24.1.08

Täna on olnud vapustav päev. Kool oli lihtsalt ülimalt lebo ning kodus pole kedagi mind häirimas. Naudin seda kosutavat õhtut homse õhtuni, kas pole mitte tore?!
Ja ma naeran kurjakuulutavat naeru nende üle, kellele ei meeldi talv ning plaksutan käsi, sest maad katab peagi grandioosne lumevaip. (6) ^^ Just nagu mulle meeldib. ^^ Ja näpistav pakane ka sinna juurde. :)
Ja nüüd ma lähen koristama.

23.1.08

Mürka palvel kirjutan ma siia enda viimasest ideest. Kirjutan lapsepõlvest. Mitte, et ma praegu oleksin väga täiskasvanud, aga ikkagi ma kasutan terminit lapsepõlv, sest midagi paremat ma öelda ei oska.
Meie vestlus Merilinga algas sellest, kui mulle meenus, mida ma viimase nädala jooksul tõeliselt soovinud olen. Ma olen soovinud endale lapsepõlve sõpra. Seda sõpra, kes mäletab iga minu kriimu ja totakat lauset. Kedagi, kellega olen mänginud liivakastis ja herneusse kasvatanud. Ma ütlesin seda Merilinile ka. Ta on kuidagi nii õige inimene kellega lapsepõlvest rääkida. Ja siis jõudsin ma järeldusele, et mul ei ole sellist inimest kellega lapsepõlvemälestusi heietada. Kui ma väiksem olin siis ma tegelesin endaga ise ja mul oli tunduvalt harvemini igav kui praegu. Praegu ma lihtsalt eelistan vinguda. Ma tekitan endale igavust ise - teha oleks ju tegelikult nii palju.
Ma rääkisin Merilinile, et ma ju tõsiselt armastasin oma lapsepõlve-mina. Ma olin enda arust nii huvitav laps. Ma ei nurisenud millegi üle, nautisin kõike ja olin isepäine ja tegelesin endaga ise. Praegu.. ei saa vist päris nii öelda. Kõige paremini mäletan ma ennast kolme aastaselt, kui ma olin kelmikust täis lokkidega ja paksude põskedega väike tüdrukutirts, keda huvitasid kõik maailma asjad ja kes oli üliviisakas. Siis olid pisiasjad tähtsad. Filosoofia oli hoopis teine. Nagu ma enne juba mainisin, siis kõik oli ideaalne.
Ma ronisin üksi puude otsa, käisin vanaemaga õunaaias piknikul, käisime marju korjamas ja mul oli aiamaal oma lillepeenar. Mõnikord võtsime vanaemaga naabri koera Silli kaasa ja läksime jalutama. Silli suri üleeelmisel nädalal. See vist näitab, et lapsepõlve rõõmud tuhmuvad?! Kuid siiski ma mäletan kuidas ma oma suure õega jooksin majanurgale ja vaatasin päikesevarjutust läbi mingi asja mis kiirgust takistas ja siis tuli vanaema ja kutsus meid tuppa pannkooke sööma, me ütlesime, et me kohe tuleme ning vaatasime veel viimast korda vaimustunult päikese poole ja kõmpisime koju. Ja me olime nii õnnelikud.
Väiksena olin ma ambitsioonikas. Ma olin nii kindel, et minust saab kas arst või baleriin. Vanaema juures muud ei saanudki teha kui kittel selga ja skalpell kätte ja mänguloomad patsienditeks. Ma mäletan kuidas ma ükskord mängisin, et vanaema oli patsient ja ma pidin talle süsti tegema. Ja kui ma mängisin, et nõel teda torkas, siis vanaema kiljatas, et kõik ikka päris tunduks. Ja ma ei ole vist kunagi ühe kiljatuse peale rõõmsam olnud ja see oli kõige südamlikum naer mida naerda võis. Me kõkutasime pikka aega. Siis tundus see igavikuna.
