Mürka palvel kirjutan ma siia enda viimasest ideest. Kirjutan lapsepõlvest. Mitte, et ma praegu oleksin väga täiskasvanud, aga ikkagi ma kasutan terminit lapsepõlv, sest midagi paremat ma öelda ei oska.
Meie vestlus Merilinga algas sellest, kui mulle meenus, mida ma viimase nädala jooksul tõeliselt soovinud olen. Ma olen soovinud endale lapsepõlve sõpra. Seda sõpra, kes mäletab iga minu kriimu ja totakat lauset. Kedagi, kellega olen mänginud liivakastis ja herneusse kasvatanud. Ma ütlesin seda Merilinile ka. Ta on kuidagi nii õige inimene kellega lapsepõlvest rääkida. Ja siis jõudsin ma järeldusele, et mul ei ole sellist inimest kellega lapsepõlvemälestusi heietada. Kui ma väiksem olin siis ma tegelesin endaga ise ja mul oli tunduvalt harvemini igav kui praegu. Praegu ma lihtsalt eelistan vinguda. Ma tekitan endale igavust ise - teha oleks ju tegelikult nii palju.
Ma rääkisin Merilinile, et ma ju tõsiselt armastasin oma lapsepõlve-mina. Ma olin enda arust nii huvitav laps. Ma ei nurisenud millegi üle, nautisin kõike ja olin isepäine ja tegelesin endaga ise. Praegu.. ei saa vist päris nii öelda. Kõige paremini mäletan ma ennast kolme aastaselt, kui ma olin kelmikust täis lokkidega ja paksude põskedega väike tüdrukutirts, keda huvitasid kõik maailma asjad ja kes oli üliviisakas. Siis olid pisiasjad tähtsad. Filosoofia oli hoopis teine. Nagu ma enne juba mainisin, siis kõik oli ideaalne.
Ma ronisin üksi puude otsa, käisin vanaemaga õunaaias piknikul, käisime marju korjamas ja mul oli aiamaal oma lillepeenar. Mõnikord võtsime vanaemaga naabri koera Silli kaasa ja läksime jalutama. Silli suri üleeelmisel nädalal. See vist näitab, et lapsepõlve rõõmud tuhmuvad?! Kuid siiski ma mäletan kuidas ma oma suure õega jooksin majanurgale ja vaatasin päikesevarjutust läbi mingi asja mis kiirgust takistas ja siis tuli vanaema ja kutsus meid tuppa pannkooke sööma, me ütlesime, et me kohe tuleme ning vaatasime veel viimast korda vaimustunult päikese poole ja kõmpisime koju. Ja me olime nii õnnelikud.
Väiksena olin ma ambitsioonikas. Ma olin nii kindel, et minust saab kas arst või baleriin. Vanaema juures muud ei saanudki teha kui kittel selga ja skalpell kätte ja mänguloomad patsienditeks. Ma mäletan kuidas ma ükskord mängisin, et vanaema oli patsient ja ma pidin talle süsti tegema. Ja kui ma mängisin, et nõel teda torkas, siis vanaema kiljatas, et kõik ikka päris tunduks. Ja ma ei ole vist kunagi ühe kiljatuse peale rõõmsam olnud ja see oli kõige südamlikum naer mida naerda võis. Me kõkutasime pikka aega. Siis tundus see igavikuna.
Praegu on seda kõike siia imelik kirjutada. Kõik tuhiseb ülimal kiirusel mu juurde ning minu üllatus järjest kasvab, sest selliste mälestuste peale ei ole ma vist aastaid enam mõelnud.
Kuid samas kiusasid õde ja vend mind lakkamatult ning ma ei sallinud neid üldse. Sellepärast oli vanaema juures üksi hea. Võib-olla te mõtlete, et mis lapsepõlv see selline on, kui ma kogu aeg üksi olin, aga mulle sobis see kõik nii hästi. Ma mäletan kui mu vend legodest mingisuguseid imeasju ehitas, siis minu jaoks olid need maailmaimed. Ma polnud kunagi enne midagi sellist näinud. Ja siis ma palusin temalt kahte legoklotsi, et ma saaksin endale lennuki ehitada, aga ta ei lubanud mulle, ütles, et ma kaotan ära. Siis ma jooksin pahuralt vanaema juurde ja kaebasin ära (nagu ma väiksena ikka tegin). Vanaema rääkis vennaga ning kohe hoidsin ma käes kahte uskumatult meeltlahutavat legotükki, mille ma ristiks kokku ühendasin ja mängisin, et see on mu lennuk. Ja oligi, see oli nii ehtne. Seal istusid reisijad sees ja piloot ka. ^^
Kuid ega kogu mu lapsepõlv maal vanaema juures ei möödunud. (Kuigi ma oleksin tahtnud, et mul oleks olnud vanaema kellel on oma maamaja. Minu vanaema elab korteris) Kodus oli mul ka hea, kuigi õde ja vend olid ikka veel tüütud. Kodus ma mängisin samuti. Näiteks kui paps hobust mängis oli minul lõbu laialt. Ja siis kui ta ära väsis ja käskis mul seljast maha ronida ütlesin mina, et hobused ei räägi. Aga nii ongi ju?! Ja kui mul parem tuju oli, siis ma kutsusin oma õde ka hobuse külge. Jah, just nii ütlesingi.
