28.2.14

"Isa kallas mulle just veini, sellisesse klaasi, mis mulle ei meeldi, ma olen väga väga häiritud, aga väljendada seda avalikult ka ei saa. Mõtlesin, et sina mõistaks."

Nii tore, et on inimesi, kes mind hästi tunnevad.
Seega kui baaris küsitakse: "Kas me valame selle välja?" ja ma ütlen vastu: "Ei. Või tegelikult... milliseid klaase teil pakkuda on?" siis pole see üldse nii pentsik.

27.2.14

Ma avastasin just mõni hetk tagasi, et ma olen kuidagi võõralt helgeks muutunud viimasel ajal. Helge on üldiselt väga kauge sõna olnud minu jaoks, sest isegi kui ma olin rõõmus, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et helge olla. Nüüd on hoopis vastupidi. Imelik. Isegi kui ma olen oma Tartu kodus, üksinda ja kurb, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et oma helgust kaotada. Huvitav, mis juhtus?

Eelmisel nädalal suutsin väikese eksperimendi korras isegi oma jah-nädala läbi viia. See eeldas minult seda, et kõik üritused, millest mulle räägitakse ja kõik kohad, mille kohta ma esimese hooga mõtlen: "ohh, sinna võiks minna!" tuli läbi käia. Ja nii läkski. Üle jumal-teab-kui-pika-aja oli mul igal õhtul Tartus midagi teha ja sinna otsa tuli imeline nädalavahetus koos vaba ja hingematva esmaspäevaga. Ma jõudsin nende kaheksa päeva jooksul käia TÜL-i kokkusaamisel, kuhu ma mõtetes juba viimased kaks aastat lähen. Ma käisin AHHAAs volümpial, Genis luuleõhtul ja tantsuetendusel, Arhiivis Lauri Tederit kuulamas, Kose Kultuurikeskuses esinemas, pealinnas Studios, Kertu juures filmikal ja sinna vahele jõudis Äll mulle Tartusse külla (!) ja Murilin Kosele. Vabariigi aastapäeva puhul läksime rabamatkale, mis oli palju toredam kui ükski eelmine, millel ma käinud olin. Sellest päevast jäi nii palju asju hingele. Kuid eriti eredalt jäi meelde küsimus: "Aga mõtle, kas sa oleksid praegu parema meelega Tartu bussi peal või siin?" ja ilma silmagi pilgutamata valiksin ma oma sõbrad, raba, kellegi teise tehtud võipsid, Defenderi, Kaalri sauna, ja auto pakiruumis istumise üksikule ja kaugele Tartule. Ja ma valisingi. Sest kui ma oleksin tahtnud sellele bussile jõuda, siis ma oleksin sellele bussile jõudnud.

Kogu selle naeru terviseks, mis ma eelmisel nädalal ära naersin!
Ja kogu selle helguse terviseks, mis minus kuskil veel peidus on!

17.2.14

#100happydays

Need on ilusad hommikud, kui keegi ütleb sulle tere hommikust lihtsalt selleks, et sulle tere hommikust öelda.

16.2.14

-"Mis värk sellega on, et sa mulle vastu tulles alati naerma hakkad?"
-"Ma ei tea, sa tekitad hea tuju mulle."

14.2.14

people are better than no people

Täna on olnud tore päev. Ilma tööta reede. Pikale hommikul järgnenud ülivõimas trenn. Trenni tegi parimaks väga sümpaatne treener, kes jagas minuga paari julgustavat pilku ja pani mu taaskord mõtlema ühele küsimusele, mis mul rühmatrennides sageli mõttesse tuleb. Miks on vaja, et treenerid peavad pidevalt hüüdma: "Naeratage!"? Kuidas on see võimalik, et inimestel endal naljakas ei ole? Ma teadsin alati, et tantsutrennides tuleb mul nali peale, sest need on juba eos lõbusad, aga selle nädala jooksul olen ma avastanud, et jõutrennid on veel naljakamad. Minu arust on see täiesti normaalne, et kui sa teed bosul topispall käes keeruga kükke ja üldse tasakaalu ei hoia, siis sa lõkerdad südamest naerda. Samamoodi ka siis, kui sa BodyPump'i harjutuste käes täiesti suremas oled ja tead juba ette, et sul on ülehomme väga valus olla. Kust tuleb see ülitõsine nägu, millega inimesed neid raskusi tõstavad? Trenn peaks ju endorfiine tootma ja seda vähem saan ma aru, kus kõik naeratused peidus on. Eriti veel, kui treener ees laulab ja luuletab, ise samal ajal tuhandekiloste raskustega vehkides. Lighten up!
Pärast trenni olen ma edasi liikunud veidra kõnnakuga, sest kõndimise ajal on mul tunne nagu tuhat pisikest olevust kõditaks mu reite nelipealihaseid ja jalad on enneütlemata nõrgad. Kuid samas olen ma kaua oodanud seda trenni pärast mida ma tunnen ka, et ma olen midagi teinud, nii et.. be careful what you wish for.
Sõbrapäeva õhtuks jõudsin ka Kosele, kus mul on täna väga teismeline olla. Grey vanade osade vaatamine ja nende ajal ohjeldamatu nutmine toob päris põnevaid aegu meelde. Aga kui see kõrvale jätta, siis mu sõbrapäev on möödunud küllaltki uhkes üksinduses pitsat nosides ja vahuveini rüübates. And I ain't even mad. Aga nüüd ma pean tõesti minema, sest järjekordne seep hakkas telekast!
"Midnight in Paris" on nii minu film! Vaatan juba jumal-teab-mitmendat-korda. Eriti mõnus on see enne trenni maiuspalana hommikusöögi kõrvale.
Sealt ka järgmine asi bucket-list'i: mine Pariisi Zelda ja Scott Fitzgeraldi, Salvador Dali, Ernest Hemingway, Cole Porteri, Gertrud Stein'i ja Pablo Picassoga lobisema ja pidutsema. Ei jõua ära oodata!