Praegu on seda kõike siia imelik kirjutada. Kõik tuhiseb ülimal kiirusel mu juurde ning minu üllatus järjest kasvab, sest selliste mälestuste peale ei ole ma vist aastaid enam mõelnud.
Kuid samas kiusasid õde ja vend mind lakkamatult ning ma ei sallinud neid üldse. Sellepärast oli vanaema juures üksi hea. Võib-olla te mõtlete, et mis lapsepõlv see selline on, kui ma kogu aeg üksi olin, aga mulle sobis see kõik nii hästi. Ma mäletan kui mu vend legodest mingisuguseid imeasju ehitas, siis minu jaoks olid need maailmaimed. Ma polnud kunagi enne midagi sellist näinud. Ja siis ma palusin temalt kahte legoklotsi, et ma saaksin endale lennuki ehitada, aga ta ei lubanud mulle, ütles, et ma kaotan ära. Siis ma jooksin pahuralt vanaema juurde ja kaebasin ära (nagu ma väiksena ikka tegin). Vanaema rääkis vennaga ning kohe hoidsin ma käes kahte uskumatult meeltlahutavat legotükki, mille ma ristiks kokku ühendasin ja mängisin, et see on mu lennuk. Ja oligi, see oli nii ehtne. Seal istusid reisijad sees ja piloot ka. ^^
Kuid ega kogu mu lapsepõlv maal vanaema juures ei möödunud. (Kuigi ma oleksin tahtnud, et mul oleks olnud vanaema kellel on oma maamaja. Minu vanaema elab korteris) Kodus oli mul ka hea, kuigi õde ja vend olid ikka veel tüütud. Kodus ma mängisin samuti. Näiteks kui paps hobust mängis oli minul lõbu laialt. Ja siis kui ta ära väsis ja käskis mul seljast maha ronida ütlesin mina, et hobused ei räägi. Aga nii ongi ju?! Ja kui mul parem tuju oli, siis ma kutsusin oma õde ka hobuse külge. Jah, just nii ütlesingi.
Aga ega ma kogu aeg ka õnnelik ei olnud. Tihtipeale tuli tuju mossitada ja siis ei saanud keegi mind lohutada, sest kui keegi püüdis mulle lähedale tulla karjusin ma läbi nutu, et las laps nutab kui laps tahab. Ja nii oligi. Tönnisin tihti peale tund aega järjest kuni õhk otsa sai. Ja miks ka mitte?! Inimene ei saa elada piiritus õnnes. Praegu on hea meenutada, kuidas ma salaja pulgavoodisse ronisin ja terve enda advendikalendri korraga nahka pistsin. Kui mulle öeldi, et mulle uut ei osteta tõin kuuldavale selliseid huilgeid, et peagi oldi siiski nõus rahakotti tühjendama, et laps saaks mis laps tahab. Siis ma pistsin ka need šokolaadid pintslisse, magusamaias nagu ma olen. Nüüd ma võisin nutta palju ma tahtsin, aga uut kalendrit ma ikka ei saanud.
Ma mäletan kuidas ma väiksena paljudest asjadest aru ei saanud. Ma leidsin ennast lootusetus olukorras, arvates, et see tarkus ei tule minuni kunagi. Näiteks ma ei mõistnud mis on järelmaks ja mis on kõnekaart. No kui telefon anti tasuta, siis miks keegi ei läinud ja ei toonud seda. See oli minu jaoks täielik müstika. Kuid kui aastad edasi läksid ja ma juba teadsin mis järelmaks on, siis oli hea tagasi mõelda kõikidele avastamisrõõmudele, mis lapsepõlvega paratamatult käsikäes käivad.
