See valge pilv on kurva härja moodi.
Hei. Kohe alguses vabandan 10päevase teksti puuduse pärast.
Hakkan siis teile algusest rääkima.. nii palju kui mulle meenub.
Vahepeal oli palju nipet-näpet, mille mainimine tunduks hetkel naervuväärsena, sest kõik oli puhas rutiin. Ehk võiks lihtsalt siinkohal välja tuua, et me üritasime teha online-kontserti Bulgaariaga, kuid see ebaõnnestus.
18.jaanuar oli päev nostalgiaks. Poole viie ajal väljus buss ning me asusime teele Viljandi poole. Täpsemalt Ugalasse, kus pidi etenduma "Marilyn Monroe". Ja see etenduski. See õnnestus. Välja arvatud muidugi see, et mind häiris tegelaste valik pisut. Põhiliselt siiski Monroe ise, kelle hääletämber ja viisipidamisoskus pisut kõrva riivasid. See selleks, nalja sai ikkagi ning ma pole väga ammu ühte väljasõitu niiviisi nautinud nagu seekord. Kui nüüd täpsustada, siis ma ei olegi kunagi ühtegi väljasõitu niimoodi nautinud. See kõik oli lapselik rõõm. Mälestused ja armastus.
Mulle meenus Viljandi linn, teatrikülastused, vanaema juures käimised ja kõik hea. Kui me Viljandi linna piirile jõudsime, siis mulle pidi pisar silma tulema, sest kõik oli niivõrd tuttav ja kodune. Ma olen alati mõelnud, et Viljandi on mõttetu linn ja ma ei ole oma arvamust muutnud, kuid siiski on ta minu jaoks nagu kodu ning sinna on alati hea tagasi minna. Mulle tundus sel hetkel, et Viljandi on rohkem minu oma kui see kunagi kellegi teise omaks võiks saada. Isegi põlised viljandlased ei oleks suutnud mu emotsiooni ära tunda. Kuna me olime Viljandis, siis ma mõtlesin palju ka Sürgavere peale, kus elab mu vanaema. See on mõnikümmend kilomeetrit Viljandist. Ma olin väiksena ehk paar aastat seal pluss kõik koolivaheajad. Kõik minu suved möödusid seal, täis õnne ja rõõmu, loodust ja loomulikku ilu. Mulle meenusid jalutuskäigud Jaanisoosse, piknikud õunaaias ning vanaema küpsetatud pannkoogid ja päikesevarjutus. Te ei peagi aru saama, aga minu jaoks on sellel kõigel tohutu emotsionaalne väärtus. Praegu tagasi vaadates tundus kõik kuidagi ideaalne. Sellel samal reedel helistas mulle vanaema, kes rääkis, et ma olevat viieaastaselt öelnud, et üks valge pilv on kurva härja moodi. Ja ma arvan, et oligi. Me vaatasime vanaemaga tihti pilvetupse ning mitte miski selles ei olnud mu fantaasia, kõik oli minu jaoks täielik reaalsus.
See kõik, mis ma siiani rääkinud olen, toimus reedel. Pühapäeva õhtul voodis lebades meenus mulle aga raamat mille ma sain eelmise aasta sünnipäevaks. Ma polnud seda veel kordagi avanud mõttega, et võiks seda lugeda. Kuid pühapäeval venitasin ma oma jalakesed üle voodiserva ja haarasin riiulist raamatu. Lugema hakates ei suutnud ma enam lõpetada. Raamat oli "Tõnis mägi Müüdud naer" See oli lausa hämmastav kui täpselt ta tabas minu hetkemeeleolu. See oli ülim tunne. Loen seda raamatut siiani silmad pärani peas ning haaramas ja maitsemas iga tähte, mis paberil lebab.
Laupäeva hommikune äratus andis märku laulaagrisse minekuks. Terve nädala olin ma mõelnud tüütule nädalavahetusele, kuid kui ma laupäeval silmad avasin ja reipal sammul bussi poole astusin, mõistsin et lood ei ole üldsegi nii halvad ja tundsin, et tõotas tulla vaimustav laager. Ja ma ei eksinud. See selleks, et mul harmoonilist kuulmist pole, kuid ma nägin kõiki kes kallid. Eriti õnnelik olen ma kvaliteetaja üle, mis Mammuga veedetud sai. Kõik oli kuidagi hoopis teisiti, seda erilist head oli rohkem. Rebaste retsi vaatasin ma ka innustunud pilgul, sest selliste ülesannete peale eriti kurvastada küll ei saa. Meie auväärt žürii täitis oma ülesannet korralikult.
