Suvine elu on ikka liiga hea, et tõsi olla. Missest, et see tähendab, et kogu elu on kogu aeg kotti pakitud (mulle peaks see ju juba tuttav olema) ja koju tullakse ainult paariks tunniks päevaseks uneks, sest öös on asju. Öös on asju, mis tahavad, et me nende jaoks kohal oleksime. Ja me üldiselt ikka oleme ka. Tantsupidu ja roadtrip tüdrukutega ja kolmepäevane olemine koos sõpradega ja tänaöine sõbrannade-romantika rabas ja kõik, mis augustikuus (ja neis öödes) veel peidus on. Mida veel elult tahta? Ausalt. Ma tean küll, et ma olen seda juba öelnud (hässssti mitu korda), aga kas te tegelikult ikka ka teate, kui väga ma oma elu armastan? over&out .
Postitused
Minu Positivuse parimad palad: You shouldn't miss anyone alone and never miss anyone at night. Kauaoodatud kaunikene. Teise lisaloona tuli ära! Cause holy cow, I love your eyes! Üligorgeus Matthew Healy ja The 1975. Silmailu terveks tunniks. Mina üksi ennast hulluks reivimas ja äge King Charles oma bändiga trumme põristamas. She's got the hot blood of a polar bear, the cool head of a crocodile. Minu lugu nende esituses. Sellel hetkel oli küll hea meel, et ma maailmas olemas olen. Sest see oli Positivuse viimane laul ja ma karjusin sõnu kaasa kogu viimase energia ja häälega, mis mu kehas veel olemas olid. Võiksin siia panna kogu Kooksi setlisti, aga.. ei tahaks liiga hoogu ka sattuda. Jään kahe loo juurde. Kuigi ma oleksin võinud ju siia südamerahus lisada ka "Junk of the Heart'i", "She Moves In Her Own Way", "Seaside'i", "You Don't Love Me", "Do You
Meil oli just Katiga üks väga huvitav vestlus. Kui ma rääkisin talle, millega ma viimasel ajal tegelenud olen, siis ta ütles mulle: "oh, hea elu tundub", mille peale ma vastasin ilma kõhkluse hetketagi ja õnnis tunne südames: "ülihea!". Selle peale ta naeris rõõmsalt ja mulle tundus, et ma pean kuidagi siiski selgitama, et see on päriselt ka nii ning lisasin: "päriselt ka! ma väga armastan oma elu" ja edasise vestluse ning arutelu käigus jõudsin ma selgusele, et ma tunnen ennast alati niimoodi pärast rahvatantsuüritusi ja nende ajal. Ma ei tea, mis nendes inimestes on, et nad suudavad mind alati happy-go-lucky 'na hoida, kuid ometi õnnestub see neil ilma väga pingutamata. Mari-Ann kirjutas meie esimesse rahvatantsukroonikasse: "Tants on see, mis meid kokku tõi ja meid koos hoiab." ja tuleb tunnistada, et ma ei oskaks seda ise paremini sõnadesse panna. Sest isegi inimesed, kes enam ei tantsi, kuid mõtetes siiani meie rühmaga on, jäävad min
Pühapäeval sai läbi üks ime-imeline tantsupeo nädal. Tantsupeo pealkiri oli seekord Puudutuse aeg. Minu meelest täitsa ilus teema. Mina sain igatahes peo poolt puudutatud küll. Pealegi oli peo nimitants minu vaieldamatu lemmik. Nagu Ruve ütles, siis see on äge, sest see on pilkude tants. Ja nii ongi. Seal polnud lõpuks isegi oluline, kas see, kellega su pilk kohtub, on tuttav või mitte. Oluline oli, et vaade, tants ja tunne oleks üks. Enamasti oli ka. Me panime selleks tantsupeoks kokku vanemate ja nooremate noorte segarühmad, sest kumbki rühm poleks omade jõududega peole jõudnud. Koondusime nime Kapak II/III alla. Eristasime neid kahte rühma. Aga mulle tundub, et pärast tantsupidu on see piir juba märksa õhem ning võime ennast tasapisi üheks rühmaks hakata pidama. Eriti veel kui mõelda, et suurem osa meist sooviksid ka järgmisel aastal üheskoos jätkata. ( ohgod , palun teeme nii, et me jätkame!!) Platsil kükitamise ja mõningate tantsusammude vahele mahtus sellesse toredasse nädala