15.4.15

Ma mäletan, kuidas ma kunagi käisin siin iga natukese aja tagant vabandamas, et ma jälle kirjutamisse nii pika pausi olen jätnud. Seekord ei oska nagu millegi pärast vabandadagi. Esiteks pole suurt millestki kirjutada, sest need asjad, mida hingelt ära tahaks, ei kuulu siia blogisse, vaid saavad kõneldud kuulavatele kõrvadele. Teiseks tundub tihti, et töö ja kodu on olulisemad kui blogi. Mis iseenesest on mõneti kurb, sest kunagi polnud palju asju, mis mu jaoks mu sisemisel väljamõeldud skaalal oleks olnud olulisemad. Kirjutama pidi. Isegi kui see halvasti välja kukkus.

Praegu aga pean töö juures noore juhi päevaraamatut ja kirjutan sinna pseudoprobleemidest, mis mind argipäeval kaheksast poole viieni endast välja ajavad. Hästi imelik on mõelda, kui palju asju on inimesel õppida (eriti kui arvestada, et inimene ei teadnudki kunagi, et tal selliseid asju vaja teada on). Ma pole väga ammu lasknud ennast nii mugavustsoonist välja lükata kui oma uue tööga. Päris raske on seitset (ja varsti juba kahtteist) inimest juhtida. Isegi kui nad on imetoredad. Eriti keeruline on see kõik siis, kui sul puudub igasugune teadmine, mis õigel juhil olemas peaks olema. Lihtsalt mitte midagi ei tea. Ja siis hakka iga päeva alguses nuputama, kuidas asju tehakse ja ürita iga õhtu see enda peast välja ajada, et oleks jaksu uuel hommikul uue ringiga alustada.
Aga ärgem saagem valesti aru. Tegelikult on põnev. Kogu aeg tunnen, kuidas alateadvus teeb linnukesi olematusse nimekirja asjade kohta, mille osas jälle targemaks on saadud. Olles 23aastane on tegelikult väga äge mõelda, kui palju võimalusi mu praegune töökoht mulle pakub. Üks koolitus teise järel ja vähemalt üks elu õppetund päevas.

Kodus on see-eest hea ja hubane. Võrdlemisi rutiinne, aga ikkagi puhkus. Kellele ei meeldiks diivanil kaisus vedeledes päevi õhtusse saata?
Sõbrad on mu suuremas osas vist juba maha kandnud, sest arvutis ma ei viitsi suhelda (see lihtsalt ei tundu enam eriti adekvaatse suhtlusvormina) ja kodust väljumiseks olen ma enamasti liiga väsinud või millestki tüdinenud. Aga mul on salaplaan ennast jälle sotsiaalseks muuta. Kuidagi peab see ju töötama. Pealegi - sõbrad on mul ju toredad. Teen oma plaaniga juba sel nädalavahetusel algust, kui me tüdrukutega Tartusse nostalgitsema lähme. Võinoh... ma ei tea, kas nemad nostalgitsema lähevad, aga.. Mina ju ei oska teisiti.

Nostalgitsemisega tegin osaliselt juba täna algust, kui ma andsin üle väga pika aja esimese norra keele tunni. Aga õnneks on mul taaskord õpilastega vedanud ja õpetamine tundus vahelduseks isegi lust. Korraks olin tagasi eelmises aastas, kus õpetajatöö oli mu "discomfort-zone", kuid üllataval kombel suplesin seekord keeletunni ajal oma mugavustsoonis ja ei olnud uus noor juht, kes mitte midagi ei oska ega tea. See paneb natukene asju perspektiivi ja annab lootust. Mingid asjad võivad aja jooksul selgemaks saada. It just might happen.

Praeguseks aga kallid ja paid.
Järgmise liiga tumblr'ilise ja loomevajadusega kolmapäeva õhtuni!

-Sus.


Edit.
Täpselt pärast selle kirjatüki postitamist võeti minuga ühendust kui "teatriteaduse vilistlasega". Olin üks valitutest, kellele abipalvega kirjutati ja kuigi ma usinatele teatriteadlastele kunagi väga palju kaasa ei aidanud, oli see praegu hästi soe ja mõnus, et keegi mind veel teatriteadlasena mäletab. Ise olen päris kurb, et see maailm minu jaoks hästi võõraks on jäänud, aga armastus pole kuhugi kadunud ja kes teab, millal ma teatriilmas jälle sama hästi orienteerun kui oma enese mõtetes (ehk siis pisukese segaduse, aga selge üldpildiga). Teatriteadus on igavesti see eriala, millele ma mõtlen, kui kuulen tsitaati "an hour of study a day will put you on top of your field in 3 years." Äkki ongi teatriteadus kunagi mu "hour of study a day". Tuleb uskuda ja loota.