Väga hästi mäletan ma ka enda kukerpalli lembust. Ma ei öelnud kukerpallidest kunagi ära. Need oleksid olnud justkui osa minust enesest. Ikka lasin aeg ajalt mööda voodid paar tirelit. Tehnika ei pruukinud küll parim olla, kuid mul oli lõbus ikka.
Ma kartsin magada akna all põrandal, sest iga kord kui ma seda tegin, nägin ma ühte ja sama õudusunenägu. Nägin kuidas lennuk maandus otse minu peale. Pigem kukkus alla otse minu peale. See oli kohutav.
Ja veel ma mäletan enda oranži mootorratast. Selline kolmerattaline ja neoonvärvi. See oli nagu unistuse täitumine. Kunagi oli see mu venna oma olnud, kuid lõpuks sain ma selle endale. Kui me Varalt ära kolisime, oli pettumus suur, sest minu motikas jäeti sinna. Kolimine oli üldse üks suur emotsionaalne põnts, sest kõik, absoluutselt kõik muutus. Kuid ma olen ära harjunud ja praeguseks olen leidnud lausa uskumatult kauneid inimesi ka siit. Kes oleks võinud arvata?! Kuid minus on siiski veel mingi osa sellest lapsepõlve-Susannast säilinud, sest siiani ei armasta ma rahvamasse, mulle meeldib lugeda ja mulle meeldivad targad inimesed. Väiksena ma kuulasin suu ammuli kui keegi oskas mulle rääkida midagi mida mina ei tea. Ja kui ma väiksena ütlesin mingi fakti, siis ei tasunud minuga vaielda, sest enamasti oli mul õigus. 90% loodusraamatutest, mis kuulusid mulle isiklikult, olid ka mu peas. Ja neid raamatuid oli päris mitu. Loodus oli elu. ^^
Ma olen kindel, et peale seda viimast meenutuste nädalat hakkan ma oma lapsepõlve-mina tihedamini meenutama, sest ta on üks toredamaid inimesi keda ma kohanud olen. Ma loodan temaga unenägudes kohtuda ning mälestuste radagi käsikäes läbi käia. Ma loodan, et ta mäletab iga lõhna, iga tunnet ja iga silmapilku sellest ajast mis me koos veetsime.
Üks suhteliselt populaarne küsimus on: mis teistel on, mida minul ei ole? Mina sooviksin selle küsimuse ümbersõnastada ning küsida: mis minul on, mida teistel ei ole? Mis teeb minust minu? Ma ise ei oska vastata ning lootsin, et ehk te aitate ja välimus ei lähe arvesse.
Mind tihedalt kimbutavad alaväärsuskompleksid sunnivad mind endalt selliseid asju küsima. xD
Ma kardan kogu aeg kohutavalt, et mind hinnatakse üle. Kui ma ütlen kellelegi, et ma ei oska midagi, siis ikka ja jälle öeldakse mulle, et ah ole nüüd, muidugi oskad. Ja veel rohkemgi. Kuid selliste juttude peale tekib tunne, et ma lausa PEAN oskama neid asju. Sinna alla käivad laulmine, kirjutamine, tantsimine ja mida iganes veel. Ka kool. Ma kardan, et ma ei suuda täita inimeste ootusi. Mind peetakse targaks, kuid tulge mõistusele, mis tarkust on mul rohkem kui ühelgi teisel, kes minu klassis käib näiteks?! Ma ei paista ju millegagi silma. Nii et.. mõelge selle peale.
Ma ei taha öelda, et kiitus ja motivatsioon on halb või midagi. Ei, otse vastupidi, see on suurepärane. Kuid ma ei tea miks ma seda kardan. Ma loodan, et keegi ei pea minus pettuma ei nüüd ega edaspidi ning ma arvan, et kui ma tahan, siis ma saan kõigega hakkama. ^^

