Postitused

Kuvatud on kuupäeva jaanuar, 2008 postitused
Täna on olnud vapustav päev. Kool oli lihtsalt ülimalt lebo ning kodus pole kedagi mind häirimas. Naudin seda kosutavat õhtut homse õhtuni, kas pole mitte tore?!
Ja ma naeran kurjakuulutavat naeru nende üle, kellele ei meeldi talv ning plaksutan käsi, sest maad katab peagi grandioosne lumevaip. (6) ^^ Just nagu mulle meeldib. ^^ Ja näpistav pakane ka sinna juurde. :)
Ja nüüd ma lähen koristama.
Mürka palvel kirjutan ma siia enda viimasest ideest. Kirjutan lapsepõlvest. Mitte, et ma praegu oleksin väga täiskasvanud, aga ikkagi ma kasutan terminit lapsepõlv, sest midagi paremat ma öelda ei oska.
Meie vestlus Merilinga algas sellest, kui mulle meenus, mida ma viimase nädala jooksul tõeliselt soovinud olen. Ma olen soovinud endale lapsepõlve sõpra. Seda sõpra, kes mäletab iga minu kriimu ja totakat lauset. Kedagi, kellega olen mänginud liivakastis ja herneusse kasvatanud. Ma ütlesin seda Merilinile ka. Ta on kuidagi nii õige inimene kellega lapsepõlvest rääkida. Ja siis jõudsin ma järeldusele, et mul ei ole sellist inimest kellega lapsepõlvemälestusi heietada. Kui ma väiksem olin siis ma tegelesin endaga ise ja mul oli tunduvalt harvemini igav kui praegu. Praegu ma lihtsalt eelistan vinguda. Ma tekitan endale igavust ise - teha oleks ju tegelikult nii palju.
Ma rääkisin Merilinile, et ma ju tõsiselt armastasin oma lapsepõlve-mina. Ma olin enda arust nii huvitav laps. Ma ei nurisen…
Üks suhteliselt populaarne küsimus on: mis teistel on, mida minul ei ole? Mina sooviksin selle küsimuse ümbersõnastada ning küsida: mis minul on, mida teistel ei ole? Mis teeb minust minu? Ma ise ei oska vastata ning lootsin, et ehk te aitate ja välimus ei lähe arvesse.
Mind tihedalt kimbutavad alaväärsuskompleksid sunnivad mind endalt selliseid asju küsima. xD
Ma kardan kogu aeg kohutavalt, et mind hinnatakse üle. Kui ma ütlen kellelegi, et ma ei oska midagi, siis ikka ja jälle öeldakse mulle, et ah ole nüüd, muidugi oskad. Ja veel rohkemgi. Kuid selliste juttude peale tekib tunne, et ma lausa PEAN oskama neid asju. Sinna alla käivad laulmine, kirjutamine, tantsimine ja mida iganes veel. Ka kool. Ma kardan, et ma ei suuda täita inimeste ootusi. Mind peetakse targaks, kuid tulge mõistusele, mis tarkust on mul rohkem kui ühelgi teisel, kes minu klassis käib näiteks?! Ma ei paista ju millegagi silma. Nii et.. mõelge selle peale.
Ma ei taha öelda, et kiitus ja motivatsioon on halb või mida…

See valge pilv on kurva härja moodi.

Kujutis
Hei. Kohe alguses vabandan 10päevase teksti puuduse pärast.

Hakkan siis teile algusest rääkima.. nii palju kui mulle meenub.

Vahepeal oli palju nipet-näpet, mille mainimine tunduks hetkel naervuväärsena, sest kõik oli puhas rutiin. Ehk võiks lihtsalt siinkohal välja tuua, et me üritasime teha online-kontserti Bulgaariaga, kuid see ebaõnnestus.

18.jaanuar oli päev nostalgiaks. Poole viie ajal väljus buss ning me asusime teele Viljandi poole. Täpsemalt Ugalasse, kus pidi etenduma "Marilyn Monroe". Ja see etenduski. See õnnestus. Välja arvatud muidugi see, et mind häiris tegelaste valik pisut. Põhiliselt siiski Monroe ise, kelle hääletämber ja viisipidamisoskus pisut kõrva riivasid. See selleks, nalja sai ikkagi ning ma pole väga ammu ühte väljasõitu niiviisi nautinud nagu seekord. Kui nüüd täpsustada, siis ma ei olegi kunagi ühtegi väljasõitu niimoodi nautinud. See kõik oli lapselik rõõm. Mälestused ja armastus.

