31.7.09

Ma nüüd räägin teile eilse õhtu parima nalja, millega Kertu mind ja Mammut kostitas. :D


Kui Eestis oleks 15kroonine, siis kes seal peal oleks?

Paul Kerese ja Jakob Hurdi sõbrapilt! Daaaaa!

29.7.09

Nuttes oma tänast nuttu

Tahtsin teile kõigile muusikalistele veel viimast korda ja suunatult öelda "Ma armastan Teid!".
Pean tunnistama, et ilma teieta ei oleks mu suvi olnud see, mis ta oli ja mis ka veel tulemas on. Pean tõdema, et ma pole, ilma liialdusteta, kohanud eales nii head ja üheshingavat seltskonda. Üha rohkem jääb mulle tunne, et asi ei olnudki nii palju selles, et mida me tegime vaid asi oli selles, et kuidas ja kellega me seda tegime.
Jaa, jaa, jaa. Me saime hakkama!
Nagu metsaemagi on öelnud, siis siiani kummitavad laulud meie igapäevategemisi ja siiani meenuvad vabadel hetkedel need paremad palad ja ma usun, et iga üks teist poetab oma tavapärasesse juttu rea või kaks meie repliikidest. Isegi kaks Tartu poissi eksisid meie seltskonda ära ja nad mõlemad on tunnistanud, et oli tore ja loomulikult sai kiidetud ka seltskonda.
Samuti Lennart, kes tuli, nägi ja võitis. Tegi meiega imelist tööd ja sundis meid põgenema vikatite ja katuste eest. Motiveeris meid näkke alati valmis olema.
Ja siis loomulikult perekond Pihlad, kellel igal ühel on oma osa kõige toimimises. Emme Merike muretses kõik, mis me talle ette söötsime. "Meil oleks kalavõrku vaja ja siis maskeerimisvõrku ja kääre ja nööri ja sõjaväelaste riideid." No mida iganes. Ja ta ei vedanud meid korrakski alt. Siis Nele, kes rabas mitmel rindel. Igasuguse tööotsa võttis ta omaks ja lõi käed külge, kus neid puudu oli. Õmbles, tantsis, jagas väikestele õpetussõnu ja rassis hinnapakkumiste ja nänniga.
Ja loomulikult Mehis. Tohutu positiivse energia allikas. Ta on see, kes sisendas alati meisse kõigisse, et kõik hakkab toimima. Kõik tuleb suurepärane.
Mina isiklikult pean kindlasti eraldi välja tooma Kai, kes oli minule isiklikult see vanemlik tugi, mida vahepeal vaja oli. Mitte kellegi teisega ei tundnud ma end laval nii hästi kui temaga. Mitte keegi teine ei oleks osanud sellist emalikku rolli paremini välja mängida, kui tema, kes ta meie kõikidega nõnda hästi käitus. Ta oli tore põdeja, aga alati sai ta kõigega hakkama. Lava taga lobises meiega kaasa ja jagas meie muresid ja naeris ühes meie naljadega. Ja lõpulaulu ajal ei oleks ma tahtnud mitte kellegi teisega koos aldi noote püüda kui ainult temaga. (:
Ega ma ei jõua ju iga nime eraldi siin kiitma hakata, aga ma korda läksite mulle kõik. Iga üks omal viisil.
Tahaks veel hästi mitu mitu mitu ilusat sõna siia kirjutada, aga lihtsalt ei oska. Liiga palju head, mida sõnadesse panna.
Loodan teie kõigiga peagi kohtuda. Almanahhi esitlusel näiteks.

Olgu, ma siis hakkan parem nobedasti tööle!