Aga ega ma kogu aeg ka õnnelik ei olnud. Tihtipeale tuli tuju mossitada ja siis ei saanud keegi mind lohutada, sest kui keegi püüdis mulle lähedale tulla karjusin ma läbi nutu, et las laps nutab kui laps tahab. Ja nii oligi. Tönnisin tihti peale tund aega järjest kuni õhk otsa sai. Ja miks ka mitte?! Inimene ei saa elada piiritus õnnes. Praegu on hea meenutada, kuidas ma salaja pulgavoodisse ronisin ja terve enda advendikalendri korraga nahka pistsin. Kui mulle öeldi, et mulle uut ei osteta tõin kuuldavale selliseid huilgeid, et peagi oldi siiski nõus rahakotti tühjendama, et laps saaks mis laps tahab. Siis ma pistsin ka need šokolaadid pintslisse, magusamaias nagu ma olen. Nüüd ma võisin nutta palju ma tahtsin, aga uut kalendrit ma ikka ei saanud.
Ma mäletan kuidas ma väiksena paljudest asjadest aru ei saanud. Ma leidsin ennast lootusetus olukorras, arvates, et see tarkus ei tule minuni kunagi. Näiteks ma ei mõistnud mis on järelmaks ja mis on kõnekaart. No kui telefon anti tasuta, siis miks keegi ei läinud ja ei toonud seda. See oli minu jaoks täielik müstika. Kuid kui aastad edasi läksid ja ma juba teadsin mis järelmaks on, siis oli hea tagasi mõelda kõikidele avastamisrõõmudele, mis lapsepõlvega paratamatult käsikäes käivad.
Väga hästi mäletan ma ka enda kukerpalli lembust. Ma ei öelnud kukerpallidest kunagi ära. Need oleksid olnud justkui osa minust enesest. Ikka lasin aeg ajalt mööda voodid paar tirelit. Tehnika ei pruukinud küll parim olla, kuid mul oli lõbus ikka.
Ma kartsin magada akna all põrandal, sest iga kord kui ma seda tegin, nägin ma ühte ja sama õudusunenägu. Nägin kuidas lennuk maandus otse minu peale. Pigem kukkus alla otse minu peale. See oli kohutav.
Ja veel ma mäletan enda oranži mootorratast. Selline kolmerattaline ja neoonvärvi. See oli nagu unistuse täitumine. Kunagi oli see mu venna oma olnud, kuid lõpuks sain ma selle endale. Kui me Varalt ära kolisime, oli pettumus suur, sest minu motikas jäeti sinna. Kolimine oli üldse üks suur emotsionaalne põnts, sest kõik, absoluutselt kõik muutus. Kuid ma olen ära harjunud ja praeguseks olen leidnud lausa uskumatult kauneid inimesi ka siit. Kes oleks võinud arvata?! Kuid minus on siiski veel mingi osa sellest lapsepõlve-Susannast säilinud, sest siiani ei armasta ma rahvamasse, mulle meeldib lugeda ja mulle meeldivad targad inimesed. Väiksena ma kuulasin suu ammuli kui keegi oskas mulle rääkida midagi mida mina ei tea. Ja kui ma väiksena ütlesin mingi fakti, siis ei tasunud minuga vaielda, sest enamasti oli mul õigus. 90% loodusraamatutest, mis kuulusid mulle isiklikult, olid ka mu peas. Ja neid raamatuid oli päris mitu. Loodus oli elu. ^^
Ma olen kindel, et peale seda viimast meenutuste nädalat hakkan ma oma lapsepõlve-mina tihedamini meenutama, sest ta on üks toredamaid inimesi keda ma kohanud olen. Ma loodan temaga unenägudes kohtuda ning mälestuste radagi käsikäes läbi käia. Ma loodan, et ta mäletab iga lõhna, iga tunnet ja iga silmapilku sellest ajast mis me koos veetsime.
