Postitused

Kuvatud on kuupäeva september, 2013 postitused
Ma olen nii kaua teatrist eemal olnud. Osaliselt ennast teadlikult distantseerinud. Ma ei ole juba mitu kuud midagi näinud, mitte midagi lugenud (kui siis ainult hästi natukene) ja nüüd märgin iga päev märkmikusse aina uusi teatrikülastusi. Need kuidagi iseenesest kogunevad sinna. Ehk on see vihje, et mul on aeg tagasi pöörduda. Unustada koolis õpitu ja minna vaatama teatrit selle õhinaga, millega ma kunagi alustasin. Selle õhinaga, millepärast Sille ja Maria arvavad, et mina sobiksin teatriteaduse magistrisse nii hästi.
Tabula rasa, teater!
Jään huviga ootama, mida Pärnu, Viljandi ja Tartu mulle pakuvad.
Hetkekirjeldus inimestele, kellele ma ei ole veel jõudnud kurta, kui külm mul on ja nuriseda, et kui õues on kolm kraadi sooja, siis peaksid radikad toas huugama.
Susanna istub maailma kõige suurema, soojema ja paksema teki all, teekruus näpus. Pidžaama peale on tõmmatud äärmiselt sossu ja suur ja pehme nuudlidresla ja varba otsa paksud sokid. JA MUL ON IKKA KÜLM!
Minu jaoks ei tööta see süsteem, et kütma hakatakse oktoobris. Mul on vaja, et kütma hakataks siis kui külmaks läheb.
For christ sake, mida see Türgi minuga tegi?
Ahjaa, mis mulle Türgis veel väga meeldis, oli see, et kogu aeg oli mingisugune beat sees. Ükskõik, kus sa olid, siis jalg tahtis ikka tatsuda või õlg shake'ida või käsi nipsu teha. Kogu aeg, igal pool. See oli täitsa äge. (va kui Kati sellepärast mu üle naeris)

Ja mis mulle üldse ei meeldinud, oli see, et seal oli lugematul hulgal hulkuvaid kiisusid ja kutsusid. Okei, kasse näeb Eestis ka siin-seal, aga seal oli lihtsalt uskumatutes kogustes hulkuvaid koeri ja see ei olnud üldse tore. Haruldasem oli näha koera omanikuga, kui hulkuvat kutsi.

Jah, kui mul midagi veel meenub, siis I'll keep you posted.
Täna õhtul on Tartu taas minu zsa zsa zsu, olgugi et raamat räägib Istanbulist ja hing ihkab mujale.
Ja kuidas ma sain eelmises postituses mainimata jätta ühe parimatest paladest? Kui Cihat ennast meile tutvustas, ei saanud me loomulikult türgi nimede hääldusest esimese hooga aru ja Milli läks lihtsama vastupanu teed ja küsis otse: "Can I call you a giraffe?" Mingil põhjusel ei olnud Cihat sellest ideest vaimustunud. Meile aga pakkus sel õhtul kõik nalja, nii et vähemalt saime meie rahus naeru pugistada.

packing my bags and giving the academy a raincheck

Ütlesin Kertule juba umbes tuhat aastat tagasi, et Imagine Dragonsi laulusõnad, mis ka mu blogipostituse  pealkirjaks on, saavad enne reisile minekut kuhugi postitatud. Saidki. Ja mulle meeldivad need ikka veel. Ja need ikka veel sobivad nagu rusikas silmaauku.
Miks sobivad? Sest ma jätsin vahelduseks oma õpingud sinnapaika (ikka veel ei kahetse) ning võtsin hoopis kätte ja sõitsin kamba võõraste inimestega Türki. Ei kõla nagu kõige minulikum asi, mida ma teeksin ja ega see olnudki. Kuid ometigi oli see kõige awesome'im asi, mida ma väga(!) pika aja jooksul teinud olen. See reis on süstinud mulle pähe igasuguseid kavalaid mõtteid, millest mul enne kõvasti puudu oli. Mingil imelikul moel avas see reis mu jaoks nii palju uusi võimalusi.

Lisaks sellele, et ma kohtusin tänu sellele projektile (Dance: From different languages, from different colours) vapustavate Eesti tüdrukutega, kellega ikka ja jälle kodumaa pinnal kokku saada, tutvusin ma ka vaimukate ja toredate Türgi-Läti noortega…
Ma olen alles ühe päeva Türgis olnud ja juba olen kohanud Türgi-Otti ja Türgi-Rasmust. Jään huviga ootama, mis homne toob.