See valge pilv on kurva härja moodi.

Hei. Kohe alguses vabandan 10päevase teksti puuduse pärast.

Hakkan siis teile algusest rääkima.. nii palju kui mulle meenub.

Vahepeal oli palju nipet-näpet, mille mainimine tunduks hetkel naervuväärsena, sest kõik oli puhas rutiin. Ehk võiks lihtsalt siinkohal välja tuua, et me üritasime teha online-kontserti Bulgaariaga, kuid see ebaõnnestus.

18.jaanuar oli päev nostalgiaks. Poole viie ajal väljus buss ning me asusime teele Viljandi poole. Täpsemalt Ugalasse, kus pidi etenduma "Marilyn Monroe". Ja see etenduski. See õnnestus. Välja arvatud muidugi see, et mind häiris tegelaste valik pisut. Põhiliselt siiski Monroe ise, kelle hääletämber ja viisipidamisoskus pisut kõrva riivasid. See selleks, nalja sai ikkagi ning ma pole väga ammu ühte väljasõitu niiviisi nautinud nagu seekord. Kui nüüd täpsustada, siis ma ei olegi kunagi ühtegi väljasõitu niimoodi nautinud. See kõik oli lapselik rõõm. Mälestused ja armastus.

Mulle meenus Viljandi linn, teatrikülastused, vanaema juures käimised ja kõik hea. Kui me Viljandi linna piirile jõudsime, siis mulle pidi pisar silma tulema, sest kõik oli niivõrd tuttav ja kodune. Ma olen alati mõelnud, et Viljandi on mõttetu linn ja ma ei ole oma arvamust muutnud, kuid siiski on ta minu jaoks nagu kodu ning sinna on alati hea tagasi minna. Mulle tundus sel hetkel, et Viljandi on rohkem minu oma kui see kunagi kellegi teise omaks võiks saada. Isegi põlised viljandlased ei oleks suutnud mu emotsiooni ära tunda. Kuna me olime Viljandis, siis ma mõtlesin palju ka Sürgavere peale, kus elab mu vanaema. See on mõnikümmend kilomeetrit Viljandist. Ma olin väiksena ehk paar aastat seal pluss kõik koolivaheajad. Kõik minu suved möödusid seal, täis õnne ja rõõmu, loodust ja loomulikku ilu. Mulle meenusid jalutuskäigud Jaanisoosse, piknikud õunaaias ning vanaema küpsetatud pannkoogid ja päikesevarjutus. Te ei peagi aru saama, aga minu jaoks on sellel kõigel tohutu emotsionaalne väärtus. Praegu tagasi vaadates tundus kõik kuidagi ideaalne. Sellel samal reedel helistas mulle vanaema, kes rääkis, et ma olevat viieaastaselt öelnud, et üks valge pilv on kurva härja moodi. Ja ma arvan, et oligi. Me vaatasime vanaemaga tihti pilvetupse ning mitte miski selles ei olnud mu fantaasia, kõik oli minu jaoks täielik reaalsus.
See kõik, mis ma siiani rääkinud olen, toimus reedel. Pühapäeva õhtul voodis lebades meenus mulle aga raamat mille ma sain eelmise aasta sünnipäevaks. Ma polnud seda veel kordagi avanud mõttega, et võiks seda lugeda. Kuid pühapäeval venitasin ma oma jalakesed üle voodiserva ja haarasin riiulist raamatu. Lugema hakates ei suutnud ma enam lõpetada. Raamat oli "Tõnis mägi Müüdud naer" See oli lausa hämmastav kui täpselt ta tabas minu hetkemeeleolu. See oli ülim tunne. Loen seda raamatut siiani silmad pärani peas ning haaramas ja maitsemas iga tähte, mis paberil lebab.

