Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Tänane päev märgib minu Tallinna elus peatükki, mil ma registreerisin ennast raamatukogus lugejaks. Olin seda hetke juba päris kaua oodanud ning tänane poolik tööpäev pakkus mulle selleks ideaalse võimaluse. Ja kui ma siis tund aega hiljem oma üheteistkümne raamatuga raamatukogust välja astusin, oli päris Matilda olla. Uus pisike lugeja suures raamatute maailmas + üks väike käru oleks raamatute vedamiseks ära kulunud küll. Kuid õnneks suutsin range enesedistsipliiniga hoida teoste arvu piiratud. Kui oleksin võtnud kõik, mille juures mõtlesin: "Oh, laenutaks selle ka!", siis oleks minu kodutee märksa keerulisemaks osutunud. Nüüd suplen ilukirjanduse, matemaatika, keemia ja füüsika lehekülgedes. Ha det bra!

Täna on mu päris esimene vihmane (no ma mõtlen selline "vihm-peksab-vastu-akent"-vihmane) Tallinna kodu õhtu. Ja täna toodi mulle esimest korda Norrast raamatuid. Lihtsalt sellepärast, et keegi sai teada, et mulle väga meeldib lugeda. (Pealegi on ühe raamatu nimi "Mengele Zoo" ja mis sobikski mulle lugemiseks paremini?) Kui ma alles kirjutasin, kuidas ma oma Tartu viimaseid kogun, siis nüüd panen vaikselt Tallinna esimesi kõrvale. Kui ma Mariale rääkisin, et olen üllatavalt ruttu oma uue kodulinnaga harjunud, siis ta ütles, et küllap ma olen siis õigesse kohta jõudnud. Olen selle peale hiljem palju kordi mõelnud ja jõudnud järeldusele, et vist olengi... Kes oleks osanud arvata? Mul on siin tõesti hea olla. Ja mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda vähem saan ma aru, kuidas ma kogu sellest Tartu üksindusest eluga välja tulin. Tartu oli, on ja jääb mu esimeseks linnaarmastuseks, aga oh boy...  praegu ma ei mõista kõiki neid mitmes kohas elamise toimemehhanisme. Või

Juhtusin täna tegema ühte nendest paljudest tobedatest buzzfeed'i testidest, mida ma üldiselt üritan vältida. Aga kui keegi teeb testi "What type of book are you?", siis ma ju lihtsalt pean proovima! Ja ma sain väga armsa vastuse, mis tuletas mulle meelde, kuidas mulle kunagi öeldi: "Sa oled parim raamat, mida ma lugenud olen." Ma arvan, et ma võisingi kuskil muus elus raamat olla. See tunduks loogiline... You are: Well-Loved Book Your pages are loose and dog-eared, your spine broken many times over. You’re the book someone stays up late with, reading you under the covers over and over again. Ma nüüd lähen laupäeva varahommikust lugemist nautima.

Te teate isegi, et seda sorti postitusi eksib siia blogisse ikka ja jälle ära. Ma ei saa sinna midagi parata. Nagu ma ükskord varem juba kirjutasin, siis ma vajan mõnikord oma elu armastustest hingetõmbepause. Ma ei tea kui väga ma seda seekord vajasin, aga oi, ma polnud jälle häbiväärselt kaua teatris käinud. Täna käisin. Ja kuigi etendus algas pingutatult diibilt (umbes nagu mu enda kunagi kirjutatud näidend), siis lõppes see ägedate lavalahenduste ja hea näitlejatööga. Mu postituse idee oli see, et avastasin enda jaoks jälle selle ideaalse teatripimeduse ja Veiko Tubina muusikaliste kujunduste võlu. Mitte üheltki etenduselt, olgu see hea või halb, ei tule ma eales sama inimesena koju. Alati käib mingi klõps. Ja kuigi mu tavapärane Riia mäest ülesrühkiv jalutuskäik teatrist koju, mida ma ilma ühegi erandita väga nautisin (isegi vastikult pakaselistel talveõhtutel), oli asendunud pika trammisõiduga, oli selles kõiges midagi uutmoodi põnevat ja vajalikult sügisballilikku. Ja kuigi mu

Nagu te olete tähele pannud, siis Tallinna elu nõuab minult nii palju kohalolekut, et mul pole olnud mahti blogida. Pean pea et igapäevaseid külalisi võõrustama ja kui neid pole, siis nendega muul viisil lobisema ning oma pisikese kodu eest hoolt kandma. Seega kuniks ma siia päriselt kirjutama jõuan, jätan ma lugemiseks nohikuhuumorit. Descartes walks into a bar.  The bartender asks if he wants a drink.  "I think not," Descartes says. And then he disappears.