Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Täna on Mariaga nii mitu ilusat asja jutuks tulnud. Kõigepealt käskis ta mul valida uue aasta sõna või lause. See on traditsioon, mida nad oma sõbrannaga on aastate jooksul teinud ja ta otsustas seekord mind ka kaasata. Ma valisin 2016. aasta sõnaks "lahkus". Ma mõtlen selle all inglisekeelset "kindness"i. Lahkus pole küll ilmselt kõige parem vaste, sest kindness on minu jaoks veidi laiatähenduslikum, kuid ma ei suutnud paremat välja mõelda. Seega lasen ennast kanda 2016. aastasse selle sõna vaimus. Ilus mõte! Teine jutt käis selle kohta, et kui Mariast tehtaks film, siis kes teda mängiks. Vastus sellele küsimusele oli imelihtne, Meryl Streep, nii et jõudsime kiirelt selle juurde, et kes mind mängiks. Ja siis ütles Maria ühe ilusa asja, et ma oleksin segu Julianne Moore'ist ja Emma Stone'ist, sest ma olen üdini naiselik, kuid kannan endaga alati tütarlapselikkust kaasas. Armsalt naljakas ja jään alati iseendaks. See oli ilusti öeldud + nad on mõlemad 

"Sa oled nagu mu ema. Ta on ka Veevalaja. Enda unustate alati ära..." #tsitaatekontorist #truthhasbeenspoken #ühelillevõrravaesem

Tegin selle akna lahti, et kirjutada midagi sellest, miks nii mitmed inimesed minult viimasel ajal küsivad, miks ma kurb olen. Aga ma vist ikka ei jaksa. Teinekord.

Mulle kirjutati kunagi Orkuti iseloomustusse, et olen armastust täis. Ma tol ajal ei saanud üldse aru, mida sellega mõeldi. Mõtlesin, et see on üks järjekordne asi, mida lihtsalt öeldakse. Aga kui ma eile kohtusin esimest korda ühe uhiuue väikese inimesega, siis ma vist sain aru küll, mis see tähendab. Tundsin, kuidas kogu armastus ei mahu minu sisse ära, sest maailmas on olemas üks väga-väga armastusväärne pisike pamp. < 3

Kui ühel päeval sult küsitakse: "Kas sul on kõik hästi ikka? Sa ei tundunud nagu sina ise. Oled vaiksem ja pole enam üldse nii rõõmsameelne.", siis on küll hetk korra sisse ja välja hingata ning natuke mõelda, mis toimub. Mu vastus oli loomulikult kiire tulema: "Ma olen lihtsalt hässssti väsinud." Aga ma jäin ise hiljem mõtlema, et huvitav, kas sellest piisab. Kas sellest piisab, et üks mu lähedasemaid inimesi tunneb, et ta peab mulle ütlema, et ma pole enam üldse nii rõõmsameelne? Tegelikult ju ei piisa. Mine maga ja lase ajul puhata ja mõtle siis uuesti, et mis valesti on. Kiire on, palju on teha ja tahet pole alati piisavalt palju. See on juba tõele lähemal. Väga palju põhjendamatut enesepiitsutamist ja väljendi "mul on nii raske" endale korrutamist. Nüüd oleme juba päris lähedal. Seega on aeg teha kõigest "paljust tegemisest" paus ja vaadata youtube'ist Sarah Kay videosid, lugeda enda Tartu memuaare ja absoluutselt mitte välja teha se

Pärast tänast eksamit ei tulnud ma koju nagu tavaliselt pärast tüütut koolipäeva, vaid seekord läksin ma kesklinna, et Murakale sünnipäevaks kingitus ära osta. Kui ma olin üüratu "Väikse printsi" näppu haaranud, läksin ma võõrkeelse kirjanduse riiulisse helgust otsima, sest ma tean, et Murakale meeldib helge. Aga selle asemel vaatas mulle vastu üks raamat, mille seljale oli õrnalt kirjutatud: "Susanna, sa ju tead, et sa pead mu koju viima" ja ma tegelikult teadsin ka. Ilma, et mulle oleks seda kirja läinud vaja. Kui kogu helguse eest oli tasutud, läksin ma kohvikusse, sest sünnipäevalapse kingitus ja kaart tahtsid veel natuke ilusaid sõnu lisaks. See tehtud, pöörasin tähelepanu enda raamatule. Raamatule, mis teeb mind õnnelikuks. Selle nimi on "No matter the wreckage" ja selle autor on Sarah Kay, kes on juba ammu oma TED kõnega mulle hinge ja südamesse pesa teinud (https://www.ted.com/talks/sarah_kay_if_i_should_have_a_daughter). Kui ta sel aastal Eestis

"Sounds you're a very happy person and that is great!"