Laupäeva hommikune äratus andis märku laulaagrisse minekuks. Terve nädala olin ma mõelnud tüütule nädalavahetusele, kuid kui ma laupäeval silmad avasin ja reipal sammul bussi poole astusin, mõistsin et lood ei ole üldsegi nii halvad ja tundsin, et tõotas tulla vaimustav laager. Ja ma ei eksinud. See selleks, et mul harmoonilist kuulmist pole, kuid ma nägin kõiki kes kallid. Eriti õnnelik olen ma kvaliteetaja üle, mis Mammuga veedetud sai. Kõik oli kuidagi hoopis teisiti, seda erilist head oli rohkem. Rebaste retsi vaatasin ma ka innustunud pilgul, sest selliste ülesannete peale eriti kurvastada küll ei saa. Meie auväärt žürii täitis oma ülesannet korralikult.
Üks osa žüriist ning Ott, kes seekord rebane oli.
Õhtul lobisesingi siis Mammuga, kellega sai põhjalikult selgeks räägitud ligi 48% maailma hädadest, Mehisega, kes siiani üritab mulle õpetada naerulohke tegema ja on nõus mu koolikotti kandma ja mitmete teistega, kellega oli lihtsalt meeldiv paar sõna vahetada. Hommikul oli äratus pool üheksa ning seejärel umbestäpselt 2 tundi laulmist. Ega ma ikka veel ei osanud, kuid ma usun, et ma saan kunagi hakkama, sest ega ma ilmaasjata kaheksandat aastat juba vastu ei pea. Varsti on meil konkursid ka ja me paneme need kõik kinni. Eksole?! Sellele järgnes koju sõit ja üks unine päev, millest ma enamuse maha magasin. xD Oli tore küll. See kõik.
Mu nostalgiline meeleolu on siiani mingil määral säilinud ning ega ma tegelikult ei tahagi, et see ära läheks, kuid ma usun, et see on paratamatus.
Tänu laululaagrile pääsesin ma esmaspäeval muusika kontrolltööst ning sain hoopis lisaaega TVu täitmiseks. See oli jällegi hea.
Ajaloos teatas õpetaja Ollermaa mulle, et ma sain töö viie ja seega on mu kursuse hinne nelja-viie vahel ning ma pean järgmisel tunnil läbima tema koostatud mälumängu, mis selgitab välja võitja. Täna oligi see saatuslik päev mil ma vastama pidin. Mul oli terve raamatu pähe õppimiseks terve õhtu lausa. (NOT MUCH :@) Võis jääda mulje nagu ma oleksin ennast hulluks õppinud, kuid tegelikult ei olnud ma terve eilse õhtuga endale tarkust omandanud. Täna klassi ette astudes olin ma täielikus paanikas ning ega see õpetajal märkamata ei jäänud, sest ta ütles mulle enne iga küsimust, et ma nüüd maha rahuneksin. xD Siinkohal pean ma tänama Andrest ja Tähtit, kes mu viie tulekule kaasa aitasid. Vene ja Rootsi valitsejad ja paar aastaarvu oleksid mu hinde nelja peale tirinud, kuid te otsustasite selle tulekule bloki ette panna. Kui õpetaja mult küsis 1816.aasta kohta läksin ma jumalast hulluks ning hakkasin rääkima talurahva seadustest, mis tegelikult kehtestati juba 1802.aastal. Poole jutu pealt taipasin enda viga ning olin veendunud, et nüüd on küll neli käes, kuid ei. Ma hakkasin kiiresti vurama ette õiget juttu rendilepingute kohta ning ennäe imet viis on nagu naksti käes.^^
Homme sõidavad mu emps, Erki, Ergo, Mürka ja teised Ristinasse ning mina plaanin laupäeval sünnipäeva pidada. Emps lubas, sest ta ise ei pea seda välja kannatama. Erki, Ergo ja Mürka tulevad mulle mõni teine päev külla. Vaikselt peab hakkama kossuvõistlusteks valmistuma ning Hamleti peaks ka juba läbi lugema. Tegemist on veel tegelikult tonnide kaupa, kuid mul pole mingisugust isu seda kõike siia üles kirjutada.
Täna ma käisin ujumas ja jõusaalis ja praegu on hea olla. Jõusaali tuli üks onu ka, kes meile Kertuga enda arust hulle näpunäiteid jagas. Kui me ennast ölahkuma sättisime arvas onu, et me võiksime ju temaga pinksi mängida ja siis ta hakkas meile rääkima, mis päeviti tema seal on ja blablabla. Otsustasime Kertuga põgeneda. Suures põgenemishoos jooksime me kogemata läbi poiste garderoobi. ups :$ xDDD Naljakas oli ka ju tegelikult xD Peep ja Andres ja Ott ja teised ei saanud absoluutselt aru mis toimus xD Mul on täna sinnani hea olla kus ma pean hakkama keemiat õppima, sest see on ainuke aine millega mul on tegelikke raskusi. Loodan siiski hakkama saada, siis Betty ära vaadata ning põhku pugeda. Homme tuleb paljupalju koristada ning ettevalmistusi teha juba vaikselt. Kõik on ju rahulik, sest mind ootab ees terve päevane paroodia filmist "Home alone". (6)
Aga olgu, praegu ma lahkun teie meeldivast seltskonnast ning seadistan end keemia lainele.

