Parimaid palasid sünnipäevaõnnitlustest: (PS! saladuskatte all võin öelda, et need on tegelikult kõik ühelt ja samalt inimeselt, kellel tuleb ilusate asjade ütlemine nii loomulikult ja ilma mingi vaevata) - "Palju õnne kallis Susanna! See on nii äge, kui palju sa suudad v äljapoole õnne ja head kiirata. Ma loodan, et maailm ja inimesed vastavad sulle alati samaga. Sest nii peaks olema." - "Su nime kõrval on tort, mis näeb välja kui kroon (ma pole kunagi teistel näinud seda). See on nii teenitult kuninglik" - "Ja see on ka ikka hämmastav, kui nooreks sa said"
Postitused
See on hässssssti-hässssssti tore, kui sa oled tööl ja sahmid igapäevaselt asjalikult ringi ja istud koosolekutel ja koolitustel ja siis avastad, et su vana hea rahvatantsujuhendaja, kes on sulle tantsimise ABC selgeks õpetanud ja "tants on nähtavaks muutunud armastus"-suhtumise sisse juurutanud, on sulle helistanud selleks, et kontrollida, kas sa ikka ta 75ndale juubelile oled minemas. Hea on teada, et oled kellelegi mingil hetkel korda läinud. Sest tegelikult on sul endal juba ammu salaja plaanis sinna sünnipäevale kohale ilmuda, isegi kui eraldi kutset poleks saabunud. Eelmine Leida juubel möödus küll suures pisaratemeres, sest mitte keegi meist neidudest ei suutnud talle ta sünnipäevakaarti ette lugeda. Ainuüksi lugu sellest, kuidas Leits meid pastlapaelu õpetas siduma, läks meile nõnda hinge, et lihtsam oli pisardada, kui kõikide külaliste ees paari rida ette lugeda. Tahaks selleks korraks ka mingi hea loo meelde tuletada. Kas just pisarakiskuja, aga... Loodame, et m
Mõnikord tuleb mul kõige ootamatutel hetkedel peale e xtreme case of Tartu igatsus ja siis ma ei oska sellega absoluutselt mitte midagi peale hakata. Elu võiks mõnikord pakkuda lühiajalisi tagasirändamisvõimalusi. Et ma näiteks võiksin korra nädalas pooleks tunniks oma Tartu ellu tagasi minna. Lihtsalt kosutuseks ja meeldetuletuseks. Sest praegu käib see nii, et ma istun rahulikult töö juures, klõbistan oma asju teha ja kuulan taustaks muusikat, kui järsku ilmub playlist 'i Mumford and Sons oma Dust Bowl Dance'iga ja ühe hetkega tulevad mulle meelde kõik Tähe pesas peetud sisemonoloogid ja pimedad õhtud, mis mulle isegi kogu oma melanhoolsuses meeldisid, aga koht, kus need tunded varem olid, kisub kuidagi. Need õhtud olid minu jaoks üksindusega hakkamasaamise hetked, mil ma mõnikord enda üle isegi natuke uhke olin, et ma seda kõike nii hästi handle 'isin. Paljud inimesed ei oska üksi olla, aga ma sain sellega väga kenasti hakkama. Ma ei tea, kuidas neid minevikuigatsusi
Lõpetasin just ühe raamatu lugemise, mis viis mind tagasi ekslema minu armsa book journal 'i lehekülgedele. Leidsin sealt ühe tsitaadi Haruki Murakami "Sputnik Sweetheart'ist", mis oleks täpselt nagu mu enda käega viimaste nädalate jooksul kirjutatud: "Sometimes you're just the sweetest thing. Like Christmas, summer holidays and a brand-new puppy all rolled into one."
#ilusluuletus
ROHKEM POLEGI VAJA kui üks luuletus päevas ja õige pea on mu seinad kirjatud siis kolin välja ja annan toa üürile kirjaoskamatule kaunishingele kes peab mu luuletusi vanamoodsaks tapeedimustriks -Riina Ruut
1337
Mulle meeldivad need õhtud, kui Mihkel sahmib köögis, teeb süüa ja on oma muusikaga omas elemendis. Ja mina olen samal ajal diivanil sarmikalt laisk, lugedes raamatut, vanu kirju või kolades oma kurgivee seltsis tumblri parimates osades. Aga ma kahtlemata küsin alati, kas ma saan Mihklile söögitegemisel kuidagi abiks olla. Enamasti lihtsalt selleks, et viisakas olla, aga mõnikord isegi mõttega, et võiksin päriselt kasulik olla. Need tunduvad alati olevat need hetked, mida pisikesed tüdrukud ette kujutavad, kui nad mõtlevad, millised nende tuleviku tööpäevade vabad õhtud välja näevad. Milline see oma kodus olemine välja näeb. See on täpselt see õige õdusus. Nendel hetkedel on mul mu Tallinna kodus sama hea olla kui oli Tähe tänava pesas viimasel talvel.