Vahest on omadused suguluses; üks toob kaasa teise; ja siinkohal peab elulookirjutaja juhtima tähelepanu asjaolule, et kohmakus käib tihti paaris üksinduslembusega. Kuna ta oli kasti otsa komistanud, armastas Orlando loomulikult inimtühje paiku, avaraid vaateid ja tunnet, et on igavesest ajast igavesti üksinda. Jah, suvalisi tekstikatkendeid Virginia "Orlandost" tuleb tõenäoliselt veel ja veel. Ärge püüdkegi pead murda, miks just need katkendid valituks osutusid, sest see on mingisugune minu sisene situatsioonitunnetus. Teie aga lugege, rõõmustage ja tegelege enda igapäevatoimetustega edasi.
Postitused
Mhh, kes siis kirjutab nii ilusti?! Pea õõtsus siia-sinna, sest maja, mille katuse all ta elas, oli nii otsatu suur, et tundus, nagu oleks sinna lõksu püütud tuul ise, mis talvel ja suvel ringi rabeles. Virginia siis! Mul on nüüd enda tillukeses raamatukogus juures üks raamat, mis on kaanest kaaneni Virginiat täis. Mitte küll ükski tema tippteostest, kuid temast endast. Proua Woolf on vist kõige ilusama ja kurvema muljega inimene, kes maailmas kunagi elanud on.
See eksamiteks õppimine on üks kahtlane tegevus. Hommikul hambaarsti juurest koju tulles mõtled, et kohe kui maha istud, hakkad usinalt lugema ja õppima. Seda loomulikult ei juhtu. Järgmine etapp on pidev enda kirumine ja jonn. Miks ma ometi ei õpi?! Oh why, oh why?! Pärast tundidepikkust eelpool mainitud tegevust tuleb allaandmise hetk. Siis tuleb poodi joosta, jäätist osta ja end teleka ette Spiderman'i vaatama sättida. Väga meeli lahutavale Spiderman'ile järgneb masendushetk ja lootusetus ning küllaltki kindel teadmine, et põrumine on homsel kaunil päeval lihtne tulema. Kuid siis... Siis! Siis hakkab öö lähemale tulema. Internet muutub järjest igavamaks. Inimesed järjest vaiksemaks. Ja in no time avastad ennast õppematerjalide juurest. Konspekt kirjutab ennast ise ja sellega koos nihkub vaatevälja ka järjest eredamaks muutuv lootuskiir. Pärast seda tunduvad kõik ülesanded juba täiesti tehtavad ja ilusad ning jääb ainult kahelda, kas see on reaalne kindluset
Tänane päev on üle ootuste oivaline! Kõigepealt sain teada, et võitsin kaks piletit ühele Monomaffia etendusele, siis ütles Ingunn, et tal on mulle pakkuda Office'i kõige uuem versioon, millele ta ise kasutust ei leia ja sinna lisaks veel kerge trenn, salat ja suurepärane raamat ning kokku tulebki ideaalne päev. (':
ATTICUS: Mul on kahju, Nirksilm, aga sa pead püüdma ennast muuta. Meil on rasked ajad ees. Ma tahaksin, et sa suudaksid neist väärikalt välja tulla. NIRKSILM: Äkki mina ei taha!? Äkki ma ei jaksa väärikas olla? Äkki ma olen veel laps, kes ei ihka igal issanda hommikul ärgata ja väärikusest lõhki minna. Laps, kes ei mõtle, et täna olen ma nii väärikas, et tükid taga ja veri ninast väljas! Sellele oled mõelnud? Äkki ma tahan elada? Lihtsalt. Püüda päevi ja liblikaid. Äkki ma olen veel laps...
"Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. " - Veiko Tubin. Ma arvan, et terve see Veiko Tubina blogipostitus vajaks tähelepanu, aga see algus teeb otsa lahti... Ja ma võin julgelt öelda, et ega Tartu ka neid pisaraid väga ei usu. (Välja arvatud neid, mida ma siis pillama hakkan, kui ma homse eksami läbi kukun, sest ma ei viitsi praegu absoluutselt õppida. Neid Tartu usuks, sest ma olen üsna kindel, et ma poleks esimene tütarlaps, kes siin linnas nõnda käitub.) Hoogu juurde!
Jah, ma armastan Tartut. Tõsijutt. Aga minu meelest on midagi ääretult romantilist suurlinna öödes. Lugesime täna loengus ühte luuletust suurlinna ööst. See oli hästi ilus ja minu maitse järele. Ja sellepärast pean ma selle luuletuse Tallinnale pühendama. Mis suurlinn see Tallingi on, aga parim, mis meil praegu võtta on. Jätkuvalt ilusaid öid ja katusekinolikku meeleoluhõngu, Tallinn! STORBY NATT (1925) Rudolf Nilsen Jeg går og drømmer i den lange gate på bunden av den milevide by. Så langt jeg øyner løper denne flate, som skinner med en glans lik valset bly i skjæret fra de høye buelamper. For det er natt. Og det er lyst og godt her nede på de asfalterte dybder. For lengst er dagen og dens mørke gått. Nu er tiden da de gode sover. En klokke slår den annen time inn. Det runger langsomt fra et sted høyt over de mange buelampers hvite skinn. Som i en veldig tunnel klinger lyden av mine skritt imellem vegg og vegg. En kvinne smyger hånde