Babaa.
Ja ärge unustage, et Sannal on homme sünnipäev. ^__^

Ahjaa.. ja KORN TULEB NII UMBES 2,5 NÄDALA PÄRAST EESTISSE ^^^^^.

12.1.08

Täna on olnud tõeline puhkepäev. Hommikul ärgates täitsin ma pisut mõttepäevikut, seejärel külastasin raamatukogu kust ma laenutasin endale "Geiša memuaarid". Täna ajas mind see raamatukoguhoidja tõsiselt närvi. Mis mõttes ta ütleb mulle, et neil ei ole "Lendas üle käopesa", kui ma tean, et see peab neil olemas olema. Seda juba sellepärast, et see on klassika. Siis ta otsis seda vähemalt kümme minutit, ise teadmatagi, mis raamat see selline on. Trükkides käopesa kord lahku kord kokku ning ikka midagi leidmata. Lõpuks ta julges mulle väita, et neil pole seda raamatut. Ja peale selle oli ta nii aeglane ja rumal. Kui ma küsisin endale "Geiša memuaare", siis ta võttis selle riiulilt ja küsis, et kas ma ikka tahan seda, et see on nii paks ju. No kui ma küsisin, siis järelikult ma ju tahtsin seda.
Pahuralt lahkusin ma raamatukogust ja käisin poes, kust ma ostsin endale šokolaadi ja kohukest. Kodus panin ma vanade aegade mälestuseks Special Delivery plaadi mängima ja koristasin oma riidekapi ära ja natuke veel. Peale seda ma läksin vaatama O.C, mis oli meeldiv nagu alati ning seejärel vaatasin ka "McLeod tütred" ära. MSNi jõudes avastasin ma, et Andres on mind Karlasse kutsunud, kuid ma keeldusin kutsest, sest mul ei ole täna absoluutselt tuju ennast kodunt välja vedada. Nüüd ma hoopis olen siin, kirjutan enda blogi ning plaanin oma tuppa ära minna. Seal on ju ka tore. ^^

Aga olgu.. kõnelemiseni. :)
Ei ühtki mõra
Ega ebakõla.
Veatu.

Maitse mind.
Ma luban..

11.1.08

Mitmetes kohtades kasutatakse väljendit "ütleb rohkem kui tuhat sõna". Kuid ka see on ikka päris nii? Mul võib olla väga sügavasisuline pilt ja ma mõistan seda, kuid mitte kunagi ei ütle see mulle rohkem kui tuhat sõna. Pigem on see pilt sõnatu ja iseenesest mõistetav. See vaikib ja annab meile võimaluse mõista.
Sõnadel on oma jõud. Neid saab kasutada kõigeks. Mitte miski mis ei räägi ei saa sulle midagi öelda. Nii oli, on ja jääb. Või vähemalt mina arvan nii. Minu jaoks ei saa miski öelda rohkem kui tuhat sõna. Sõnadega ei saa midagi võrrelda. Ühte pilti, ühte hetke, ühte hingetõmmet ei saa võrrelda sõnadega. Nad ei ütle sulle midagi vaid sa tunnetad neid ja saad neist aru. Kas pole?
See on mu viimase kahe päeva müstika. xD

