Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Heh. Mu jalg tunneb ennast juba hulga paremini ^^
Käisin täna linnas ja ostsin endale lõpukleidi juurde kingad ^^ Kohutavalt kenad (A) xD Ostsin salli kaa. Oh jumal, kuidas ma armastan salle. Keegi võiks mulle neid kinkida hirmuäratavtes kogustes :P
Linnas oli tore. Kolasime Ergo ja Maiga mööda poode ringi ja Ergo käis juuksuris ka ^^ Jube kihvt soeng on tal nüüd, kuigi talle endale vist ei meeldi eriti =( Selline lühike, aga stiilne.
Lõikasin enda juukseid ka pisut, aga ei kukkunud eriti hästi välja xD Nad võiksid juba natuke kasvada, siis oleks hea. Saaks natuke ilusamaks h4xxida nad. xP
Praegu tegelen matemaatikaga. Esmaspäeval on eksam. Üritan vormis püsida ja aju ärksana hoida. :D
Tahaksin praegu olla ühe oma sõbranna juures. Talle toeks olla, kuigi ma tean, et alati ma kangestun ja ei oska midagi öelda, aga ma arvan, et ta teab, et ma tahan talle alati kõike paremat. Ta on alati minu jaoks olemas ja ma üritan seda sama tema jaoks, kuid ma kardan, et alati ei kuku hästi välja. I try …

Pisarad voolavad hääletult mööda mu põski alla. Valus on. Hirm toob pähe tobedad mõtted. Kardan kõige hullemat. Kardan seda, millega kõik ähvardavad. See võib ju juhtuda. Ei tea mida teha. Mõistus arvab, et tuleks tegutseda, kuid tegelikult ma ei julge. Kardan, et on veel valusam, kuigi tean, et see võib aidata. Küllap ma millalgi üritangi ennast aidata, aga mitte veel. Ma pean kasutama kavalust. Taktika peab olema. Minul on, kuigi ma ei ole kindel, kas see toimib. Lets hope for the best.
Hah. Nüüd te kindlasti mõtlete, et kes mu nüüd maha jättis või, mis masekas mul peal on. Ei ole midagi. Mu jalg on lihtsalt nii kohutavalt valus. Pisarad tulevad iseenesest. Ei nõua pingutust.

Aga jahh. Ma nüüd lähen teise tuppa valutama. Hommikune matemaatika konsultatsioon kurnas ära.

Tsaukiiii .

Ma pole kindel, kas praegu on hetk, mil päike ja kuu kohad vahetavad, kuid siin ma nüüd olen. Valmis kirjutama. Te kindlasti mõtlete, et mida kirjutama. On järjekordne moment, mil ma seda ei tea. Mõtlesin, et kirjeldan teile momenti. Maalin teile kireva pildi sellest hetkest, kui ma istun siin ja seda blogi kirjutan.
Akna tagant paistavad hilised päikesekiired, mis vajuvad aina sügavamale pilvetupsudesse. Heidan pilgu aknast välja ja minu rahutu meeleolu asendub unustusega. See pilt, mis paistab on nii lõõgastav. Küllap te nüüd mõtlete, et milline merevaade mulle nüüd avaneb. Ei. Pole merevaadet. Ma näen kolme kuuske, mille tagant püüavad pea välja sirutada veel mõningad puud ja see õnnestubki neil natukene. Sellega mu vaade peaaegu, et piirnebki. Peaaegu tähendab seda, et ma näen veel ühe maja külge, millelt koorub krohvi. Jepp. See on ilus. See on tõeline. Sellepärast see mulle meeldibki. See on elus ja ma tean, et alati kui ma sinna vaatan, siis on see olemas. See on minu moment. He…

Heh. Nüüd olen mina ka üks nendest blogi-inimestest.
Ma ei ole eriti arvestanud, et keegi seda loeks, kuid lugege pealegi, sest ega ma tegelikult ei ole valmis paljastama oma kõige mustemaid saladusi Internetile. Kuigi mõtlema hakates, ega mul neid eriti olegi.
Ei kujuta ette ka, et kas ma ka seda kohakest regulaarselt külastama hakkan, kuid mõnikord ma lihtsalt tahan kirjutada ja tihti on probleemiks see, et ei tule ideed millest kirjutada. Siia ma kirjutan ühel taolistest hetkedest ja kirjutan teile enda päevast või olemisest või millestki.
Ei usu, et mingi eriti diipi juttu kirjutan, aga no kes mind teab. I may suprise. Mõnikord üllatan ennastki.
Eile oli eesti keele eksam. Suht kehvasti läks, arvestades seda, et mu ema, kes on mu eesti keele õpetaja, lootis minust palju enamat, sest tema arust ma ju ometi oskan kirjutada. No sorri maan. Ma ka ei pea alati oskama, isegi kui mõnikord kukub asi paremini välja .
Ma tean, et ta on vihane, kuid ma annan andeks. Ma ei hakka nurisema, et issan…