13.2.14

Päris kole on suuremat osa oma viimase mõne kuu postitustest lugeda. Ja isegi mitte nende äärmise sisutuse pärast, vaid hoopis kõleda vormituse pärast. Eriti koledaks teeb asjaolu see, et loen praegu raamatut, milles kirjutatakse iga sõna olulisusest, lause ilust ja lõikude mõjust. On näha, et mina ei ole väga pikalt peatunud sellel mõttel, millised sõnad on vajalikud ja millised mitte ning veel vähem olen tähelepanu pööranud keele muusikale. Milline absurdne kakofoonia (või siis kelmikama sõnaga kolekõla)! Ja keda me lollitame... ega ma praegu parem pole. Aga äkki kunagi olen. Äkki kunagi ma suudan endale selgeks teha, mis sõnad on väärt lausesse mahtumist ja milline on i l u s lause.
Võib-olla kunagi siis, kui ma oma pisikeses Kalamaja korteris ühemeheteatrit pean ja Hemingwayks hakkan. Tuli ju tähtede poole püüelda!
Kui Veiko Tubin kirjutas kunagi oma blogis, kuidas tal on väga Tšehhov olla, siis ma arvasin, et see oli imeilusasti öeldud. Nüüd ma aga avastasin, et ma tean isegi, mida see tähendab.


"nagu mingi tšehhov on kogu aeg olla
kõik me tahame moskvasse
aga keegi peab tallinnas tartus ka olema"

"Me lähme. 
Mulle meeldib minna."
-MIM.


Suve helgus. õed ja soome kodu lebo.

12.2.14

Kuigi mu üsna rutiinne Tartu elu võib mõnikord küllaltki üksikuks muutuda, on see kuidagi lohutav, kui sõpradel keset ööd kellegi abi on vaja ja telefonist minu number üles leitakse. Ja veel parem on, kui ma neid teisest Eesti otsast aidata ka oskan.

Ja kuigi oli öö ja ma olin juba pool enda unest ära maganud, olin ma nende hääli kuuldes nii ergas kui ma viimasel ajal olla oskan ja kuulasin huviga, mis neil mulle öelda-naerda-kurta oli.

Täna on olnud hea päev väikeste mitte-nii-heade vahepaladega, aga õhtu lõpuks tuleb telekast "Yes-man" ja see sobib tänasesse õhtusse nii lohutav-julgustavalt ning tulukestes aknalaud ja parima lõhnaga küünal kosutavad meeli. All's well that ends well.

11.2.14

Kõige lihtsam tumblr, muusika ja suur kruus vett on mõnikord nii idüll.

10.2.14

Liiga mitu korda olen mõelnud, et tulen siia kirjutama. Vahepeal isegi oli vist millest kirjutada, aga kes seda enam mäletab. Kuigi ma ju tegelikult ei tee suurt midagi, on tunne, et kogu maailma aeg on minu vastu. Nende asjadeni, mida päriselt teha tahaks, ei jõua ikka kuidagi.
Mu kahekümneteise eluaasta esimesel paaril nädalal on juba nii palju juhtunud. Ma olen paar nädalat korterikaaslast omanud, rahvatantsu tantsinud, ilmatu vahva ja absoluutselt kõike sisaldava sünnipäevapeo pidanud, kõige kohutavamat peojärgset laga koristanud, ennast Tartu kõige üksikumana tundnud, sõbrannadega pealinna pidu nautinud, mõnusates trennides käinud, venna uut korterit näinud, ajuvabalt lõkerdanud, keeltekooli tunde nautinud, Rõngu õpilasi eksamiks ette valmistanud, täiesti arvestatavalt kurb olnud, trepist alla kukkunud, hävitanud arvukalt klaase, lampe ja lukke, käinud teatris ning tundnud ennast kõige armastatuma neiuna, sest mul on kick-ass sõbrad.
Ja see oli alles nimekirja algus... aga minu kurvastuseks pole ma näiteks üldse lugenud ja kirju kirjutanud. Katsun sedagi viga parandada.

Unerežiim on nihkunud jäädavalt skaalale 22-6 ja padi on pehmem kui tavaliselt. Igapäevaselt tunnen ennast üsna ärkan-käin tööl-lippan trenni-tulen koju-söön-vaatan korraks telekat-ja-lähen magama-rutiinis olevat. Kogu selle rutiini vahele painab mind ikka ja jälle muutuse vajaduse tunne. Nagu see mul mõnikord ikka peale tuleb. Kuigi niigi palju on viimasel ajal muutunud (vastupidiselt tuntavale siiski paremuse poole), tahan ma ikka juurde...

Aga kuna ma olen täna miskipärast erakordselt väsinud, jätan ma oma jutu seekord katki ja üritan peagi taas blogirongile pääseda. Nagu ka teatri-, raamatu- ja kirjaderongile. Lihtsalt andke mulle veel natuke aega. Ma tulen tagasi. I always do.

Homme on parem päev.