Meie vestlus Merilinga algas sellest, kui mulle meenus, mida ma viimase nädala jooksul tõeliselt soovinud olen. Ma olen soovinud endale lapsepõlve sõpra. Seda sõpra, kes mäletab iga minu kriimu ja totakat lauset. Kedagi, kellega olen mänginud liivakastis ja herneusse kasvatanud. Ma ütlesin seda Merilinile ka. Ta on kuidagi nii õige inimene kellega lapsepõlvest rääkida. Ja siis jõudsin ma järeldusele, et mul ei ole sellist inimest kellega lapsepõlvemälestusi heietada. Kui ma väiksem olin siis ma tegelesin endaga ise ja mul oli tunduvalt harvemini igav kui praegu. Praegu ma lihtsalt eelistan vinguda. Ma tekitan endale igavust ise - teha oleks ju tegelikult nii palju.
Ma rääkisin Merilinile, et ma ju tõsiselt armastasin oma lapsepõlve-mina. Ma olin enda arust nii huvitav laps. Ma ei nurisenud millegi üle, nautisin kõike ja olin isepäine ja tegelesin endaga ise. Praegu.. ei saa vist päris nii öelda. Kõige paremini mäletan ma ennast kolme aastaselt, kui ma olin kelmikust täis lokkidega ja paksude põskedega väike tüdrukutirts, keda huvitasid kõik maailma asjad ja kes oli üliviisakas. Siis olid pisiasjad tähtsad. Filosoofia oli hoopis teine. Nagu ma enne juba mainisin, siis kõik oli ideaalne.
Ma ronisin üksi puude otsa, käisin vanaemaga õunaaias piknikul, käisime marju korjamas ja mul oli aiamaal oma lillepeenar. Mõnikord võtsime vanaemaga naabri koera Silli kaasa ja läksime jalutama. Silli suri üleeelmisel nädalal. See vist näitab, et lapsepõlve rõõmud tuhmuvad?! Kuid siiski ma mäletan kuidas ma oma suure õega jooksin majanurgale ja vaatasin päikesevarjutust läbi mingi asja mis kiirgust takistas ja siis tuli vanaema ja kutsus meid tuppa pannkooke sööma, me ütlesime, et me kohe tuleme ning vaatasime veel viimast korda vaimustunult päikese poole ja kõmpisime koju. Ja me olime nii õnnelikud.
Väiksena olin ma ambitsioonikas. Ma olin nii kindel, et minust saab kas arst või baleriin. Vanaema juures muud ei saanudki teha kui kittel selga ja skalpell kätte ja mänguloomad patsienditeks. Ma mäletan kuidas ma ükskord mängisin, et vanaema oli patsient ja ma pidin talle süsti tegema. Ja kui ma mängisin, et nõel teda torkas, siis vanaema kiljatas, et kõik ikka päris tunduks. Ja ma ei ole vist kunagi ühe kiljatuse peale rõõmsam olnud ja see oli kõige südamlikum naer mida naerda võis. Me kõkutasime pikka aega. Siis tundus see igavikuna.
Praegu on seda kõike siia imelik kirjutada. Kõik tuhiseb ülimal kiirusel mu juurde ning minu üllatus järjest kasvab, sest selliste mälestuste peale ei ole ma vist aastaid enam mõelnud.
Kuid samas kiusasid õde ja vend mind lakkamatult ning ma ei sallinud neid üldse. Sellepärast oli vanaema juures üksi hea. Võib-olla te mõtlete, et mis lapsepõlv see selline on, kui ma kogu aeg üksi olin, aga mulle sobis see kõik nii hästi. Ma mäletan kui mu vend legodest mingisuguseid imeasju ehitas, siis minu jaoks olid need maailmaimed. Ma polnud kunagi enne midagi sellist näinud. Ja siis ma palusin temalt kahte legoklotsi, et ma saaksin endale lennuki ehitada, aga ta ei lubanud mulle, ütles, et ma kaotan ära. Siis ma jooksin pahuralt vanaema juurde ja kaebasin ära (nagu ma väiksena ikka tegin). Vanaema rääkis vennaga ning kohe hoidsin ma käes kahte uskumatult meeltlahutavat legotükki, mille ma ristiks kokku ühendasin ja mängisin, et see on mu lennuk. Ja oligi, see oli nii ehtne. Seal istusid reisijad sees ja piloot ka. ^^
Kuid ega kogu mu lapsepõlv maal vanaema juures ei möödunud. (Kuigi ma oleksin tahtnud, et mul oleks olnud vanaema kellel on oma maamaja. Minu vanaema elab korteris) Kodus oli mul ka hea, kuigi õde ja vend olid ikka veel tüütud. Kodus ma mängisin samuti. Näiteks kui paps hobust mängis oli minul lõbu laialt. Ja siis kui ta ära väsis ja käskis mul seljast maha ronida ütlesin mina, et hobused ei räägi. Aga nii ongi ju?! Ja kui mul parem tuju oli, siis ma kutsusin oma õde ka hobuse külge. Jah, just nii ütlesingi.