Minu armastus on Teiega. <3 (:
Loomulikult sooviksin ma, et meie muusikali almanahhist kujuneks Kose "Dorian Gray portree", aga pean endale selgeks tegema, et teksti pidev ümberkirjutamine ei vii mind kuhugi, sest kõik ootavad kärsitult juba trükisooja raamatut.
Seega wish me luck, et mul ilusad sõnad kohe esimese hooga näppudest arvutisse tuhiseksid.

puiestee tänaval ongi üks puiestee

Hei, bloghoolikud.
Teate, ma pole mitte midagi mainimisväärset teinud. Jälle. Aga ma ei kurda. See ongi minu lebopuhkus.
Eile olime Kertuga veidi spordipliksid ja käisime päeval pedaalidele valu andmas ja kimasime ratastega mõned lühikesed kilomeetrid. Seejärel andis juba tunda, et me pole ammu ratastega sõitnud ning siis oli meie kord alla anda ja velosipeedid ära parkida. Uuesti kohtusime õhtul kell seitse koolimajas, kus oli Slovakkia koosolek, ägedad laulud ja vähe rahvast. Peale seda läksime Kertuga tennist mängima ja tuleb enda vastu aus olla ja öelda, et meil läks kuradi hästi arvestades sellega kuidas me tavaliselt mängime. :D Kuid kättemaksuks vajusime kiirelt ära ja mängu ei jätkunud kauemaks. Läksime laiali ning mina tulin koju ära.
Kodus läks mul tuju veel paremaks, endalegi teadmata miks. Rääkisin Triinugagi paar torevahvat sõna juttu. Polnud ammu temaga lobisenud. Tore oli. (:
Eile lubasin Kertule, et ma hakkan posima. Kõigile olulistele seda mida nad vajavad. Te ei kujuta ettegi, mida me vajame. xd Voodooga lubasin ka tegelema hakata, aga see oli õnneks nii mokaotsast mainitud, et selle ma lasen üle, sest ma olen niigi viimasel ajal kurjem kui muidu ja voodoo oleks küll täpp i peal. :D
Vaatasin veidi "Fight Clubi" ja seejärel kolisin oma tuppa. Pakkisin enda tekid-padjad uude kuube ja süütasin siin-seal paar küünalt. Vahtisin lage ja naeratasin ilusate mõtete pihta.
Öö möödus jube-naljakate unenägude küüsis ja hommikul muudkui mõistatasin, et millest sellised kentsakad uned. Eks üks neist unenägudest rikkus veidi tuju ka, kuid päeva peale on mu meeleolu kosunud ja praegu on kõik väga hea.
Kõikide üllatuseks võin mainida, et ma isegi koristasin täna. Hästi vähe küll, aga siiski. Pesin pesu ka. Olin natukenegi tubli ja kasulik. Veel olen täna msni ja juutuubi kulutanud. Õhtuks plaane pole ja ilmselt ei tule ka. Naudin jälle küünlavalgust ja rüperaali seltskonda. Mu tänane plaan on veel veidi almanahhi edasi arendada. Algus on tehtud. Ei oskagi öelda, et kas hea või halb, aga midagi on must-valgel siiski kirjas.
Mürka, oled rahul nüüd? Paar tühi-mõttetut sõna ja palju kalli blogiruumi raiskamist! :D

Mul on mida oodata.

27.7.09

when vagabonds are passing by

Issver, inimesed on ikka nii naljakas-veidrad viimasel ajal.
Kõigepealt tulevad tartlased ja räägivad mulle esmamulje kohta nii mitut lahe-ägedat asja. Mainivad jänesekõrvu ja minu naljataluvust. Jutu sisse mainivad veel üht koma teist torevahvat asja.
Seejärel tuleb võõras inimene ja ütleb, et ma olen tore. Aga kust tema teab? Miks ta nii arvab? Olgem ausad, ta ei saanud seda kõike kehakeele põhjal öelda, sest ma ei ole väga žestikuleeriv inimene. Ma pole temaga elus sõnakestki vahetanud. Ja siis ta lihtsalt ütleb nii.

Ma ei tea. Inimesed, te olete naljakad, kuid ometi te meeldite mulle. (:
C'est la vie.

