31.5.12

Vahest on omadused suguluses; üks toob kaasa teise; ja siinkohal peab elulookirjutaja juhtima tähelepanu asjaolule, et kohmakus käib tihti paaris üksinduslembusega. Kuna ta oli kasti otsa komistanud, armastas Orlando loomulikult inimtühje paiku, avaraid vaateid ja tunnet, et on igavesest ajast igavesti üksinda.

Jah, suvalisi tekstikatkendeid Virginia "Orlandost" tuleb tõenäoliselt veel ja veel.
Ärge püüdkegi pead murda, miks just need katkendid valituks osutusid, sest see on mingisugune minu sisene situatsioonitunnetus. 
Teie aga lugege, rõõmustage ja tegelege enda igapäevatoimetustega edasi.
Mhh, kes siis kirjutab nii ilusti?!

Pea õõtsus siia-sinna, sest maja, mille katuse all ta elas, oli nii otsatu suur, et tundus, nagu oleks sinna lõksu püütud tuul ise, mis talvel ja suvel ringi rabeles.

Virginia siis!

Mul on nüüd enda tillukeses raamatukogus juures üks raamat, mis on kaanest kaaneni Virginiat täis.
Mitte küll ükski tema tippteostest, kuid temast endast. 
Proua Woolf on vist kõige ilusama ja kurvema muljega inimene, kes maailmas kunagi elanud on.
See eksamiteks õppimine on üks kahtlane tegevus.

Hommikul hambaarsti juurest koju tulles mõtled, et kohe kui maha istud, hakkad usinalt lugema ja õppima.
Seda loomulikult ei juhtu.
Järgmine etapp on pidev enda kirumine ja jonn. Miks ma ometi ei õpi?! Oh why, oh why?! Pärast tundidepikkust eelpool mainitud tegevust tuleb allaandmise hetk.
Siis tuleb poodi joosta, jäätist osta ja end teleka ette Spiderman'i vaatama sättida.

Väga meeli lahutavale Spiderman'ile järgneb masendushetk ja lootusetus ning küllaltki kindel teadmine, et põrumine on homsel kaunil päeval lihtne tulema.
Kuid siis...
Siis!
Siis hakkab öö lähemale tulema.
Internet muutub järjest igavamaks. Inimesed järjest vaiksemaks. Ja in no time avastad ennast õppematerjalide juurest.
Konspekt kirjutab ennast ise ja sellega koos nihkub vaatevälja ka järjest eredamaks muutuv lootuskiir. Pärast seda tunduvad kõik ülesanded juba täiesti tehtavad ja ilusad
ning jääb ainult kahelda, kas see on reaalne kindlusetunne või üleväsimuse kõrvalnäht.
(üsna tõenäoliselt see teine variant, aga loota ju võib...)

Põrumiseni, Susanna!

29.5.12


Mer nõudis enne, et me Gunther'i Ding Dong Song'i kuulaksime 
ja nüüd ma eksisingi tolleaegsesse playlist'i ära.
Ohjah, tiiniarmastus tuleb meelde selle organiteta kehaga.

28.5.12

"Aga sügis on minu kevad, sest siis avab teater jälle uksed!"

ütles Ohvitser August Strindbergi "Unenäomängus"
ja ütlen mina siin reaalses elus.

23.5.12

Tänane päev on üle ootuste oivaline!
Kõigepealt sain teada, et võitsin kaks piletit ühele Monomaffia etendusele, 
siis ütles Ingunn, et tal on mulle pakkuda Office'i kõige uuem versioon, millele ta ise kasutust ei leia
ja sinna lisaks veel kerge trenn, salat ja suurepärane raamat
ning kokku tulebki ideaalne päev. (':

21.5.12

Mul on praegu sellise kujundusega tuba, et siin on
igavese pühapäeva tunne.

Mäletate küll neid pühapäevi, mis siis olid, kui te väiksed olite!
Just need pühapäevad on siin Tähe tänava väikeses toas nüüdsest iga päev.

