26.9.13

Ma olen nii kaua teatrist eemal olnud. Osaliselt ennast teadlikult distantseerinud. Ma ei ole juba mitu kuud midagi näinud, mitte midagi lugenud (kui siis ainult hästi natukene) ja nüüd märgin iga päev märkmikusse aina uusi teatrikülastusi. Need kuidagi iseenesest kogunevad sinna. Ehk on see vihje, et mul on aeg tagasi pöörduda. Unustada koolis õpitu ja minna vaatama teatrit selle õhinaga, millega ma kunagi alustasin. Selle õhinaga, millepärast Sille ja Maria arvavad, et mina sobiksin teatriteaduse magistrisse nii hästi.
Tabula rasa, teater!
Jään huviga ootama, mida Pärnu, Viljandi ja Tartu mulle pakuvad.

25.9.13

Hetkekirjeldus inimestele, kellele ma ei ole veel jõudnud kurta, kui külm mul on ja nuriseda, et kui õues on kolm kraadi sooja, siis peaksid radikad toas huugama.
Susanna istub maailma kõige suurema, soojema ja paksema teki all, teekruus näpus. Pidžaama peale on tõmmatud äärmiselt sossu ja suur ja pehme nuudlidresla ja varba otsa paksud sokid. JA MUL ON IKKA KÜLM!
Minu jaoks ei tööta see süsteem, et kütma hakatakse oktoobris. Mul on vaja, et kütma hakataks siis kui külmaks läheb.

20.9.13

Ahjaa, mis mulle Türgis veel väga meeldis, oli see, et kogu aeg oli mingisugune beat sees. Ükskõik, kus sa olid, siis jalg tahtis ikka tatsuda või õlg shake'ida või käsi nipsu teha. Kogu aeg, igal pool. See oli täitsa äge. (va kui Kati sellepärast mu üle naeris)

Ja mis mulle üldse ei meeldinud, oli see, et seal oli lugematul hulgal hulkuvaid kiisusid ja kutsusid. Okei, kasse näeb Eestis ka siin-seal, aga seal oli lihtsalt uskumatutes kogustes hulkuvaid koeri ja see ei olnud üldse tore. Haruldasem oli näha koera omanikuga, kui hulkuvat kutsi.

Jah, kui mul midagi veel meenub, siis I'll keep you posted.

19.9.13

Täna õhtul on Tartu taas minu zsa zsa zsu, olgugi et raamat räägib Istanbulist ja hing ihkab mujale.

18.9.13

Ja kuidas ma sain eelmises postituses mainimata jätta ühe parimatest paladest?
Kui Cihat ennast meile tutvustas, ei saanud me loomulikult türgi nimede hääldusest esimese hooga aru ja Milli läks lihtsama vastupanu teed ja küsis otse: "Can I call you a giraffe?"
Mingil põhjusel ei olnud Cihat sellest ideest vaimustunud.
Meile aga pakkus sel õhtul kõik nalja, nii et vähemalt saime meie rahus naeru pugistada.

packing my bags and giving the academy a raincheck

Ütlesin Kertule juba umbes tuhat aastat tagasi, et Imagine Dragonsi laulusõnad, mis ka mu blogipostituse  pealkirjaks on, saavad enne reisile minekut kuhugi postitatud. Saidki. Ja mulle meeldivad need ikka veel. Ja need ikka veel sobivad nagu rusikas silmaauku.
Miks sobivad? Sest ma jätsin vahelduseks oma õpingud sinnapaika (ikka veel ei kahetse) ning võtsin hoopis kätte ja sõitsin kamba võõraste inimestega Türki. Ei kõla nagu kõige minulikum asi, mida ma teeksin ja ega see olnudki. Kuid ometigi oli see kõige awesome'im asi, mida ma väga(!) pika aja jooksul teinud olen. See reis on süstinud mulle pähe igasuguseid kavalaid mõtteid, millest mul enne kõvasti puudu oli. Mingil imelikul moel avas see reis mu jaoks nii palju uusi võimalusi.