26.7.09

with or without you

Käisin täna mmaryga Kuldliigal. Üritusest endast ei oska ma midagi eriti rääkida, sest ma pole eriti spordiga kursis ega oska kommenteerida, aga ma tahaksin rääkida vihmast. Ma nägin täna Kuldliiga ajal maailma kõige ilusamat vihma. (: Ma luban teil arvata küll, et ma olen imelik.
Aga see vihm.. see oli selline nagu oleks päikesekiiri taevast alla sadanud. Pilvede sees oli auk kust päike välja piilus ja siis see tegi vihmapisarad kuldkollaseks. Ja ma ei ole mitte kunagi näinud nii suuri vihmapiisku nagu need olid täna. Maapinda puudutades pritsis väiksemaid veepisaraid igasse suunda. See vihm tegi muru rohelisemaks ja jooksuraja punasemaks. See kõik oli nii ilus ja mul oli nii mu oma hetk. Isssand, mulle meeldib vihm. :')
Kodus ei teinud ma täna midagi tarka. Ainult ühe ägeda asjaga sain hakkama. Ma tegin endale sõbrapäeviku. Sellise nagu kunagi kõikidel algklassides oli. ^^ Niilaheniilaheniilahe. Ma juba väga tahan seda kõikidele anda. Ise täitsin ka ära, sest siis ei saa keegi nuriseda, et mina ei ole neile veidratele küsimustele vastanud. (: Olge hoiatatud! ^^

Teate, ma olen nii õnnelik! :')

25.7.09

Good morning, Sunshine.

Ma olen nõnda palju nolifima hakanud viimase kahe päeva jooksul, et mul pole enam ühelgi neti leheküljel midagi teha. :D Seega ma mõtlesin, et tuleks ja kirjutaks blogi.
Tuleb tunnistada, et ega ma midagi mainimisväärset eile ära ei teinud, aga ometigi.
Hommikut alustasin hea tujuga ning seejärel suundusin virtuaalmaailma. Tegine endale orkutisse kaks maailmavahvat kausta muusikalipiltidega ning endalegi üllatuseks sain kaks korda nende eest kiitagi. Seda ma ei oleks kohe tõesti osanud oodata, sest minu jaoks tunduvad need kaks kausta nagu kõikide teiste pildikompilatsioonid orkuti sügavustes. Kuid ometigi tegid säänsed komplimendid tuju toredaks. Üleüldsegi olen täheldanud, et viimase kahe päeva jooksul on mulle naljakalt mitu ilusat sõna öeldud. Nii tore. ^^
Päeva jätkasin orkutit refreshides ja kommentaaridele vastates. Issand, mulle meeldib neile vastata. On see väga tõsine nolifija esimene tunnusmärk? :$ Ahh, keda huvitab. Peaasi, et mul lõbus on.
Seejärel kirjutasin ma eile ühte teise blogisse ka. www.ukssammsinnapoole.wordpress.com Ma oleksin seda aadressi vist juba varem pidanud enda blogis reklaamima, aga olgem ausad, peale seda muusikali tuleb kõikidel igasuguseid "olekseid". Minu oma on veel väiksemat sorti.
Rasmuse pärast tahtsin kirjutada. Tahtsin ka teile öelda, mis ma asjast arvan. Sealt sain jälle paar kiidusõna.
Õhtul hiljem teatas Nele, et ma olen õhtul oodatud Pihlade residentsi pisikesele alamanahhi-arutelule. Peale aja kokkuleppimist lippasin kiirelt poodi ja hakkasin muffinimaterjali otsima, sest ma olen juba liialt kaua neile lubanud muffineid teha. Te ei kujuta ette, mis ma poest leidsin. ŠOKOLAADIMUFFINIPULBRIT. See on Kose poodides tõsine haruldus. Muretsesin endale seda kohe kolm pakki. Seejäre poetasin enda ostukorvi veel purgitäie kirsse ja paberist muffini aluseid. Lippasin koju tagasi ja küp-küp-küpsetasin. Kui muffinid valmis said oligi aeg minna.
Kui olin läbi vihma nende ukseni jõudnud, lasin tuttavate uksekella. Nele tuli suure naeratusega mulle vastu ja ütles "EIIII. Susssss, Sa ei toonud just praegu muffineid!!" (no umbes midagi sellist, ma täpseid sõnu ei mäleta) "Mehiiis! Suss tõi muffineid!"
See kõik oli nii lovely-lovely. Hetke pärast koputas Heli uksele ning mainis mulle esimese asjana, et kohe varsti on vaja Slovakkiasse hakata minema. Loomulikult olen ma käpp. 31. aug - 6. sept on meie koor ära. Võtke siis koolis meile ka mõnusad istekohad. ^^ Seejärel pakuti mulle mahla ning me võtsime elutoas istet. Kõigepealt arutasime valla lehte mineva artikli asju ning seejärel rääkisime almanahhist. Mida rohkem me rääkisime seda rohkem mulle tundus, et ma ei peagi väääga palju asju sinna tegema. Ma pean kirjutama üldised jutud ära ning tagasiside muretsema. Seda suurema rõõmuga ma eile koju jõudes tegutsema hakkasin. Saatsin nii mitmele inimesele kui võimalik tagasisidelehed laiali ning endalegi üllatuseks saadeti mulle samal õhtul veel kaks tükki vastu. Nii tore on lugeda, kui väga kõigile see üritus meeldis. ^^ Teate küll, et mulle meeldis ju ka. (:
Kui kellaseier kuhugi poole ühe peale hakkas vajuma, lõin arvutil kaane kinni ja pugesin teki alla, et suikuda meemagusasse unne. ^^ Uni oli tõesti magus, sest ma polnud juba ammu saanud magada enda valitud kellaaajani. Tänane päev oli selleks vägagi sobiv.
Tänane päev algas mul taas hea tujuga ning siin ma nüüd olen. Issand, mulle endale hakkas just imelikuna tunduma, et ma esimese asjana varajasel hommikutunnil blogima tulin. Haha.

