13.9.16

Elu nagu rootsi lastefilmis - that's the dream

Ma kogu aeg mõtlen siia naasmisele, aga oleks piisanud lihtsalt Maria varem mulle külla saata.

Sa elad oma vaikset, võrdlemisi igavat, kuid mugavat ja mõnusat elu ning siis tuleb Maria, kes on nii Maria. Hakkamist täis ja juukseotsteni õnnelik, missest et elus ei ole kõik alati nii nagu tahaksid, aga ikka on hetki ja olukordi, mille nimel enda sisemisele vestluspartnerile "Best day ever!" hüüda. Ta räägib sulle merest ja suvest ja põrandateta majast, mis on kõige kodum kodu üldse ja kui sa talle vastutasuks oma viimase aja leiust ja armastusest Bullet Journalist räägid, siis ta soovib seda sirvida ja ütleb mõtlikult, et tal vist peaks ka kodus paar tühja märkmikku vedelema.. Või siis ütleb lihtsalt, et ta sooviks, et minu märkmik oleks tema oma, mis on iseenesest ka tore soov, kuid ma leian, et minu mõtetega koos elamine nõuaks aastatepikkust harjutamist ja ebavajalikku eneseanalüüsi. Aga Maria pani mind igatsema tagasi sellesse hetke, kui me suvel Haapsalus olime ja ma rattaga mööda linna ringi vuhisesin ja tundsin ennast nagu väike tüdruk mõnest rootsi lastefilmist. Kui ma saaksin valida, siis see vist oleks see hetk, milles ma elada sooviksin. See rõõm oli nii aus ja puhas.

Ma olen viimased nädal aega kodus haige olnud. Jätnud täitmata kõik (okei, mitte päris kõik, aga ..) oma töökohustused, koolikohustused ja trennikohustused ning rullinud ennast kodus teki sisse, vaadanud kaks hooaega Gilmore'i tüdrukuid, kudunud endale jänkukindaid, võõrustanud sõbrannasid ja täiesti vabatahtlikult tegelenud pea igapäevaselt koolitöödeks ettevalmistumisega. Üks mu lemmikhetki oli see, kui ma seisin oma raamaturiiuli ees ja võtsin sealt suvalises järjekorras raamatuid, millest ma lugesin lõigu või kaks ning mille ma seejärel riiulisse tagasi suskasin. Ja ma isegi polnud enda peale selle püsimatuse pärast pahane.
Kui ma aus olen, siis see viimane nädal on olnud üks parimaid aegu üle hästi pika aja. Natuke meenutas mu viimast aastat Tartus, ainult et mitte nii üksik. Ma küll märkasin seda isegi, et ma olen kahtlaselt pikka aega järjest kahtlaselt heas tujus olnud, aga see sai eriti selgeks, kui Mihkel juhtis mu tähelepanu sellele, et ma olen ebaharilikult rõõmus. Ma päriselt naersin rõõmust pisikeste asjade üle. Alguses ehmatas küll ära, aga tegelikult peakski elu selline olema.
See kõik on minu jaoks selline bittersweet asi, sest ühtpidi on tore rõõmurull olla (mulle on see alati meeldinud), aga teistpidi on kahju, et see tänasel päeval minu juures haruldus on, sest varem pidasin ma seda enda puhul pigem standardiks. Ma olin selles vist liigagi osav, sest suutsin inimesed aastate jooksul ära petta, et ma olen enda ja oma elu juures kõigega rahul. See on pisut naljakas, sest kõik need kunagised üksikud kodused õhtud ja vestlused minu sisemise kaaslasega räägiksid teile hoopis teist juttu.

Aga kuna mul on täna igati ilus päev olnud (kui see haiguse osa välja jätta) siis ma plaanin elada hetkes ja veel tänasest viimast võtta. Gilmore'i tüdrukute binge watching ja jänkukindaid it is. Ja kunagi tahaks tulla ja ära kirjutada enda väga pikalt peas keerelnud kaks teemapostitust - trenn ja bullet journal. Loodame, et tänasega sain jälle mõneks ajaks (olgu see aeg kui lühike tahes) kirjutamishoo sisse.