Üks osa žüriist ning Ott, kes seekord rebane oli.
Õhtul lobisesingi siis Mammuga, kellega sai põhjalikult selgeks räägitud ligi 48% maailma hädadest, Mehisega, kes siiani üritab mulle õpetada naerulohke tegema ja on nõus mu koolikotti kandma ja mitmete teistega, kellega oli lihtsalt meeldiv paar sõna vahetada. Hommikul oli äratus pool üheksa ning seejärel umbestäpselt 2 tundi laulmist. Ega ma ikka veel ei osanud, kuid ma usun, et ma saan kunagi hakkama, sest ega ma ilmaasjata kaheksandat aastat juba vastu ei pea. Varsti on meil konkursid ka ja me paneme need kõik kinni. Eksole?! Sellele järgnes koju sõit ja üks unine päev, millest ma enamuse maha magasin. xD Oli tore küll. See kõik.
Mu nostalgiline meeleolu on siiani mingil määral säilinud ning ega ma tegelikult ei tahagi, et see ära läheks, kuid ma usun, et see on paratamatus.
Tänu laululaagrile pääsesin ma esmaspäeval muusika kontrolltööst ning sain hoopis lisaaega TVu täitmiseks. See oli jällegi hea.
Ajaloos teatas õpetaja Ollermaa mulle, et ma sain töö viie ja seega on mu kursuse hinne nelja-viie vahel ning ma pean järgmisel tunnil läbima tema koostatud mälumängu, mis selgitab välja võitja. Täna oligi see saatuslik päev mil ma vastama pidin. Mul oli terve raamatu pähe õppimiseks terve õhtu lausa. (NOT MUCH :@) Võis jääda mulje nagu ma oleksin ennast hulluks õppinud, kuid tegelikult ei olnud ma terve eilse õhtuga endale tarkust omandanud. Täna klassi ette astudes olin ma täielikus paanikas ning ega see õpetajal märkamata ei jäänud, sest ta ütles mulle enne iga küsimust, et ma nüüd maha rahuneksin. xD Siinkohal pean ma tänama Andrest ja Tähtit, kes mu viie tulekule kaasa aitasid. Vene ja Rootsi valitsejad ja paar aastaarvu oleksid mu hinde nelja peale tirinud, kuid te otsustasite selle tulekule bloki ette panna. Kui õpetaja mult küsis 1816.aasta kohta läksin ma jumalast hulluks ning hakkasin rääkima talurahva seadustest, mis tegelikult kehtestati juba 1802.aastal. Poole jutu pealt taipasin enda viga ning olin veendunud, et nüüd on küll neli käes, kuid ei. Ma hakkasin kiiresti vurama ette õiget juttu rendilepingute kohta ning ennäe imet viis on nagu naksti käes.^^
Homme sõidavad mu emps, Erki, Ergo, Mürka ja teised Ristinasse ning mina plaanin laupäeval sünnipäeva pidada. Emps lubas, sest ta ise ei pea seda välja kannatama. Erki, Ergo ja Mürka tulevad mulle mõni teine päev külla. Vaikselt peab hakkama kossuvõistlusteks valmistuma ning Hamleti peaks ka juba läbi lugema. Tegemist on veel tegelikult tonnide kaupa, kuid mul pole mingisugust isu seda kõike siia üles kirjutada.
Täna ma käisin ujumas ja jõusaalis ja praegu on hea olla. Jõusaali tuli üks onu ka, kes meile Kertuga enda arust hulle näpunäiteid jagas. Kui me ennast ölahkuma sättisime arvas onu, et me võiksime ju temaga pinksi mängida ja siis ta hakkas meile rääkima, mis päeviti tema seal on ja blablabla. Otsustasime Kertuga põgeneda. Suures põgenemishoos jooksime me kogemata läbi poiste garderoobi. ups :$ xDDD Naljakas oli ka ju tegelikult xD Peep ja Andres ja Ott ja teised ei saanud absoluutselt aru mis toimus xD Mul on täna sinnani hea olla kus ma pean hakkama keemiat õppima, sest see on ainuke aine millega mul on tegelikke raskusi. Loodan siiski hakkama saada, siis Betty ära vaadata ning põhku pugeda. Homme tuleb paljupalju koristada ning ettevalmistusi teha juba vaikselt. Kõik on ju rahulik, sest mind ootab ees terve päevane paroodia filmist "Home alone". (6)
Aga olgu, praegu ma lahkun teie meeldivast seltskonnast ning seadistan end keemia lainele.
Babaa.
Ja ärge unustage, et Sannal on homme sünnipäev. ^__^
Hakkan siis teile algusest rääkima.. nii palju kui mulle meenub.