Aga olgu, ma usun, et me kohtume mu blogis veel. (:
Siiruviirulisi päikesekilde!

24.7.09

Ma olen kaalujälgijaaa-a.

Hei, mu ustavad blogilugejad. Ma pole väga ammu siia sattunud ja siis võiks ju arvata, et mul on tohutult rääkida. Ongi. Aga te tõesti arvate, et ma jõuan selle kõik siia kirja panna? Mm.. ei.

Aga..
Ma käisin tantsu-laulupeol. Ühtekuuluvustunne taevani. Tüütud passimist täis proovid ja suurepärane seltskond. Ma ju tantsisin Jüri rühmas ja nad hakkasid mulle täitsa meeldima. Kristjan ja Egle ja Liisu ja Liina-Liis ja Henri ja Martti ja ja ja nad kõik. Nad võtsid meid vägagi omaks ja lõpuks kinkisid minule ja Ristole meie rühma pildi ja tantsupeokruusi, millele oli kirjutatud "Homme jälle! Jürikad". Nutja nagu ma olen, siis ma pillisin terve tee tantsupeolt laulupeole ja mõnikord hiljem ka. Nii palju positiivseid kogemusi ühe korraga. (:
Kui ma kõndisin peale viimast etendust lavalt ära ja liikusin meie kogunemispaiga poole, siis tundsin rasket kätt endal ümber õla vajumas ja eeldasin, et see on Kati või Kertu või Mari või keegi. Kuid kui ma ümber pöörasin, siis vaatas mulle otsa laia naeratusega Henri ja siis ma mõtlesin küll, et küllap me siiski ikka meeldisime neile. ^^
Laulupidu oli lihtsalt üks suuuur rahvamass. Aga üks ühine mass.

