11.11.14

Tead, Merilin, ma reisisin täna ajas tagasi. Sinuga koos.
Ma lamasin oma Killu kodu pimeda elutoa põrandal. Paar küünalt põles siin-seal ja loomulikult jõulutulukesed aknalaual. Mu Spotify playlistist hakkas mängima Death Cab For Cutie Transatlanticism ja ma jõudsin üsna ruttu ajas mõned aastad tagasi oma Kose kodu tuppa, kus me sinuga talveõhtutel istusime ja ebavajalikult suurtes kogustes OC-d vaatasime, veel suuremates kogustes Cocat jõime ja literally hunnikutes komme sõime. Sulle endale ei meeldinud Death Cab, aga sulle väga meeldis, et mulle meeldib. Ja sa arvasid, et minust ja Seth Cohenist saaks ideaalne paar. Ja ma uskusin sind. Eriti veel sellel teismeliste poisteprobleemide ajastul. Meil oli alati liiga palju jutte, mida rääkida ja ometigi suutsid sa sinna vahepeale veel mind ropendama õpetada. Võimalikult koledalt. Mida rõvedam sa suutsid olla ja mida julgemalt ma sinu sõnu järgi julgesin korrata, seda naljakam meil oli.
Siin pimedas toas pikutades tundub see natuke nagu unenägu, aga tegelikult oli ju good times. Meil olid nii suured plaanid ja me nii uskusime kõigesse. Ja kuigi meil mõlemal on praegu palju parem elu, kui me siis ette oskasime kujutada, on äge mõelda, et me sellised olime. Sina olid all-over-the-place ja mina lubasin tibiks hakata. Nii hea on teada, et kümme aastat on alles algus, sest mul on veel nii palju vaja su kohta teada saada. Mul on vaja teada, milline see Merilin on, kes mulle kunagi ütleb, et kakskümmend aastat on alles algus. Ja siis me naerame totakate Tartu õhtute üle, Kertu juures peetud veinipidude ja Killu kodu seikade üle.

ja kui ma nüüd asjade üle järele mõtlen, siis sina vist olidki see põhjus, miks mulle jõulud meeldima hakkasid. sest need meie külmast värisevate jalgadega läbitud talvised kilomeetrid olid mu ühed lemmikasjad Kose pimedate õhtute juures. ja ükskord ma tõin sulle bussi vastu tulles piparkooki. just because.




to infinity
and beyond.
tead küll.

5.11.14

Te nõuate mult juba viimased kaks nädalat blogipostitust, aga mis ma oskan kirjutada... "no kirjuta, mis vahepeal juhtunud on!" Mis siis vahepeal juhtunud on? No näiteks Mihkel on vahepeal juhtunud. Ilmselt paljude jaoks ootamatult, aga it's not like we saw it coming.

Võiks ju arvata, et me tegelikult üldse ei sobi, sest tema on suvi ja mina olen talv, tema on all white, kui mina olen igavesti all black ja tema tahaks endale kassi, kes kõnnib omapead, samal ajal kui mina tahan uksele vastu lööberdavat basset hound'i nimega Musi. Aga nagu ma olen alati arvanud, siis klišeed ei valeta kunagi ja vastandid tõepoolest tõmbuvad.
Pluss keda huvitavad need vastandused, kui me leiame mõlemad rõõmu jaburatest multikatest, saame koos läbi lugeda kõik maailma raamatud, teha Guy Ritchie maratone, süüa idiootsetes kogustes banaane ja pannkooke (kui me muidugi jaksame) ja jagada Harry Potteri nalju, et mõlemal hea tuju oleks. Ja kuidas ma saaksin mitte kalliks pidada inimest, kellele meeldib kirjutada ja sõnadega mängida. Päriselt. Is this even possible? Sõnailu for the win!
Igatahes on Mihkel see inimene, kes teeb süüa, kui mina olen beyond laisk, kes juhatab mu õigesse suunda, kui ma oma suurepärases orienteerumistajus valele poole hakkan jooksma ja kes teeb juustesse musi isegi siis, kui ma ei ole talle öelnud, et see on üks mu kõige lemmikumaid asju in the whole wide world.

Jah, praegu on selline elu! Ilus elu.
I'll keep you updated!
  Ja kuigi see ilmselt ei ole ligilähedalgi sellele blogipostitusele, mida mult oodati, siis katsuge sellega siiski praegu hakkama saada. Ma ei taha teile kõike rääkida. Ma hoian Mihklit veel mõnda aega endale. Küll ma edaspidi räägin teile veel enda ilusast elust. When have I not?


PS! I kinda like you too.
Kirjutasin täna Katile vist oma elu kõige pikema sõnumi ja kui Mihkel mult selle peale küsis, kas kõik viie sõnumi 140 tähemärki said täis, vastasin ma talle oma tänase päeva kõige armsama lausega: "Kati jaoks ei saa mu tähemärgid ever otsa". Ja nii ongi.
Nüüd ma ainult ootan, et ma suudaksin leida selle ühe päeva, kus ma talle Tartusse külla lähen ja me saame jälle rääkida helgest jaapani animest, absurdselt headest raamatutest ja kõikidest maailma keeltest, mida me ei oska.
Täna on Kati igatsemise päev.