Ilusat pühapäeva õhtupoolikut. (:

17.5.12

ATTICUS: Mul on kahju, Nirksilm, aga sa pead püüdma ennast muuta. Meil on rasked ajad ees. Ma tahaksin, et sa suudaksid neist väärikalt välja tulla.
NIRKSILM: Äkki mina ei taha!? Äkki ma ei jaksa väärikas olla? Äkki ma olen veel laps, kes ei ihka igal issanda hommikul ärgata ja väärikusest lõhki minna. Laps, kes ei mõtle, et täna olen ma nii väärikas, et tükid taga ja veri ninast väljas! Sellele oled mõelnud? Äkki ma tahan elada? Lihtsalt. Püüda päevi ja liblikaid.



Äkki ma olen veel laps...
Mõnikord muudab vennas väiksed jutud sõnadega palju lõbusamaks.
Niimoodi kirjanduslikku moodi...

öösel oli äike
väljas lõi just välku
ja järsku köögis käis ilge pauk
ma mõtlesin et wtf et lõi maja taha puusse :D
aga ei rain oli leidnud köögi sahtlist paugutajad üles 

15.5.12

9.5.12

"Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. "

- Veiko Tubin.


Ma arvan, et terve see Veiko Tubina blogipostitus vajaks tähelepanu, aga see algus teeb otsa lahti...
Ja ma võin julgelt öelda, et ega Tartu ka neid pisaraid väga ei usu.
(Välja arvatud neid, mida ma siis pillama hakkan, kui ma homse eksami läbi kukun, sest ma ei viitsi praegu absoluutselt õppida. Neid Tartu usuks, sest ma olen üsna kindel, et ma poleks esimene tütarlaps, kes siin linnas nõnda käitub.)
Hoogu juurde!

7.5.12

Olen üliusin, aga millegipärast kardan, et sellest siiski ei piisa järgnevaks kaheks nädalaks. 
Kuid siiski - LET'S DO ALL THE EXAMS!

3.5.12

Jah, ma armastan Tartut. Tõsijutt.
Aga minu meelest on midagi ääretult romantilist suurlinna öödes.
Lugesime täna loengus ühte luuletust suurlinna ööst. See oli hästi ilus ja minu maitse järele.
Ja sellepärast pean ma selle luuletuse Tallinnale pühendama. Mis suurlinn see Tallingi on, aga parim, mis meil praegu võtta on. 
Jätkuvalt ilusaid öid ja katusekinolikku meeleoluhõngu, Tallinn!


STORBY NATT (1925)
Rudolf Nilsen

Jeg går og drømmer i den lange gate
på bunden av den milevide by.
Så langt jeg øyner løper denne flate,
som skinner med en glans lik valset bly
i skjæret fra de høye buelamper.
For det er natt. Og det er lyst og godt
her nede på de asfalterte dybder.
For lengst er dagen og dens mørke gått.

Nu er tiden da de gode sover.
En klokke slår den annen time inn.
Det runger langsomt fra et sted høyt over
de mange buelampers hvite skinn.
Som i en veldig tunnel klinger lyden
av mine skritt imellem vegg og vegg.
En kvinne smyger hånden i min lomme,
og henger ved meg som en sulten klegg.

En prikk av lys blir synlig langt derhenne
hvor gaten ender i en loddrett sprekk.
Det dirrer av en lyd jeg skulde kjenne …
Og prikken ble en bil. Men den er vekk.
Jeg hører motorsurret langsom svinne
langt inne mellem disse tause hus.
Men fjernt, som fra en kjempestor konkylje
slår byen ut sitt monotone sus.

Og varm av lykke går jeg her og kjenner
i dette dyp har jeg mitt hjem, min rot.
For her er allting skapt av mennskehender -
fra lyset ned til stenen ved min fot.
Her blinker ingen stjerner gjennem natten
som stumme trusler om en evighet,
her hvisker ikke mulmet mot mitt øre
sin uforståelige hemlighet.


Selle viimase osa rough tõlge on siis midagi sellist, et "Siin ei vilgu tähed läbi öö kui igaviku lollid ähvardused, siin sosistab pimedus mulle oma arusaamatuid saladusi."