Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Ma nüüd räägin teile eilse õhtu parima nalja, millega Kertu mind ja Mammut kostitas. :D Kui Eestis oleks 15kroonine, siis kes seal peal oleks? Paul Kerese ja Jakob Hurdi sõbrapilt! Daaaaa!

Tahtsin teile kõigile muusikalistele veel viimast korda ja suunatult öelda "Ma armastan Teid!". Pean tunnistama, et ilma teieta ei oleks mu suvi olnud see, mis ta oli ja mis ka veel tulemas on. Pean tõdema, et ma pole, ilma liialdusteta, kohanud eales nii head ja üheshingavat seltskonda. Üha rohkem jääb mulle tunne, et asi ei olnudki nii palju selles, et mida me tegime vaid asi oli selles, et kuidas ja kellega me seda tegime. Jaa, jaa, jaa. Me saime hakkama! Nagu metsaemagi on öelnud, siis siiani kummitavad laulud meie igapäevategemisi ja siiani meenuvad vabadel hetkedel need paremad palad ja ma usun, et iga üks teist poetab oma tavapärasesse juttu rea või kaks meie repliikidest. Isegi kaks Tartu poissi eksisid meie seltskonda ära ja nad mõlemad on tunnistanud, et oli tore ja loomulikult sai kiidetud ka seltskonda. Samuti Lennart, kes tuli, nägi ja võitis. Tegi meiega imelist tööd ja sundis meid põgenema vikatite ja katuste eest. Motiveeris meid näkke alati valmis olema. Ja s

Loomulikult sooviksin ma, et meie muusikali almanahhist kujuneks Kose "Dorian Gray portree", aga pean endale selgeks tegema, et teksti pidev ümberkirjutamine ei vii mind kuhugi, sest kõik ootavad kärsitult juba trükisooja raamatut. Seega wish me luck, et mul ilusad sõnad kohe esimese hooga näppudest arvutisse tuhiseksid.

Hei, bloghoolikud. Teate, ma pole mitte midagi mainimisväärset teinud. Jälle. Aga ma ei kurda. See ongi minu lebopuhkus. Eile olime Kertuga veidi spordipliksid ja käisime päeval pedaalidele valu andmas ja kimasime ratastega mõned lühikesed kilomeetrid. Seejärel andis juba tunda, et me pole ammu ratastega sõitnud ning siis oli meie kord alla anda ja velosipeedid ära parkida. Uuesti kohtusime õhtul kell seitse koolimajas, kus oli Slovakkia koosolek, ägedad laulud ja vähe rahvast. Peale seda läksime Kertuga tennist mängima ja tuleb enda vastu aus olla ja öelda, et meil läks kuradi hästi arvestades sellega kuidas me tavaliselt mängime. :D Kuid kättemaksuks vajusime kiirelt ära ja mängu ei jätkunud kauemaks. Läksime laiali ning mina tulin koju ära. Kodus läks mul tuju veel paremaks, endalegi teadmata miks. Rääkisin Triinugagi paar torevahvat sõna juttu. Polnud ammu temaga lobisenud. Tore oli. (: Eile lubasin Kertule, et ma hakkan posima. Kõigile olulistele seda mida nad vajavad. Te ei kujut

Issver, inimesed on ikka nii naljakas-veidrad viimasel ajal. Kõigepealt tulevad tartlased ja räägivad mulle esmamulje kohta nii mitut lahe-ägedat asja. Mainivad jänesekõrvu ja minu naljataluvust. Jutu sisse mainivad veel üht koma teist torevahvat asja. Seejärel tuleb võõras inimene ja ütleb, et ma olen tore. Aga kust tema teab? Miks ta nii arvab? Olgem ausad, ta ei saanud seda kõike kehakeele põhjal öelda, sest ma ei ole väga žestikuleeriv inimene. Ma pole temaga elus sõnakestki vahetanud. Ja siis ta lihtsalt ütleb nii. Ma ei tea. Inimesed, te olete naljakad, kuid ometi te meeldite mulle. (: C'est la vie.