- "Mulle ei meeldi see su kohusetunne vahepeal." - "Miks?" - "Sest ta lööb liiga kõvasti."

Long time no see. Kas te ikka teate, et ma käin koolis nüüd? Ühel ja samal ajal võrdlemisi põnev ja äärmiselt tüütu. Tahaks ju targaks saada, aga samas tahaks pärast tööpäeva lõppu mingit oma elu ka elada, mitte inglisekeelseid teadusartikleid lugeda või esseesid kirjutada teemadel, millest mul kõige õrnemat aimugi pole. See-eest on tööl veidi parem kui varem. Tunnen, kuidas erinevatest nurkadest salaja mingi tunnustus ligi hiilib. Või selline 'attaboy -suhtumine. See on päris kena vaheldus hunnikule feilimisele. Töö ise on ka pärast ühte aastat (jah, mul oli work-anniversary vahepeal) veel üllatavalt põnev. Ma ei tea, kas kõigile, aga mina pean ju kogu aeg on top of things olema, nii et rabelemist on palju. Ma mäletan, et Kertu ütles mulle paar kuud tagasi midagi stiilis, et "sul võiks ka ju seal tööl vahelduseks rahulik olla". Sel hetkel ajas see mind ainult naerma, sest rahu ei paistnud mitte kuskil tulevat, aga tundub, et nüüd on rahulikum. Aga kasu pole sellest ik

Täna, aasta aega tagasi, algas minu elu Tallinna peatükk. Täpselt aasta aega tagasi andis mu korteriomanik mulle Killu võtmed ja ma veetsin oma esimese öö täiesti tühjas korteris. Aga et mul päris nii õudne ei oleks, tulid  Kertu, Mürka ja Juss mulle õhtul külla, et juua Felix Felicist, süüa arbuusi ja avastada, et sisustamata korteris on üsna raske hakkama saada. Loomulikult ei ole mul õigust öelda, et ma täiesti tühjade kätega tulin. Koselt linna sõites, pakkisin ma käekotti tuduriided ja padja. Mulle tundus, et sellest võiks esimeseks ööks piisata. Sest Killus oli üks fliis olemas ja no palju ikka üheks ööks vaja läheb. Mäletan veel, kuidas selles tühjuses oli nii palju potentsiaali. Nägin vaimusilmas meie talviseid sõbrannade veiniõhtuid kamina ees. Neid küll ei olnud, aga potentsiaal pole veel kuhugi kadunud. Uus talv on teel, nii et.. kõik on alles ees. See eelmise aasta augustipäev tundub praeguseks nii kaugel olevat... Kuigi ma mäletan veel väga hästi seda kõhedat tunnet, m

Mõnikord on imelik olla see inimene, kes läheb igal hommikul tööle kindlustusfirmasse, et tegeleda numbrite ja graafikute ja IT-muredega, aga kes õhtul koju tulles tahaks kuulata oma kurba muusikat, lugeda Tennessee Williamsit ja Anton Tšehhovit ja mõelda, et äkki ta ikka kunagi töötab teatris või kirjutab raamatu.

"Sõnad näisid kukkuvat kaevu, mille vesi, ehkki selge, neid juba langemise ajal nii kummaliselt peegeldas, et võis näha, kuidas nad tundmatuseni moonduvad, omandades lapsearu põhjas jumal teab mis kuju." - Virginia Woolf, Tuletorni juurde tlk. Malle Talvet ja Jaak Rähesoo     no on ju need sõnad nii ilu-ilusad.