Aga ega ma kogu aeg ka õnnelik ei olnud. Tihtipeale tuli tuju mossitada ja siis ei saanud keegi mind lohutada, sest kui keegi püüdis mulle lähedale tulla karjusin ma läbi nutu, et las laps nutab kui laps tahab. Ja nii oligi. Tönnisin tihti peale tund aega järjest kuni õhk otsa sai. Ja miks ka mitte?! Inimene ei saa elada piiritus õnnes. Praegu on hea meenutada, kuidas ma salaja pulgavoodisse ronisin ja terve enda advendikalendri korraga nahka pistsin. Kui mulle öeldi, et mulle uut ei osteta tõin kuuldavale selliseid huilgeid, et peagi oldi siiski nõus rahakotti tühjendama, et laps saaks mis laps tahab. Siis ma pistsin ka need šokolaadid pintslisse, magusamaias nagu ma olen. Nüüd ma võisin nutta palju ma tahtsin, aga uut kalendrit ma ikka ei saanud.
Ma mäletan kuidas ma väiksena paljudest asjadest aru ei saanud. Ma leidsin ennast lootusetus olukorras, arvates, et see tarkus ei tule minuni kunagi. Näiteks ma ei mõistnud mis on järelmaks ja mis on kõnekaart. No kui telefon anti tasuta, siis miks keegi ei läinud ja ei toonud seda. See oli minu jaoks täielik müstika. Kuid kui aastad edasi läksid ja ma juba teadsin mis järelmaks on, siis oli hea tagasi mõelda kõikidele avastamisrõõmudele, mis lapsepõlvega paratamatult käsikäes käivad.
Väga hästi mäletan ma ka enda kukerpalli lembust. Ma ei öelnud kukerpallidest kunagi ära. Need oleksid olnud justkui osa minust enesest. Ikka lasin aeg ajalt mööda voodid paar tirelit. Tehnika ei pruukinud küll parim olla, kuid mul oli lõbus ikka.
Ma kartsin magada akna all põrandal, sest iga kord kui ma seda tegin, nägin ma ühte ja sama õudusunenägu. Nägin kuidas lennuk maandus otse minu peale. Pigem kukkus alla otse minu peale. See oli kohutav.
Ja veel ma mäletan enda oranži mootorratast. Selline kolmerattaline ja neoonvärvi. See oli nagu unistuse täitumine. Kunagi oli see mu venna oma olnud, kuid lõpuks sain ma selle endale. Kui me Varalt ära kolisime, oli pettumus suur, sest minu motikas jäeti sinna. Kolimine oli üldse üks suur emotsionaalne põnts, sest kõik, absoluutselt kõik muutus. Kuid ma olen ära harjunud ja praeguseks olen leidnud lausa uskumatult kauneid inimesi ka siit. Kes oleks võinud arvata?! Kuid minus on siiski veel mingi osa sellest lapsepõlve-Susannast säilinud, sest siiani ei armasta ma rahvamasse, mulle meeldib lugeda ja mulle meeldivad targad inimesed. Väiksena ma kuulasin suu ammuli kui keegi oskas mulle rääkida midagi mida mina ei tea. Ja kui ma väiksena ütlesin mingi fakti, siis ei tasunud minuga vaielda, sest enamasti oli mul õigus. 90% loodusraamatutest, mis kuulusid mulle isiklikult, olid ka mu peas. Ja neid raamatuid oli päris mitu. Loodus oli elu. ^^
Ma olen kindel, et peale seda viimast meenutuste nädalat hakkan ma oma lapsepõlve-mina tihedamini meenutama, sest ta on üks toredamaid inimesi keda ma kohanud olen. Ma loodan temaga unenägudes kohtuda ning mälestuste radagi käsikäes läbi käia. Ma loodan, et ta mäletab iga lõhna, iga tunnet ja iga silmapilku sellest ajast mis me koos veetsime.
Kommentaarid
Postita kommentaar