Kui ma täna suudan ilma pingutamata ja isegi arusaamata inimesi solvata, siis eile oli mul vähemalt best of all worlds. Pikutasin oma nummu kodu diivanil, pea Mihkli süles, kaminast õhkus soojust ja kuulda oli tulepraksatusi. Minust teisele poole jäi aga avatud aken, kust tuli karget õhku ja kaugeid linnahääli. Mina olin täpselt selle kõige vahel ja tundsin, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean. Ma pole hässsti ammu niimoodi tundnud. Pärast Tartust ärakolimist kindlasti mitte. Ja kui ma oleksin aknast näinud, et täht langeb, ei oleks ma osanud soovida muud kui veel selliseid hetki.
Postitused
Kuvatud on kuupäeva märts, 2015 postitused
To Sir Terry Pratchett
- Lingi hankimine
- E-post
- Muud rakendused
“All right,” said Susan. “I’m not stupid. You’re saying humans need… fantasies to make life bearable.” REALLY? AS IF IT WAS SOME KIND OF PINK PILL? NO. HUMANS NEED FANTASY TO BE HUMAN. TO BE THE PLACE WHERE THE FALLING ANGEL MEETS THE RISING APE. “Tooth fairies? Hogfathers? Little—” YES. AS PRACTICE. YOU HAVE TO START OUT LEARNING TO BELIEVE THE LITTLE LIES. “So we can believe the big ones?” YES. JUSTICE. MERCY. DUTY. THAT SORT OF THING. “They’re not the same at all!” YOU THINK SO? THEN TAKE THE UNIVERSE AND GRIND IT DOWN TO THE FINEST POWDER AND SIEVE IT THROUGH THE FINEST SIEVE AND THEN SHOW ME ONE ATOM OF JUSTICE, ONE MOLECULE OF MERCY. AND YET—Death waved a hand. AND YET YOU ACT AS IF THERE IS SOME IDEAL ORDER IN THE WORLD, AS IF THERE IS SOME…SOME RIGHTNESS IN THE UNIVERSE BY WHICH IT MAY BE JUDGED. “Yes, but people have got to believe that, or what’s the point —” MY POINT EXACTLY.” Ma pole kunagi ühtegi Terry Pratchetti raamatut lugenud, aga ma arvasin