Vahepeal oli palju nipet-näpet, mille mainimine tunduks hetkel naervuväärsena, sest kõik oli puhas rutiin. Ehk võiks lihtsalt siinkohal välja tuua, et me üritasime teha online-kontserti Bulgaariaga, kuid see ebaõnnestus.
18.jaanuar oli päev nostalgiaks. Poole viie ajal väljus buss ning me asusime teele Viljandi poole. Täpsemalt Ugalasse, kus pidi etenduma "Marilyn Monroe". Ja see etenduski. See õnnestus. Välja arvatud muidugi see, et mind häiris tegelaste valik pisut. Põhiliselt siiski Monroe ise, kelle hääletämber ja viisipidamisoskus pisut kõrva riivasid. See selleks, nalja sai ikkagi ning ma pole väga ammu ühte väljasõitu niiviisi nautinud nagu seekord. Kui nüüd täpsustada, siis ma ei olegi kunagi ühtegi väljasõitu niimoodi nautinud. See kõik oli lapselik rõõm. Mälestused ja armastus.
Mulle meenus Viljandi linn, teatrikülastused, vanaema juures käimised ja kõik hea. Kui me Viljandi linna piirile jõudsime, siis mulle pidi pisar silma tulema, sest kõik oli niivõrd tuttav ja kodune. Ma olen alati mõelnud, et Viljandi on mõttetu linn ja ma ei ole oma arvamust muutnud, kuid siiski on ta minu jaoks nagu kodu ning sinna on alati hea tagasi minna. Mulle tundus sel hetkel, et Viljandi on rohkem minu oma kui see kunagi kellegi teise omaks võiks saada. Isegi põlised viljandlased ei oleks suutnud mu emotsiooni ära tunda. Kuna me olime Viljandis, siis ma mõtlesin palju ka Sürgavere peale, kus elab mu vanaema. See on mõnikümmend kilomeetrit Viljandist. Ma olin väiksena ehk paar aastat seal pluss kõik koolivaheajad. Kõik minu suved möödusid seal, täis õnne ja rõõmu, loodust ja loomulikku ilu. Mulle meenusid jalutuskäigud Jaanisoosse, piknikud õunaaias ning vanaema küpsetatud pannkoogid ja päikesevarjutus. Te ei peagi aru saama, aga minu jaoks on sellel kõigel tohutu emotsionaalne väärtus. Praegu tagasi vaadates tundus kõik kuidagi ideaalne. Sellel samal reedel helistas mulle vanaema, kes rääkis, et ma olevat viieaastaselt öelnud, et üks valge pilv on kurva härja moodi. Ja ma arvan, et oligi. Me vaatasime vanaemaga tihti pilvetupse ning mitte miski selles ei olnud mu fantaasia, kõik oli minu jaoks täielik reaalsus.
See kõik, mis ma siiani rääkinud olen, toimus reedel. Pühapäeva õhtul voodis lebades meenus mulle aga raamat mille ma sain eelmise aasta sünnipäevaks. Ma polnud seda veel kordagi avanud mõttega, et võiks seda lugeda. Kuid pühapäeval venitasin ma oma jalakesed üle voodiserva ja haarasin riiulist raamatu. Lugema hakates ei suutnud ma enam lõpetada. Raamat oli "Tõnis mägi Müüdud naer" See oli lausa hämmastav kui täpselt ta tabas minu hetkemeeleolu. See oli ülim tunne. Loen seda raamatut siiani silmad pärani peas ning haaramas ja maitsemas iga tähte, mis paberil lebab.
Laupäeva hommikune äratus andis märku laulaagrisse minekuks. Terve nädala olin ma mõelnud tüütule nädalavahetusele, kuid kui ma laupäeval silmad avasin ja reipal sammul bussi poole astusin, mõistsin et lood ei ole üldsegi nii halvad ja tundsin, et tõotas tulla vaimustav laager. Ja ma ei eksinud. See selleks, et mul harmoonilist kuulmist pole, kuid ma nägin kõiki kes kallid. Eriti õnnelik olen ma kvaliteetaja üle, mis Mammuga veedetud sai. Kõik oli kuidagi hoopis teisiti, seda erilist head oli rohkem. Rebaste retsi vaatasin ma ka innustunud pilgul, sest selliste ülesannete peale eriti kurvastada küll ei saa. Meie auväärt žürii täitis oma ülesannet korralikult.
