23.4.13

Pean tunnistama, et olen viimasel ajal natukene kurb olnud. Ma igatsen enda pisikest kultuuritunnelit, mis koosnes kinos ja teatris käimisest, kodustest filmiõhtutest, kvaliteetajakirjandusest ja kosutavast ilukirjandusest.
Ma ei tea kuhu mu aeg läinud on ja mind ajab tigedaks, et ma ei ole suutnud muu lullilöömise hulka ära mahutada enda tunnelit. Aga ma andsin endale lubaduse ja tegin esimesed broneeringud, et selle nädala jooksul oma teadmatuse urust välja ronida. Teater ja kino ja raamatud ja ajalehed/ajakirjad (ehk Fosse, Iron Man, Gatsby ja kõik Eesti teatrikriitikud), you better be prepared!

21.4.13

Ma nägin eelmisel nädalal oma elu esimest lucid dream'i ja ma pean ütlema, et see oli üks erakordne tunne. Kui ma selles unenäos aknast välja vaatasin, siis möllas selle taga tormine meri ja delfiinid hüppasid vahustes lainetes. Sellist tunnet kogeb harva kodule nii lähedal. Või siis üldse mitte.
Seega tuleb igapäevaste check-point'idega jätkata, et seda tunnet kodus sagedamini kohtaks. Imelisust sellises vormis tuleb elus haruharva ette, ma plaanin kasutada igat võimalust, mis pakutase.
On kevad ning ma olen täna hulgimalt busside ja autodega ringi vuranud ja saanud sõitu nautida.
Lisaks sain ma täna uute prillide ja kirjutusmasina uhkeks omanikuks ja võimaluse taas enda mugav-mõnus-ilusa rutiiniga jätkata. Kõige muu hulgas sain ka šoki osaliseks, et bakatöö peab kahe nädala pärast valmis olema, aga õnneks olen ma Tartus ja siin on kõik võimalik.
Kui ma õpimasendusest paari nädala pärast suudan eluga välja tulla, siis kohtume! Ehk satun vahepeal blogimaastikku risustama, aga elusast peast näete mind küll alles siis, kui mul kool lõpetatud saab.

Jõudu tööle!
Tarvis!

20.4.13

Olen maal vanaema juures ja õhtu viis mind Nõukogude Naiste radadele. 
Ja Doris, jah Kareva Doris, on ühte ajakirja enda luuletusi poetanud.
Kuna õhtud liialdavad ja Doris on ilus, siis ta puudutas mind. Ja pealegi on ta ilus naine.

Kus ta nüüd on?
Elus või unes?
Pihkvas? Pariisis? Taevas või tules?

Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
ja kihinal purskas
šampanja!

Pillavkurb sügise viimane ball.
Kas me veel kunagi...
Ei, ei või teada.
Autosse istudes nõksatas peaga,
sall tõusis lendu,
purpurne sall.

1.4.13

Täna on päev, kus sai alguse minu potipõllumajanduse järjekordne hooaeg. Ja ma tegin avastuse, et mulle väga meeldib see hääl, kui muld vett endasse imeb. See on selline hääl nagu siis, kui süüa komme, mis suus praksuma/kihisema hakkavad. Mulle meeldib see, kuidas hääl mulla nii elavaks muudab. Millegipärast toob see hääl mulle haldjad mõtteisse.
Tere tulemast, näpud-mullas-närvid-korras-periood!