Lisaks sellele, et ma kohtusin tänu sellele projektile (Dance: From different languages, from different colours) vapustavate Eesti tüdrukutega, kellega ikka ja jälle kodumaa pinnal kokku saada, tutvusin ma ka vaimukate ja toredate Türgi-Läti noortega. Jään huviga ootama ka taaskohtumisi nendega.
Mis seal siis nii awesome'it oli? (Võin kohe alguses ära öelda, et rahvatantsuteemaline noortevahetus see polnud kohe kindlasti. Nime järgi võiks ju arvata, aga ei...) No esiteks kahtlemata see, et Eskisehir  on kõige kaugem punkt kodust, kus ma kunagi käinud olen. Kõik Saksamaad ja Norrad ja Lätid ei ole suutnud mind oma kultuuriga kuidagi jalust rabada, aga Türgil õnnestus see igati. (Eriti Istanbulil, kus ma esimese hooga rahvarohkuse tõttu pisikese kultuurišoki sain, aga.. ma sain sellest paari päevaga Eskisehiris üle.)
Mulle meeldis, kuidas kõik võõrad ja tuttavad olid sõbrad, kuidas sinu pere on minu pere ja ilmtingimata meeldis mulle see, kuidas nad igal pool, kus muusikat tuli, laulma, plaksutama ja tantsima hakkasid. Loomulikult meie koos nendega (väljaarvatud see laulmise osa, meil pole türgi keel veel nii suus). Samuti sümpasid mulle (ja ka teistele) mošeedest kõlavad palvekutsed ja üliilusad teeserviisid (ja lõpuks isegi tee seal sees). Ja loomulikult oli üliäge vaadata, kuidas türklased oma palvehelmestega imeasju korda saatsid. Nii mõnedki nendest kommetest võtsime me endaga koju kaasa. (Võinoh, vähemalt me Melissaga)

Mis me seal siis tegime?
Enamiku ajast tuuseldasime mööda Eskisehiri ringi. Käisime mägedes asuvates parkides ja sõime maailma kõige imelisema vaatega restoranis õhtust. Samal päeval olime tunnistajaks maailma kõige ägedamale bussipeole, külastasime kohvimuuseumit ja nägime, kui ülisuperäge võib olla marmoreering, mis on Türgis väga populaarne kunstiliik.
Aga loomulikult käis vile ja vile koos. Kui ma olen Eestis käinud kolmes erinevas klubis, siis nüüd võin ma sama öelda ka Türgi kohta (neil on see tantsimine ikka väga veres). Ja erinevalt Eestist sain ma Türgis ka tõsiselt laheda klubielamuse osaliseks. Hoidsime Melissaga eestlaste lippu kõrgel. Muidugi mitte nii kõrgel, kui lätlastel Linda, aga..
Kõige selle vahepeale jõudsime külastada ka linnavalitsust ja kohtuda linnapeaga, teha keele workshop'i noortekeskuses (siktr git, rahvas) ja proovida õpetada lätlastele-türklastele Oige ja vasembat. Oi, see ei tulnud neil hästi välja and they know it. Külastasime ka ehtsat Türgi kontserti ja olime tunnistajaks mõnele meeleavaldusele. Nagu need asjad ikka seal Türgis käivad...

Nagu mu reisikaaslased aru said, siis ma tegin Türgis paljusid asju, mida ma Eestis üldiselt ei tee (jõin teed, sõin suppi, käisin klubides jne) ja sama juttu kuulsin ka mõnest teisest suust. Seega Türgi muudab inimesi. Ja üldiselt siiski paremuse poole.
Kas me nüüd juba saame uuesti kokku?
Kui te ilma Jaanuseta tulla ei taha, siis no kuidagi elame tema ka üle.


Ja et meie Türgi elu kokku võtta, siis lõpetuseks:
"Are you cola?
Are you disco?
WHAT ARE YOU?"


Ning au ja kiitus Türgi liiklusele, mis kogu oma kaoses siiski toimib. Ja kui päris aus olla, siis see süsteem hakkas mulle lõpuks isegi meeldima.
Note to self: ära jookse Eestis suvalises kohas maanteele.


8.9.13

Ma olen alles ühe päeva Türgis olnud ja juba olen kohanud Türgi-Otti ja Türgi-Rasmust. Jään huviga ootama, mis homne toob.