Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Tead, Merilin, ma reisisin täna ajas tagasi. Sinuga koos. Ma lamasin oma Killu kodu pimeda elutoa põrandal. Paar küünalt põles siin-seal ja loomulikult jõulutulukesed aknalaual. Mu Spotify playlistist hakkas mängima Death Cab For Cutie Transatlanticism ja ma jõudsin üsna ruttu ajas mõned aastad tagasi oma Kose kodu tuppa, kus me sinuga talveõhtutel istusime ja ebavajalikult suurtes kogustes OC-d vaatasime, veel suuremates kogustes Cocat jõime ja literally hunnikutes komme sõime. Sulle endale ei meeldinud Death Cab, aga sulle väga meeldis, et mulle meeldib. Ja sa arvasid, et minust ja Seth Cohenist saaks ideaalne paar. Ja ma uskusin sind. Eriti veel sellel teismeliste poisteprobleemide ajastul. Meil oli alati liiga palju jutte, mida rääkida ja ometigi suutsid sa sinna vahepeale veel mind ropendama õpetada. Võimalikult koledalt. Mida rõvedam sa suutsid olla ja mida julgemalt ma sinu sõnu järgi julgesin korrata, seda naljakam meil oli. Siin pimedas toas pikutades tundub see natuke nagu

Te nõuate mult juba viimased kaks nädalat blogipostitust, aga mis ma oskan kirjutada... "no kirjuta, mis vahepeal juhtunud on!" Mis siis vahepeal juhtunud on? No näiteks Mihkel on vahepeal juhtunud. Ilmselt paljude jaoks ootamatult, aga it's not like we saw it coming. Võiks ju arvata, et me tegelikult üldse ei sobi, sest tema on suvi ja mina olen talv, tema on all white , kui mina olen igavesti all black  ja tema tahaks endale kassi, kes kõnnib omapead, samal ajal kui mina tahan uksele vastu lööberdavat  basset hound 'i nimega Musi. Aga nagu ma olen alati arvanud, siis klišeed ei valeta kunagi ja vastandid tõepoolest tõmbuvad. Pluss keda huvitavad need vastandused, kui me leiame mõlemad rõõmu jaburatest multikatest, saame koos läbi lugeda kõik maailma raamatud, teha Guy Ritchie maratone, süüa idiootsetes kogustes banaane ja pannkooke (kui me muidugi jaksame) ja jagada Harry Potteri nalju, et mõlemal hea tuju oleks. Ja kuidas ma saaksin mitte kalliks pidada inimest,

Kirjutasin täna Katile vist oma elu kõige pikema sõnumi ja kui Mihkel mult selle peale küsis, kas kõik viie sõnumi 140 tähemärki said täis, vastasin ma talle oma tänase päeva kõige armsama lausega: "Kati jaoks ei saa mu tähemärgid ever otsa". Ja nii ongi. Nüüd ma ainult ootan, et ma suudaksin leida selle ühe päeva, kus ma talle Tartusse külla lähen ja me saame jälle rääkida helgest jaapani animest, absurdselt headest raamatutest ja kõikidest maailma keeltest, mida me ei oska. Täna on Kati igatsemise päev.