Istun külmal põrandal, hoolimata sellest, et mu kleidisaba ei kata mu jalgu enam nii nagu peaks. Rüüpan Jim Beam’i vaheldumisi Smirnoffiga. Muutun järjest tundetumaks ja järjest vähem hoolin millestki. Ootan eneselt spontaanset käitumist, kuid tundub, et see ei tule ühestki toa nurgast. Isegi mitte täis olles ei suuda ma selline olla. Isegi täis peaga olen ma liiga korralik. Võiks ju oodata, et vähemalt mingi tempokam viisijupp hõljub mu isiklikus atmosfääris, kuid ei. Selle asemel olen haaranud plaadi ja asetanud enda kõrvale põrandale. See plaat tekitab naljaka tunde nagu ma kardaksin, et paljalt sellest plaadist hakkavad välja keerlema rock’n’rolli rütmid. Õnneks mitte, kui siis ainult minu peas. Kõik värvid hajuvad järjest mu silme eest. Lõpuks ei vaevu ma isegi klaasi kasutama. Jälgin kuidas värvid ükshaaval ekraanilt minema kõnnivad: kollane, punane, sinine, lilla, pruun... Kõik lähevad järjest ja jätavad mu päris üksinda. Must kohutab mind ning valge on tühi. Ma kardan ning sulgen silmad, avades need päevi hiljem.
Igavuseussssss.
Kommentaarid
Postita kommentaar