Peale laulu-tantsupidu tulin koju, kus hakkasid muusikaliproovid vaikselt hoogu üles võtma. Tulid Kristjan ja Rasmus ja millalgi kunagi ka Lennart. Värske veri, mis meie muusikalilaste elu kohe kirevamaks tegi. Kolm tore-toredat inimest. Ma usun, et me näeme neid veel, sest mulle tundus, et neilegi meeldis siin. Nendega sai räägitud maast ja ilmast ning sai naerdut päevi õhtusse. Külastasime Rasmust ja Kristjanit Puraviku Mansionis ning Kristjani ja Kertuga käisime mu kodus muffineid ka küpsetamas.
Muusikaliperioodi jooksul ööbisin ma laval (mis oli niiiniii lahe. üks ilusamaid õhtuid üle väääga pika aja), käisin Mäksi, Mammu ja Kaari juures. Kord Kaari juures jõudsin isegi sauna. Elu Kosel kees ja ma ei nurisenud mitte üks kord selle üle. Pihlade juures juhtusin ka paaril korral käima.
Enne etendusi hängisime näkkidega laululava all ning tegime näkinalju ja jagasime hetkeemotsioone. Nutsime ja naersime. Nagu me ükskord arutasime, siis teistsugune näkikooslus ei oleks ever saanud olla parem.
Aeg-ajalt eksisime ka fotostuudiosse ära ja tegime maailmalahedaid pilte. Aitäh Miku. (:
Katrin Helena ja Ulla käisid ka meil külas. Viimase etenduse lõpus nutsin ja nutsin ja nutsin. Nagu minu reisikaaslased juba eelnevatel aastadel on seda täheldanud. Kõik juba tulid teadja näoga mu juurde "Susaaannnaaaa, mida Sa nutad jälle?!" Aga nii hea on nutta. See tähendas, et oli põhjust. Tähendas, et midagi ilusat on olnud. Eriti kiskus pisar silma, kui üks tüdruk koorist mulle šokolaadi tõi või kui Käbi ema mulle lille tõi või kui ma nägin, et minust suuremad ja tugevamadki võtsid asja hingega ja poetasid pisara või kaks. Nagu nii mõni teinegi osaleja ütles, siis nüüd peale muusikali on veidi tühi tunne. Nii järsku sai päevadepikkune töö ja lõbu otsa. Aga me teeme varsti kokkutuleku ju. (:
Sellesse muusikali pandi nii verd, higi kui pisaraid. Verise panuse andis Kristjan, kes kukkus ennast igale poole kogu aeg katki, sest me kõik loopisime teda mööda lava ringi. Nii mõnigi kord avastasin lava taga, et mu käed on Kristjani verega koos. Vaene poiss. Pisarate panusest haarasin ma suure osa endale, kuid olgem ausad, ma polnud ainuke. Ja Selle higise panuse andis iga üks, kes vähegi midagi muusikaliga seoses tegi. See ei olnud lihtne, aga see oli lõbus ja me saime suurepäraselt hakkama.
Peale viimast etendust tegime kooli sööklas peo ja siis hakkas Kiku kitarri tinistama ja me kõik laulsime ja laulsime ja laulsime.
Kiku: "Ohh, proovime "Palvet" mitmehäälset laulda."
Ülejäänud laulavad rahumeeli oma lemmiklaulu.
Peale laulu Kiku: "Wouush! :O"
Ja siis me mainisime talle, et see on meie koori põhilugu. (:

Pühapäeva õhtul läks Rasmus ära, kuid me kohtume taas. Kunagi ikka.
Meie Kertu, Katrin Helena ja Kikuga ööbisime tol õhtul Puravikus. Enne seda käisime KH ja Kertuga ka Pihlade juures tähistamas ja pilte vaatamas. Nad on ühed toredad inimesed.
Ma ei saa ikka üle, et muusikal tõi niivõrd palju ägedaid inimesi kokku ja, et nad kõik tegutsesid ühe ägeda eesmärgi nimel ja et me saime nii väga hästi hakkama ja et ma sain endale kaks torevahvat õde. Kõik on nii ilus ja hea. (:
Ma arvan, et neid muusikalipäevi meenutan ma veel kaua aega. ^^

Esmaspäeval pidi toimuma puu istutamine, kuid selgus, et meie tamm on kadunud. Praeguseks on see tamm ühe joodiku käest kätte saadud ja maha istutatud. Lõpuks sujub kõik ilusti.
Esmaspäeval sõitsin mina enda lemmikpaika Eestimaal. Karulasse. Tegelesin seal korilusega, käisin seenel ja kalal, käisin külastasin Läti kaubanduskeskust ja käisin ujumas ja lugesin raamatut ja tegin mitut muud asja ka. Nautisin seda kaunist kohta seal Valgamaal. Kuid siiski kripeldas mus terve aja mingi tunne. Mingi tunne, mis meenutas veidi koduigatsust. Siis ma taipasin, et Tartu poisid olid Kose mulle huvitavaks teinud. Kui ma eile koju jõudsin, siis esimest korda elus olin ma siiralt õnnelik Kosel olemise üle. Missest, et ma tulin just enda lemmikkohast. Mõnikord on selliseid veidraid asju.
Eile käisin veel Kertuga jalutamas ja siis puhusin vastu ööd Rasmusega msnis mõned sõnad teatri ja elujuttu.

Igatahes, mina olen salalege ja tundun teistsugune, kui ma tegelikult olen. Ja teie ei teagi.