Mulle meenus Viljandi linn, teatrikülastused, vanaema juures käimised…
Täna on olnud tõeline puhkepäev. Hommikul ärgates täitsin ma pisut mõttepäevikut, seejärel külastasin raamatukogu kust ma laenutasin endale "Geiša memuaarid". Täna ajas mind see raamatukoguhoidja tõsiselt närvi. Mis mõttes ta ütleb mulle, et neil ei ole "Lendas üle käopesa", kui ma tean, et see peab neil olemas olema. Seda juba sellepärast, et see on klassika. Siis ta otsis seda vähemalt kümme minutit, ise teadmatagi, mis raamat see selline on. Trükkides käopesa kord lahku kord kokku ning ikka midagi leidmata. Lõpuks ta julges mulle väita, et neil pole seda raamatut. Ja peale selle oli ta nii aeglane ja rumal. Kui ma küsisin endale "Geiša memuaare", siis ta võttis selle riiulilt ja küsis, et kas ma ikka tahan seda, et see on nii paks ju. No kui ma küsisin, siis järelikult ma ju tahtsin seda.
Pahuralt lahkusin ma raamatukogust ja käisin poes, kust ma ostsin endale šokolaadi ja kohukest. Kodus panin ma vanade aegade mälestuseks Special Delivery plaadi mängim…
Ei ühtki mõra
Ega ebakõla.
Veatu.

Maitse mind.
Ma luban..
Kujutis
Mitmetes kohtades kasutatakse väljendit "ütleb rohkem kui tuhat sõna". Kuid ka see on ikka päris nii? Mul võib olla väga sügavasisuline pilt ja ma mõistan seda, kuid mitte kunagi ei ütle see mulle rohkem kui tuhat sõna. Pigem on see pilt sõnatu ja iseenesest mõistetav. See vaikib ja annab meile võimaluse mõista.
Sõnadel on oma jõud. Neid saab kasutada kõigeks. Mitte miski mis ei räägi ei saa sulle midagi öelda. Nii oli, on ja jääb. Või vähemalt mina arvan nii. Minu jaoks ei saa miski öelda rohkem kui tuhat sõna. Sõnadega ei saa midagi võrrelda. Ühte pilti, ühte hetke, ühte hingetõmmet ei saa võrrelda sõnadega. Nad ei ütle sulle midagi vaid sa tunnetad neid ja saad neist aru. Kas pole?
See on mu viimase kahe päeva müstika. xD

Nüüd veidi igapäevasema jutu juurde. Täna oli koolis ekstralebo päev. Kõik tunnid möödusid kenasti ning õppimisega ei olnud ka midagi hullu. Tänaseks jäi nii hämmastavalt vähe õppida, et ma olin vahepeal kindel, et kuskil on mingi eksitus. Peale kooli ma li…
Täna kuulsin paari kurjemat sõna, sest ma ei ole ammu midagi teile rääkinud. Tahaksin seda viga parandada, kuid ei tea kuidas alustada või lõpetada või mis sinna alguse ja lõpu vahele ennast sisse sättima peaks.
Kool on alanud täie hooga. Ma ei kurda. Hetkel on kõik kuidagi väga hästi. Koolis sujub, kodus sujub, vees sujub (ma käisin täna ujumas. See oli tõeline elamus, sest ma pole enam 2 aastat seda nautida saanud) ja peale selle ma sain veel uute noorteajakirja tööd. ^^ Ma ootan juba huviga. Esimese artikli pean kirjutama järgmise nädala lõpuks. Teema on mul alati omal valikul 2100-2500 tähemärki.
Esimene koolinädal hakkab juba otsi kokku tõmbama, kuid see ei tähenda puhkust. Tegemist on veel palju. Koolis on igas aines vist vaja midagi teha, et järjel püsida. xD
Ma täna ei oska kohe üldse teile midagi rääkida. Ma mõni teinekord valgustan teid täpsemalt oma tegemistest.

Kirjutamise ja lugemiseni. (:
Kujutis
Istun külmal põrandal, hoolimata sellest, et mu kleidisaba ei kata mu jalgu enam nii nagu peaks. Rüüpan Jim Beam’i vaheldumisi Smirnoffiga. Muutun järjest tundetumaks ja järjest vähem hoolin millestki. Ootan eneselt spontaanset käitumist, kuid tundub, et see ei tule ühestki toa nurgast. Isegi mitte täis olles ei suuda ma selline olla. Isegi täis peaga olen ma liiga korralik. Võiks ju oodata, et vähemalt mingi tempokam viisijupp hõljub mu isiklikus atmosfääris, kuid ei. Selle asemel olen haaranud plaadi ja asetanud enda kõrvale põrandale. See plaat tekitab naljaka tunde nagu ma kardaksin, et paljalt sellest plaadist hakkavad välja keerlema rock’n’rolli rütmid. Õnneks mitte, kui siis ainult minu peas. Kõik värvid hajuvad järjest mu silme eest. Lõpuks ei vaevu ma isegi klaasi kasutama. Jälgin kuidas värvid ükshaaval ekraanilt minema kõnnivad: kollane, punane, sinine, lilla, pruun... Kõik lähevad järjest ja jätavad mu päris üksinda. Must kohutab mind ning valge on tühi. Ma kardan ning sul…
"God said to me that im gonna die if i use more drugs. I said FUCK YOU ! I'm Going to fucking Estonia before !"

-Marilyn Manson
Pahur, üllatunud ja mitmed asjad jõuavad kohale.



Minu tänane päev. :) Ja siis veel Monopoly Gerdi ja Maiga.