Elu vist ei ole enam nii rutiinne kui siis kui ma viimati kirjutasin. Isegi mu sõbrad on mind vahepeal näinud (kuigi let's not og crazy , ainult vahepeal) ja ma olen korra Tartusse põiganud, töökaaslastega vägeva peo ära pidanud ning Jaana ja Riinugagi õhtut nautinud. Ja kuhugi sinna vahele on mahtunud ka natukene kodusolemise aega. Olen vahepeal olnud ka üheks osaks värbamisprotsessist, sest minu meeskonda oli vaja juurde nelja uut inimest. Siiani olen õnnelik, et sain esimese tööintervjuude pidamise kogemuse just sellisel kohal töötades, sest meie töö ei nõua inimestelt absoluutselt mitte mingit ühist huvi. Ehk võiks olla huvi Ifi vastu, aga mitte midagi muud. Seega oli mul au vestlusi pidada inimestega, kellel olid täiesti seinast-seina taustalood. Ametialaselt sai kohtutud inimestega naiskeevitajatest ämmaemandateni välja. Kõik tõestasid ennat olevat väga huvitavad inimesed. Pärast töövestlusi on suurem osa tööpäevi minu jaoks möödunud uute inimeste tulekuks ettevalmistamise

Kõige parem uudis maailmas.

Minuni jõudis täna Tartust facebook'i kommentaari kujul lause: "Mh, täiega igatseme sind!" Ja kuigi see oli ootamatult ootamatu, igatsen ma neid ka ja loodan, et kunagi oskan ma olla sõber, kes ei kao ära ka siis, kui ta elab riigi teises otsas (mis ju tegelikult pole üldse kaugel). Tundub, et seniks pean enda kirjakirjutamise oskused paremini sisse juurutama, sest nad on täpselt need inimesed, kes oskavad kirjutada kirju, mida sa tahaksid hiljem vähemalt kaheksakümmend kuus korda üle lugeda.

Ma mäletan, kuidas ma kunagi käisin siin iga natukese aja tagant vabandamas, et ma jälle kirjutamisse nii pika pausi olen jätnud. Seekord ei oska nagu millegi pärast vabandadagi. Esiteks pole suurt millestki kirjutada, sest need asjad, mida hingelt ära tahaks, ei kuulu siia blogisse, vaid saavad kõneldud kuulavatele kõrvadele. Teiseks tundub tihti, et töö ja kodu on olulisemad kui blogi. Mis iseenesest on mõneti kurb, sest kunagi polnud palju asju, mis mu jaoks mu sisemisel väljamõeldud skaalal oleks olnud olulisemad. Kirjutama pidi. Isegi kui see halvasti välja kukkus. Praegu aga pean töö juures noore juhi päevaraamatut ja kirjutan sinna pseudoprobleemidest, mis mind argipäeval kaheksast poole viieni endast välja ajavad. Hästi imelik on mõelda, kui palju asju on inimesel õppida (eriti kui arvestada, et inimene ei teadnudki kunagi, et tal selliseid asju vaja teada on). Ma pole väga ammu lasknud ennast nii mugavustsoonist välja lükata kui oma uue tööga. Päris raske on seitset (ja vars

Kui ma täna suudan ilma pingutamata ja isegi arusaamata inimesi solvata, siis eile oli mul vähemalt best of all worlds. Pikutasin oma nummu kodu diivanil, pea Mihkli süles, kaminast õhkus soojust ja kuulda oli tulepraksatusi. Minust teisele poole jäi aga avatud aken, kust tuli karget õhku ja kaugeid linnahääli. Mina olin täpselt selle kõige vahel ja tundsin, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean. Ma pole hässsti ammu niimoodi tundnud. Pärast Tartust ärakolimist kindlasti mitte. Ja kui ma oleksin aknast näinud, et täht langeb, ei oleks ma osanud soovida muud kui veel selliseid hetki.

