mälu on.
xoxo.
-Sus.
aii.. kaks ja pool meest on nii minu cup of tea:):):)
VastaKustutaõiiige. ^^
VastaKustuta