Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Kodus-kodus on ka mõnikord päris hea. Igasugused mõnu-mõnusad ja omamoodi rahustavad mõtted tulevad pähe. Eriti kui sa oled ühel öösel sõpradega natukene liiga palavas autos väga inspireerivat jutulõnga kedranud. Nüüd ma vähemalt tean, et sinivaalad kaaluvad 150 tonni ja ei taipa eales, mis oli mõttes esimesel inimesel, kes lehma lüpsis.  Isegi kui ma olen mõnikord "peast lihtne", on mul mõistust küll, et endale ilusat tulevikku unistada. Nüüd tuleb ära oodata kolmapäeva varahommik, et Norra poole lennata ja et siis tagasi tulla, ennast hulluks õppida ja siis uuesti tavapärasesse rutiini langeda!

  "Milles olen mina süüdi?  Armastan? Armastan!  Ja ongi kõik.  Minu kogu olemus on praegu ühes sõnas - ootan." -Ervin Abeli kirjast Asta Lotile

Ja ma usun, nagu Harper Lee'gi, et ka kaheksakümne aasta pärast on see kõik nii. "Me peame seda vaid uskuma." "NIRKSILM: Maailm ei muutu. JEM: Inimesed on endiselt ilusad ja head. DILL: Me usume seda. NIRKSILM: Me kõik oleme inimesed. Meie minevikku on kirjutatud lapsepõlv. DILL: Me kõik teame, et tappa ja valetada on patt. JEM: Me oleme head. Me usume seda." Tõotab tulla minu südant lõhestav teatritükk. (6.03.2012)

‎"I remember one morning getting up at dawn... there was such a sense of possibility... and I remember thinking to myself, 'This is the beginning of happiness, this is where it starts and of course there will always be more.' It never occurred to me it wasn't the beginning, it WAS happiness."  - Clarissa Vaughn, "The Hours"

Ja ma sain täna alles esimest korda teada,  mis tunne on, kui sul on võimalus õppida asja, mis sind päriselt huvitab ja mis sind truly köidab.  See on üsna omapärane kogemus  ja üsna innustav ka. See on one of a kind. "Elu ei ole nii matemaatilis-idiootlik, et ainult suured söövad väikseid, niisama tihti juhtub, et mesilane surmab lõvi või ajab ta vähemalt hulluks." -August Strindberg

Täna on vastlad ja kuklisöömispäev. Ja seetõttu me ei õpi, vaid teeme ühed hubba-bubba maitselised joogid, mõned kuklid, "Seksi ja linna" ning kinotreti. Ja võib-olla hästi natukene õpime ka. Hurraa Tähe tänavale! ja Kairele, kes oskab jube meelitavalt sõnu seada.

Ja nüüd ma kopeerin selle siia ka, sest see on üsna kindlalt kõige ilusam asi, mis keegi mulle kunagi öelnud on (va see Kati testimonial, mis ta mulle kunagi orkutisse kirjutas): Kiq Susanna, sa oled niiiii ilus inimene! Ja nüüd ma olen üheks õhtuks hästi natukene uhke enda üle, sest iga päev mulle nii ei öelda.

Käin teatrist teatrisse ja armastan salaja inimesi, kes kannavad pintsakut, kellel on ilusad juuksed, kelle lõhnaks on Fahrenheit ja neid, kellel on sõbralik naeratus. Ja nad keegi ei teagi. Vanemuise "Vihmamees" ületas päris paljud ootused. Süžee oli palju nüansirikkam kui filmil ja kogu lugu oli nii palju vahetum, et ma tihtipeale ei teadnud, kas nutta või naerda (sõna otseses mõttes). See oli draama, kus sa võisid leida ennast naermas kurbadel kohtadel. Austusavaldus härra Georg Malviusele. Ja esimest korda elus sain ma päris-päriselt sellest loost aru. Aivar Tommingasele avaldan samuti kiitust ja annaksin teatriauhinnagi, kui see minu teha oleks. Meie oma Eesti Dustin Hoffmann. Ja kui ma jätaksin mainimata lavakujunduse, oleksin ma lihtsalt häbematu. See kujundus andis silmad ette ükskõik millisele Vanemuise lavastusele, mida mina näinud olen. Kogu see pleksiklaasi lahendus oli lihtne, aga tabav. Ja kasiino Flamingo...! "Vihmamees, kellelt me pole os

"järgmisel talvel kui ma sõitsin bussiga maale oli valge lumi sinine taevas ning vahepeal jooksis must metsatriip mul oli hästi ülev tunne ma istusin bussis ühe tüdruku selja taga kelle juuksed lõhnasid kui lagrits ma väljusin meelega tema peatuses koputasin õlale ja küsisin kas ta on lugenud ungari muinasjutte hiljem kõndisin 4 kilomeetrit läbi pimeda põldude vahel maakodu uksel naeratasin kui keegi oleks näinud siis oleks öelnud et hästi totakalt tõenäoliselt me lugesime terve suve uut ameerika kirjandust ja hiljem sai temast minu päev ja öö " -Veiko Tubin see on nii ilus ja hea. 

Venna tõi mulle ükskord võõraste inimeste kirju.  Keegi kirjutab 17. juunil 1956: "Kirja maikuust saime kätte paar päeva pärast Anne sünnipäeva ja ütlen aitäh tema eest. Küll ta varsti hakkab ka ise ütlema. Käib juba aias ise lilli noppimas, mõnikord juurtega, mõnikord ilma ja viib siis emale nuusutada. " Minu meelest on niimoodi natukene ilus.

"Mulle meeldib vaadata inimesi. Inimesi, kes tulevad etendusele. Kes tuleb varakult, kes õigeks ajaks, kes kiirustades viimasel minutil, kes jääb hiljaks, kes ei jõuagi kohale... Viimaseid ma kahjuks ei ole vaadata saanud. Mulle meeldib neid inimesi vaadata sellepärast, et nad tulevad midagi tahtma, midagi saama ja  see midagi peab olema minus. Peab olema. See mulle meeldibki. " -Ervin Abel Kui mõned asjad lähevad nii nagu nad minema peavad,  siis usun, et olen jõudnud sinnani, mille suunas ma viimased mitmed kuud sipelnud olen. Kõik, mis praegu saab hästi minna, on käesirutuse ulatuses. Nüüd on vaja, et pihku surutud pöidlad enda maagiat teeksid. Raamatud, teater, filmid ja muusika! Elagu!

Üks lause, mis kirjeldab meie rahvatantsu rühma ja mis mind ilmselt elu lõpuni saatma jääb: "Üks suri ära, aga kaks tuli juurde." ehk siis Kaalri mõistes: "Kes õhtul ära sureb, on hommikul kahe eest." Hurraa tantsulaagritele! ja meie tantsijatele, keda ma armastan väga-väga.

Ma olen nüüd kakskümmend aastat vana. Tunne on ikka sama lõbus. Suurelt Depressiivne 30ndate sünnipäev möödus väga rõõmsalt ja ajastutruult ning sõbrad on mul toredad. Enne seda ümmargust kahekümnendat jõudsin veel päris mitu asja ära teha, mis käivad kategooriasse "esimest korda elus". Ilus-valus-naljakas. Ja natuke hirmus ka. Muidu olen üsna KosekoduLiisu ja sätin vaimu uueks semestriks valmis. Juba ootan uute vihikute ostmist ja muidu äärmiselt veetlev olemist. Nagu ikka. Hea on olla mina. Aga ma nüüd lähen kerin ennast tagasi teki sisse ja loen raamatut ja vaatan telekat ja söön ebaloomulikult palju. Nagu ikka.