Kertu on siiani kõige ägedam inimene, sest ta helistab mõnikord lihtsalt selleks, et juttu puhuda. Inimesed ei tee tänapäeval enam seda. #appreciatingthelittlethings

“All right,” said Susan. “I’m not stupid. You’re saying humans need… fantasies to make life bearable.” REALLY? AS IF IT WAS SOME KIND OF PINK PILL? NO. HUMANS NEED FANTASY TO BE HUMAN. TO BE THE PLACE WHERE THE FALLING ANGEL MEETS THE RISING APE. “Tooth fairies? Hogfathers? Little—” YES. AS PRACTICE. YOU HAVE TO START OUT LEARNING TO BELIEVE THE LITTLE LIES. “So we can believe the big ones?” YES. JUSTICE. MERCY. DUTY. THAT SORT OF THING. “They’re not the same at all!” YOU THINK SO? THEN TAKE THE UNIVERSE AND GRIND IT DOWN TO THE FINEST POWDER AND SIEVE IT THROUGH THE FINEST SIEVE AND THEN SHOW ME ONE ATOM OF JUSTICE, ONE MOLECULE OF MERCY. AND YET—Death waved a hand. AND YET YOU ACT AS IF THERE IS SOME IDEAL ORDER IN THE WORLD, AS IF THERE IS SOME…SOME RIGHTNESS IN THE UNIVERSE BY WHICH IT MAY BE JUDGED. “Yes, but people have got to believe that, or what’s the point —” MY POINT EXACTLY.” Ma pole kunagi ühtegi Terry Pratchetti raamatut lugenud, aga ma arvasin

Need hetked on nii ägedad, kui sa järsku avastad enda juures mingi sisemise arengu. Taipad, et sa oled kuidagi inimesena pädevam, saad eluga paremini hakkama. Et kui keegi tuleb sulle rääkima, millestki, mis ta sinu suhtes valesti on teinud, siis sa ei ütle: "ah, pole hullu! Sa ei pea sellepärast vabandama." nagu ma tavaliselt teen, vaid ütledki, et see tegi meele natuke kurvaks ja et sa muretsesid sellepärast. Ma muidu ei ütle seda. Ma alati lepin inimeste ja nende käitumisega. Enamasti teeb see elu väga lihtsaks ja mugavaks. Aga vahelduseks on hea tunne avastada, et ma oskan mõnikord enda eest seista ka.

Täna on järjekordne Tartu igatsemise päev.       Tahaks praegu, klapid peas, mööda Karlova tänavaid joosta, teeselda, et ma ei hingelda, kuigi varakevadiselt karge õhk takistab hingamist, ja mõelda Älli majast mööda joostes, et huvitav, kas ta on kodus.  

Kui keegi ütleb, et ta zombie apocalypse 'i ajal kontrolliks esimese asjana, kas minuga on kõik korras, siis on vist maailmas midagi päris hästi.

Parimaid palasid sünnipäevaõnnitlustest: (PS! saladuskatte all võin öelda, et need on tegelikult kõik ühelt ja samalt inimeselt, kellel tuleb ilusate asjade ütlemine nii loomulikult ja ilma mingi vaevata) - "Palju õnne kallis Susanna! See on nii äge, kui palju sa suudad v äljapoole õnne ja head kiirata. Ma loodan, et maailm ja inimesed vastavad sulle alati samaga. Sest nii peaks olema." -  "Su nime kõrval on tort, mis näeb välja kui kroon (ma pole kunagi teistel näinud seda). See on nii teenitult kuninglik" - "Ja see on ka ikka hämmastav, kui nooreks sa said"

See on hässssssti-hässssssti tore, kui sa oled tööl ja sahmid igapäevaselt asjalikult ringi ja istud koosolekutel ja koolitustel ja siis avastad, et su vana hea rahvatantsujuhendaja, kes on sulle tantsimise ABC selgeks õpetanud ja "tants on nähtavaks muutunud armastus"-suhtumise sisse juurutanud, on sulle helistanud selleks, et kontrollida, kas sa ikka ta 75ndale juubelile oled minemas. Hea on teada, et oled kellelegi mingil hetkel korda läinud. Sest tegelikult on sul endal juba ammu salaja plaanis sinna sünnipäevale kohale ilmuda, isegi kui eraldi kutset poleks saabunud. Eelmine Leida juubel möödus küll suures pisaratemeres, sest mitte keegi meist neidudest ei suutnud talle ta sünnipäevakaarti ette lugeda. Ainuüksi lugu sellest, kuidas Leits meid pastlapaelu õpetas siduma, läks meile nõnda hinge, et lihtsam oli pisardada, kui kõikide külaliste ees paari rida ette lugeda. Tahaks selleks korraks ka mingi hea loo meelde tuletada. Kas just pisarakiskuja, aga... Loodame, et m