Üks osa žüriist ning Ott, kes seekord rebane oli.Õhtul lobisesingi siis Mammuga, kellega sai põhjalikult selgeks räägitud ligi 48% maailma hädadest, Mehisega, kes siiani üritab mulle õpetada naerulohke tegema ja on nõus mu koolikotti kandma ja mitmete teistega, kellega oli lihtsalt meeldiv paar sõna vahetada. Hommikul oli äratus pool üheksa ning seejärel umbestäpselt 2 tundi laulmist. Ega ma ikka veel ei osanud, kuid ma usun, et ma saan kunagi hakkama, sest ega ma ilmaasjata kaheksandat aastat juba vastu ei pea. Varsti on meil konkursid ka ja me paneme need kõik kinni. Eksole?! Sellele järgnes koju sõit ja üks unine päev, millest ma enamuse maha magasin. xD Oli tore küll. See kõik.
Mu nostalgiline meeleolu on siiani mingil määral säilinud ning ega ma tegelikult ei tahagi, et see ära läheks, kuid ma usun, et see on paratamatus.
Tänu laululaagrile pääsesin ma esmaspäeval muusika kontrolltööst ning sain hoopis lisaaega TVu täitmiseks. See oli jällegi hea.
Ajaloos teatas õpetaja Ollermaa mulle, et ma sain töö viie ja seega on mu kursuse hinne nelja-viie vahel ning ma pean järgmisel tunnil läbima tema koostatud mälumängu, mis selgitab välja võitja. Täna oligi see saatuslik päev mil ma vastama pidin. Mul oli terve raamatu pähe õppimiseks terve õhtu lausa. (NOT MUCH :@) Võis jääda mulje nagu ma oleksin ennast hulluks õppinud, kuid tegelikult ei olnud ma terve eilse õhtuga endale tarkust omandanud. Täna klassi ette astudes olin ma täielikus paanikas ning ega see õpetajal märkamata ei jäänud, sest ta ütles mulle enne iga küsimust, et ma nüüd maha rahuneksin. xD Siinkohal pean ma tänama Andrest ja Tähtit, kes mu viie tulekule kaasa aitasid. Vene ja Rootsi valitsejad ja paar aastaarvu oleksid mu hinde nelja peale tirinud, kuid te otsustasite selle tulekule bloki ette panna. Kui õpetaja mult küsis 1816.aasta kohta läksin ma jumalast hulluks ning hakkasin rääkima talurahva seadustest, mis tegelikult kehtestati juba 1802.aastal. Poole jutu pealt taipasin enda viga ning olin veendunud, et nüüd on küll neli käes, kuid ei. Ma hakkasin kiiresti vurama ette õiget juttu rendilepingute kohta ning ennäe imet viis on nagu naksti käes.^^
Homme sõidavad mu emps, Erki, Ergo, Mürka ja teised Ristinasse ning mina plaanin laupäeval sünnipäeva pidada. Emps lubas, sest ta ise ei pea seda välja kannatama. Erki, Ergo ja Mürka tulevad mulle mõni teine päev külla. Vaikselt peab hakkama kossuvõistlusteks valmistuma ning Hamleti peaks ka juba läbi lugema. Tegemist on veel tegelikult tonnide kaupa, kuid mul pole mingisugust isu seda kõike siia üles kirjutada.
Täna ma käisin ujumas ja jõusaalis ja praegu on hea olla. Jõusaali tuli üks onu ka, kes meile Kertuga enda arust hulle näpunäiteid jagas. Kui me ennast ölahkuma sättisime arvas onu, et me võiksime ju temaga pinksi mängida ja siis ta hakkas meile rääkima, mis päeviti tema seal on ja blablabla. Otsustasime Kertuga põgeneda. Suures põgenemishoos jooksime me kogemata läbi poiste garderoobi. ups :$ xDDD Naljakas oli ka ju tegelikult xD Peep ja Andres ja Ott ja teised ei saanud absoluutselt aru mis toimus xD Mul on täna sinnani hea olla kus ma pean hakkama keemiat õppima, sest see on ainuke aine millega mul on tegelikke raskusi. Loodan siiski hakkama saada, siis Betty ära vaadata ning põhku pugeda. Homme tuleb paljupalju koristada ning ettevalmistusi teha juba vaikselt. Kõik on ju rahulik, sest mind ootab ees terve päevane paroodia filmist "Home alone". (6)
Aga olgu, praegu ma lahkun teie meeldivast seltskonnast ning seadistan end keemia lainele.
Babaa.
Ja ärge unustage, et Sannal on homme sünnipäev. ^__^
Ahjaa.. ja KORN TULEB NII UMBES 2,5 NÄDALA PÄRAST EESTISSE ^^^^^.
Kommentaarid
Postita kommentaar