Käisin täna mmaryga Kuldliigal. Üritusest endast ei oska ma midagi eriti rääkida, sest ma pole eriti spordiga kursis ega oska kommenteerida, aga ma tahaksin rääkida vihmast. Ma nägin täna Kuldliiga ajal maailma kõige ilusamat vihma. (: Ma luban teil arvata küll, et ma olen imelik. Aga see vihm.. see oli selline nagu oleks päikesekiiri taevast alla sadanud. Pilvede sees oli auk kust päike välja piilus ja siis see tegi vihmapisarad kuldkollaseks. Ja ma ei ole mitte kunagi näinud nii suuri vihmapiisku nagu need olid täna. Maapinda puudutades pritsis väiksemaid veepisaraid igasse suunda. See vihm tegi muru rohelisemaks ja jooksuraja punasemaks. See kõik oli nii ilus ja mul oli nii mu oma hetk. Isssand, mulle meeldib vihm. :') Kodus ei teinud ma täna midagi tarka. Ainult ühe ägeda asjaga sain hakkama. Ma tegin endale sõbrapäeviku. Sellise nagu kunagi kõikidel algklassides oli. ^^ Niilaheniilaheniilahe. Ma juba väga tahan seda kõikidele anda. Ise täitsin ka ära, sest siis ei saa keegi nu

Ma olen nõnda palju nolifima hakanud viimase kahe päeva jooksul, et mul pole enam ühelgi neti leheküljel midagi teha. :D Seega ma mõtlesin, et tuleks ja kirjutaks blogi. Tuleb tunnistada, et ega ma midagi mainimisväärset eile ära ei teinud, aga ometigi. Hommikut alustasin hea tujuga ning seejärel suundusin virtuaalmaailma. Tegine endale orkutisse kaks maailmavahvat kausta muusikalipiltidega ning endalegi üllatuseks sain kaks korda nende eest kiitagi. Seda ma ei oleks kohe tõesti osanud oodata, sest minu jaoks tunduvad need kaks kausta nagu kõikide teiste pildikompilatsioonid orkuti sügavustes. Kuid ometigi tegid säänsed komplimendid tuju toredaks. Üleüldsegi olen täheldanud, et viimase kahe päeva jooksul on mulle naljakalt mitu ilusat sõna öeldud. Nii tore. ^^ Päeva jätkasin orkutit refreshides ja kommentaaridele vastates. Issand, mulle meeldib neile vastata. On see väga tõsine nolifija esimene tunnusmärk? :$ Ahh, keda huvitab. Peaasi, et mul lõbus on. Seejärel kirjutasin ma eile ühte

Hei, mu ustavad blogilugejad. Ma pole väga ammu siia sattunud ja siis võiks ju arvata, et mul on tohutult rääkida. Ongi. Aga te tõesti arvate, et ma jõuan selle kõik siia kirja panna? Mm.. ei. Aga.. Ma käisin tantsu-laulupeol. Ühtekuuluvustunne taevani. Tüütud passimist täis proovid ja suurepärane seltskond. Ma ju tantsisin Jüri rühmas ja nad hakkasid mulle täitsa meeldima. Kristjan ja Egle ja Liisu ja Liina-Liis ja Henri ja Martti ja ja ja nad kõik. Nad võtsid meid vägagi omaks ja lõpuks kinkisid minule ja Ristole meie rühma pildi ja tantsupeokruusi, millele oli kirjutatud "Homme jälle! Jürikad". Nutja nagu ma olen, siis ma pillisin terve tee tantsupeolt laulupeole ja mõnikord hiljem ka. Nii palju positiivseid kogemusi ühe korraga. (: Kui ma kõndisin peale viimast etendust lavalt ära ja liikusin meie kogunemispaiga poole, siis tundsin rasket kätt endal ümber õla vajumas ja eeldasin, et see on Kati või Kertu või Mari või keegi. Kuid kui ma ümber pöörasin, siis vaatas mulle ot