Mõnikord tuleb mul kõige ootamatutel hetkedel peale e xtreme case of Tartu igatsus ja siis ma ei oska sellega absoluutselt mitte midagi peale hakata. Elu võiks mõnikord pakkuda lühiajalisi tagasirändamisvõimalusi. Et ma näiteks võiksin korra nädalas pooleks tunniks oma Tartu ellu tagasi minna. Lihtsalt kosutuseks ja meeldetuletuseks. Sest praegu käib see nii, et ma istun rahulikult töö juures, klõbistan oma asju teha ja kuulan taustaks muusikat, kui järsku ilmub playlist 'i Mumford and Sons oma Dust Bowl Dance'iga ja ühe hetkega tulevad mulle meelde kõik Tähe pesas peetud sisemonoloogid ja pimedad õhtud, mis mulle isegi kogu oma melanhoolsuses meeldisid, aga koht, kus need tunded varem olid, kisub kuidagi. Need õhtud olid minu jaoks üksindusega hakkamasaamise hetked, mil ma mõnikord enda üle isegi natuke uhke olin, et ma seda kõike nii hästi handle 'isin. Paljud inimesed ei oska üksi olla, aga ma sain sellega väga kenasti hakkama. Ma ei tea, kuidas neid minevikuigatsusi

Lõpetasin just ühe raamatu lugemise, mis viis mind tagasi ekslema minu armsa book journal 'i lehekülgedele. Leidsin sealt ühe tsitaadi Haruki Murakami "Sputnik Sweetheart'ist", mis oleks täpselt nagu mu enda käega viimaste nädalate jooksul kirjutatud: "Sometimes you're just the sweetest thing. Like Christmas, summer holidays and a brand-new puppy all rolled into one."    

ROHKEM POLEGI VAJA kui üks luuletus päevas ja õige pea on mu seinad kirjatud siis kolin välja ja annan toa üürile kirjaoskamatule kaunishingele kes peab mu luuletusi vanamoodsaks tapeedimustriks   -Riina Ruut

Et ma teaksin ja mitte kunagi ei unustaks. < 3   Mõnel inimesel käib mu päeva tähenduslikuks tegemine nii lihtsalt.   Ja et sina ka teaksid ja mitte kunagi ei unustaks: i will be (t)here too 

Ei ole olemas hetke maailmas, mil ma otsustan kuulata Regina Spektori "How"d ja suudan seda teha ainult ühe korra. See mängib ikka uuesti ja siis alati ühe korra veel.

Mulle meeldivad need õhtud, kui Mihkel sahmib köögis, teeb süüa ja on oma muusikaga omas elemendis. Ja mina olen samal ajal diivanil sarmikalt laisk, lugedes raamatut, vanu kirju või kolades oma kurgivee seltsis tumblri parimates osades. Aga ma kahtlemata küsin alati, kas ma saan Mihklile söögitegemisel kuidagi abiks olla. Enamasti lihtsalt selleks, et viisakas olla, aga mõnikord isegi mõttega, et võiksin päriselt kasulik olla. Need tunduvad alati olevat need hetked, mida pisikesed tüdrukud ette kujutavad, kui nad mõtlevad, millised nende tuleviku tööpäevade vabad õhtud välja näevad. Milline see oma kodus olemine välja näeb. See on täpselt see õige õdusus. Nendel hetkedel on mul mu Tallinna kodus sama hea olla kui oli Tähe tänava pesas viimasel talvel.

Aasta 2015 esimene ja ühtlasi kõige parem kompliment üle pika aja tuli juba paar minutit pärast keskööd, kui Kaisa ütles mulle: "Oleksin pidanud kell 00.00 hoopis teist [Mihklist ja minust] pilti tegema. Ilus oli." :')