Tead, Merilin, ma reisisin täna ajas tagasi. Sinuga koos.
Ma lamasin oma Killu kodu pimeda elutoa põrandal. Paar küünalt põles siin-seal ja loomulikult jõulutulukesed aknalaual. Mu Spotify playlistist hakkas mängima Death Cab For Cutie Transatlanticism ja ma jõudsin üsna ruttu ajas mõned aastad tagasi oma Kose kodu tuppa, kus me sinuga talveõhtutel istusime ja ebavajalikult suurtes kogustes OC-d vaatasime, veel suuremates kogustes Cocat jõime ja literally hunnikutes komme sõime. Sulle endale ei meeldinud Death Cab, aga sulle väga meeldis, et mulle meeldib. Ja sa arvasid, et minust ja Seth Cohenist saaks ideaalne paar. Ja ma uskusin sind. Eriti veel sellel teismeliste poisteprobleemide ajastul. Meil oli alati liiga palju jutte, mida rääkida ja ometigi suutsid sa sinna vahepeale veel mind ropendama õpetada. Võimalikult koledalt. Mida rõvedam sa suutsid olla ja mida julgemalt ma sinu sõnu järgi julgesin korrata, seda naljakam meil oli.
Siin pimedas toas pikutades tundub see natuke nagu unenägu, aga tegelikult oli ju good times. Meil olid nii suured plaanid ja me nii uskusime kõigesse. Ja kuigi meil mõlemal on praegu palju parem elu, kui me siis ette oskasime kujutada, on äge mõelda, et me sellised olime. Sina olid all-over-the-place ja mina lubasin tibiks hakata. Nii hea on teada, et kümme aastat on alles algus, sest mul on veel nii palju vaja su kohta teada saada. Mul on vaja teada, milline see Merilin on, kes mulle kunagi ütleb, et kakskümmend aastat on alles algus. Ja siis me naerame totakate Tartu õhtute üle, Kertu juures peetud veinipidude ja Killu kodu seikade üle.
ja kui ma nüüd asjade üle järele mõtlen, siis sina vist olidki see põhjus, miks mulle jõulud meeldima hakkasid. sest need meie külmast värisevate jalgadega läbitud talvised kilomeetrid olid mu ühed lemmikasjad Kose pimedate õhtute juures. ja ükskord ma tõin sulle bussi vastu tulles piparkooki. just because.
Ma lamasin oma Killu kodu pimeda elutoa põrandal. Paar küünalt põles siin-seal ja loomulikult jõulutulukesed aknalaual. Mu Spotify playlistist hakkas mängima Death Cab For Cutie Transatlanticism ja ma jõudsin üsna ruttu ajas mõned aastad tagasi oma Kose kodu tuppa, kus me sinuga talveõhtutel istusime ja ebavajalikult suurtes kogustes OC-d vaatasime, veel suuremates kogustes Cocat jõime ja literally hunnikutes komme sõime. Sulle endale ei meeldinud Death Cab, aga sulle väga meeldis, et mulle meeldib. Ja sa arvasid, et minust ja Seth Cohenist saaks ideaalne paar. Ja ma uskusin sind. Eriti veel sellel teismeliste poisteprobleemide ajastul. Meil oli alati liiga palju jutte, mida rääkida ja ometigi suutsid sa sinna vahepeale veel mind ropendama õpetada. Võimalikult koledalt. Mida rõvedam sa suutsid olla ja mida julgemalt ma sinu sõnu järgi julgesin korrata, seda naljakam meil oli.
Siin pimedas toas pikutades tundub see natuke nagu unenägu, aga tegelikult oli ju good times. Meil olid nii suured plaanid ja me nii uskusime kõigesse. Ja kuigi meil mõlemal on praegu palju parem elu, kui me siis ette oskasime kujutada, on äge mõelda, et me sellised olime. Sina olid all-over-the-place ja mina lubasin tibiks hakata. Nii hea on teada, et kümme aastat on alles algus, sest mul on veel nii palju vaja su kohta teada saada. Mul on vaja teada, milline see Merilin on, kes mulle kunagi ütleb, et kakskümmend aastat on alles algus. Ja siis me naerame totakate Tartu õhtute üle, Kertu juures peetud veinipidude ja Killu kodu seikade üle.
ja kui ma nüüd asjade üle järele mõtlen, siis sina vist olidki see põhjus, miks mulle jõulud meeldima hakkasid. sest need meie külmast värisevate jalgadega läbitud talvised kilomeetrid olid mu ühed lemmikasjad Kose pimedate õhtute juures. ja ükskord ma tõin sulle bussi vastu tulles piparkooki. just because.
to infinity
and beyond.
tead küll.
Ilus mõtisklus :) Loob mälestusi.
VastaKustuta:)
VastaKustuta