Nüüd veidi igapäevasema jutu juurde. Täna oli koolis ekstralebo päev. Kõik tunnid möödusid kenasti ning õppimisega ei olnud ka midagi hullu. Tänaseks jäi nii hämmastavalt vähe õppida, et ma olin vahepeal kindel, et kuskil on mingi eksitus. Peale kooli ma lipsasin korra ÕOV-sse ning peale seda seadsin sammud otse Kati residentsi poole, sest mul oli hädavajalik Keijo jõulukinhgitust näha ^^ See oli nii vinge. Kati ideed on midagi erakordset. Ma ei hakka teile rääkima, mis see oli, kuid ma ütlen, et see oli oivaline. :) Seal oli palju armastust, sõprust ja seda midagi head.
Igatahes peale Kati üle naermist ja väikest lebo, saatsin ma Kati bussi peale ning kõmpisin ise koju. Kodus on hea. Kodus on raamatud, filmid ning rahu ja vaikus. Miski ei häiri ja kõik toimub nii nagu mina tahan. Vahepeal tegin väikese lõunauinaku, vaatasin telekat ning nüüd loen raamatut edasi. Varsti murran end jälle raamatu kütkeist vabaks ning luban endale veidi telekaaega, et siis magama minna.
Homme ma plaanin hommikul raamatukokku minna ning siis koju lugema tulla. Et mitte liialt oivik tunduda ei hakka ma pikemalt rääkima enda õppimisplaanidest, kuid mul on palju teha, kui ma tahan järgmisel nädalal varasematel kellaaegadel pea padjale toetada ja uinuda.

Ma tulen varsti jälle, kuid praegu ootavad mind teises toas "Kaklusklubi" lihtsad ning vabadusetahtelised põhimõtted. ^^



















"Kaklusklubi esimene reegel on, et sellest ei räägita!"
Chuck Palanhiuk "Kaklusklubi"

10.1.08

Täna kuulsin paari kurjemat sõna, sest ma ei ole ammu midagi teile rääkinud. Tahaksin seda viga parandada, kuid ei tea kuidas alustada või lõpetada või mis sinna alguse ja lõpu vahele ennast sisse sättima peaks.
Kool on alanud täie hooga. Ma ei kurda. Hetkel on kõik kuidagi väga hästi. Koolis sujub, kodus sujub, vees sujub (ma käisin täna ujumas. See oli tõeline elamus, sest ma pole enam 2 aastat seda nautida saanud) ja peale selle ma sain veel uute noorteajakirja tööd. ^^ Ma ootan juba huviga. Esimese artikli pean kirjutama järgmise nädala lõpuks. Teema on mul alati omal valikul 2100-2500 tähemärki.
Esimene koolinädal hakkab juba otsi kokku tõmbama, kuid see ei tähenda puhkust. Tegemist on veel palju. Koolis on igas aines vist vaja midagi teha, et järjel püsida. xD
Ma täna ei oska kohe üldse teile midagi rääkida. Ma mõni teinekord valgustan teid täpsemalt oma tegemistest.

Kirjutamise ja lugemiseni. (:

6.1.08


Istun külmal põrandal, hoolimata sellest, et mu kleidisaba ei kata mu jalgu enam nii nagu peaks. Rüüpan Jim Beam’i vaheldumisi Smirnoffiga. Muutun järjest tundetumaks ja järjest vähem hoolin millestki. Ootan eneselt spontaanset käitumist, kuid tundub, et see ei tule ühestki toa nurgast. Isegi mitte täis olles ei suuda ma selline olla. Isegi täis peaga olen ma liiga korralik. Võiks ju oodata, et vähemalt mingi tempokam viisijupp hõljub mu isiklikus atmosfääris, kuid ei. Selle asemel olen haaranud plaadi ja asetanud enda kõrvale põrandale. See plaat tekitab naljaka tunde nagu ma kardaksin, et paljalt sellest plaadist hakkavad välja keerlema rock’n’rolli rütmid. Õnneks mitte, kui siis ainult minu peas. Kõik värvid hajuvad järjest mu silme eest. Lõpuks ei vaevu ma isegi klaasi kasutama. Jälgin kuidas värvid ükshaaval ekraanilt minema kõnnivad: kollane, punane, sinine, lilla, pruun... Kõik lähevad järjest ja jätavad mu päris üksinda. Must kohutab mind ning valge on tühi. Ma kardan ning sulgen silmad, avades need päevi hiljem.
Igavuseussssss.


"God said to me that im gonna die if i use more drugs. I said FUCK YOU ! I'm Going to fucking Estonia before !"

-Marilyn Manson

5.1.08

Pahur, üllatunud ja mitmed asjad jõuavad kohale.



Minu tänane päev. :) Ja siis veel Monopoly Gerdi ja Maiga.