Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Ma ei hakka tegema postitust selle kohta, mis minuga 22. eluaastal juhtus. See tundus eelmisel aastal olulisem. Aga võin kinnitada, et ootus ilusama eluaasta ees läks igati täide. Kui ma ütlen igati, siis ma mõtlen igati. Eks homsest õhtust hakkan uut countdown' i   pidama ja eks siis paistab, mida 23s ring mulle toob. Viimane taks ju! Aga yay, sünnipäev!!! Pärast jõule kohe mu kõige lemmikum aeg aastas! High hopes jms nagu ikka. + sõbranna, kes võtab endale terveks mu sünnipäeva nädalaks puhkuse. Seriously, face it, you want to be me!

Ma kirjutasin täna ühele neiule, miks ma arvan, et ta on üks maailma ägedamaid inimesi ja ta vastas mu jutu peale "ma ei tea, see sobiks pulmakõnesse". Made me laugh. Ma tegelikult olin oma tavapärasel komplimendi-tuuril, mis mul mõnikord peale tuleb, aga talle oli nii palju öelda, aga nagu hilisemast vestlusest selgus, läks see õigel ajal õigesse kohta ja kinnitas mulle taas, miks mulle nii väga meeldib komplimente teha. Sest siis on näha inimeste siirast tänu väikeste asjade üle. "Aga praegu ma tahan, et sa teaksid,  et sa oled helguse ja armsuse tipp  ning ma usun,  et sinu päevad on magusamad  ja sõnad siiramad  kui ühelgi teisel inimesel." Ja kuna ilu toob juurde ilu, siis tema siiraimad ja helgeimad sõnad jõudsid ringiga minuni ka: "Ja kui see ilmselge pole,  siis sa oled ise ka päris kullatükk  siin maailmas : )  Selliseid inimesi nagu sina  võiks palju rohkem olla!"

Ikka veel on äge mõelda, et keegi ütles mulle kunagi "vaata et sa siis hemingwayks hakkad". Ja kuigi ma pole siiani hakanud ja puudub igasugune teadmine, et ma seda tulevikus teen, on lohutav teada, et kuskil mineviku-minas peitus potentsiaal ja vajaminev kirg. Unistati suurelt. See inimene, kes minu eest nii suurejooneliselt unistada julges, on tänaseks ise teoks teinud piisavalt palju, et ma teaksin, et tulevate aastate jooksul me kuuleme temast endast veel palju ja ilusat. Tema unistab ikka suurelt.

Ma ei ole ammu midagi kirjutanud. Järelikult pole midagi öelda olnud. Praegu tahaks jagada kõike triviaalset. Mida ma vahepeal teinud olen? Uut aastat olen nautinud. Sõpru olen ära saatnud ja teisi tagasi tervitanud. Olen žongleerinud oma Kriimsilma ametitega ja ka neist olen paari ära saatmas ja teisi oma ellu tervitamas. Selle uue aasta jooksul on hingele kõige suurema pai teinud rahvatants, sest mingil imelikul kombel on mul isegi olnud põhjust rahvariided selga tõmmata (enda rõõmuks number väiksemad kui kaks aastat tagasi). Ja see kõikse paisem (omadussõna sõnast "pai") osa on vist olnud see, et mu tantsurühm mind olenemata pooleteistaastasest pausist hüljanud ei ole (aga ega ma ei ole seda väga lihtsaks teinud ka). Pühapäeval lähen trenni rõõmsamalt kui eales varem, kuigi ega ma üheski varasemas trennis ka kurb pole olnud. Kes teab, äkki ühel päeval viib see hea tuju mind veel tantsupeolegi. Mis siis veel teisiti on.. argielus on minu jaoks üks uus ja tore asi treening

Tänase päeva lauseks arvestan veidi aega tagasi kuuldud: "So dear, I need to rest." See oli mingil imelikul põhjusel väga armas.

"Oi, ma nii ootan Sind! Tõepoolest!" Mõni inimene ütleb nii väheste sõnadega nii palju. Täna läks elu veel ilusamaks.

Ma jätsin sel aastal vahele kogu selle "kokkuvõtte möödunud aastast"-postituse. Sest te ju teate isegi. Ja mis siin muud oli kui kooli lõpp ja parimad sõbrad ja uued tööd. Aga selle asemel võiks ju paari sõnaga rääkida tulevast aastast, mil kõik mu sõbrad muutuvad mulle veel kallimaks, kõik teatrietendused on veel paremad ja kõik raamatud saavad loetud. Ma ei andnud endale seekord mingeid uusaastalubadusi, kuid mu pisikeses peas sättisid ennast sisse mõned tillukesed uusaastasoovid, mis tegelikult pole mitte midagi erilist, vaid pigem tavalised "soovin rohkem teatris käia", "soovin rohkem raamatuid lugeda", "soovin rohkem kirjutada", "soovin oma unistuste töö leida", "soovin rohkem reisida" ja noh.. teate küll mind ja mu soove. Same old, same old. Arvestades, et ma kostitasin ennast täna ooperiõhtuga (vana arm "Jevgeni Onegin") ja et ma olen täna-eile rohkelt raamatuid lugenud ning et postkasti on tulnud kirju, mi

"Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama, ja mitte sellele, kes unistab, et ta võiks ta vallutada, isegi kui tal on õigus. Ma olen rohkem unistanud kui Napoleon teoks tegi. Oma oletuslikku embusesse olen ma võtnud rohkem inimkondi kui Kristus, salaja olen ma valmis teinud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud. Aga ma olen ikka see pööningutoa-oma, ja võib-olla selleks jäängi, mis siis, et ma seal ei ela; ma olen igavesti see, kes polnud selle jaoks loodud ; ma olen alati vaid see, kellel oli eeldusi ; ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle avataks, kuigi seinas ei olnudki ust." Mu igavesti lemmik Fernando Pessoa, "Tubakapood"