Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

2020 on olnud kummaline aasta ja sellele ei saa vist küll mitte keegi vastu vaielda. Minu jaoks see juba algas veidralt. Jaanuari esimesed nädalad olid kerget agooniat täis, mis oli väga mitteminulik, sest enamasti olen ma ikka see "new year, improved me" - kind of girl , aga sel aastal mitte. Sel aastal ma väga TAHTSIN olla, aga tundsin, et minus pole selleks energiaraasugi. Ja noh.. olgem ausad, see paistis välja, sest mitte kunagi pole nii paljud inimesed järjest mulle öelnud, et ma näen närtsinud/väsinud/õnnetu välja. Mu keha ja vaim karjusid muutuse järele ning nii see siis juhtuski. Karjäär 2.0 lõpp ja pea ees tundmatusse viskumine. Nii põnev ja hirmus samaaegselt. Inimesed olemas superhead mu vastu, aga samas see tunne, kuidas ma tegelikult pean selle kõigega üksinda hakkama saama. Nagu öeldud: põnev ja hirmus samaaegselt. Järgmised paar nädalat olid puhas restart. Ma ei tahtnud teha mitte midagi kasulikku, vaid ma tahtsin lihtsalt olla. Niisama. Ilma igasuguste kohust

ohboy! ma ei ole siin nii ammu käinud, et vahepeal on mu maailm jõudnud ennast peapeale pöörata. Seega otsige oma kõige suuremad kohvikruusid välja ja sättige ennast mugavalt sisse, sest sellest tuleb suure tõenäosusega üks pikk-pikk postitus. Mõned päevad enne oma 28 on 28th sünnipäeva, otsustasin ma lõpuks, et on aeg töölt ära tulla. See oleks üks väga suur vale, kui ütleksin, et see uitmõtte ajel tehtud otsus oli. Otse vastupidi. See on üks pika vinnaga otsus olnud. Väga pika vinnaga... Ja kindlasti mitte lihtsate killast. Eriti veel seetõttu, et ma olen alati mõelnud, et kes need inimesed on, kes ilma kindla follow-up  plaanita töölt ära tulevad. See on minu jaoks täiesti müstiline tundunud. Kuid tuleb välja, et need on Susannad, kes on oma elus jõudnud sellisesse punkti, et nad tahavad, julgevad ja võivad taolisi otsuseid endale lubada. ( Disclaimer : see eeldab tegelikult aastatepikkust tööd, head rahaplaneerimisoskust ja eneseteadlikkust, et sellega päriselt toime tulla.)

Mõnikord ma lihtsalt taban oma päevades neid hetki, kus ma taipan, kui palju ma kasvanud olen. Vastik on olnud, aga äge on mõelda, et ma olen siia kehasse ja meelelaadi välja jõudnud. Nüüd jääb ainult põnevus, et kuhu edasi.

Kas see on ka vanemaks saamise osa, kui inimesed hakkavad sulle erinevatel argistel hetkedel tagasisidet andma selle kohta, kuidas sa omamoodi pisikese jälje nende elule oled jätnud? Näiteks kui sulle saadetakse pilt hunnikust raamatutest, mille juures on kirjas #inspiredbysusanna või minnakse üliägedatele seiklustele ja tänatakse sind, sest "ilma sinuta ma poleks siin". See on kuidagi ootamatult ilus osa elust, mille jaoks ma kunagi valmistunud ei ole. Kuigi ma püüan ju valmistuda kõigeks...

The Zen of Weight-Lifting See artikkel võtab päris hästi kokku selle filosoofia, mis mind mitu korda nädalas jõusaali viib. The Zen of weight lifting — the joy, fulfillment, hard-earned calluses and growth — lives in the process, in the journey. That’s why if you hit a big personal record lift, sure, you’ll enjoy the moment. But odds are, you’ll be back — same movements, same barbells, same people at the same gym — for your next scheduled workout.