Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

what do we have but illusions where one man's absolute is another's choice. Mul on vaja nende kontserdile minna, sest ometigi on nad üks neist vähestest bändidest, kes on minu "must-see-in-live" nimekirjas. Kes tuleb minuga? Sest kontsert on üks koht kuhu ma üksi minna ei soovi.

oumaigaaad, me saimegi tädiks ju! :')

According to Earl Nightingale, all that was required to get to the top of your field in five years was one hour per day of study. One hour per day of study will put you at the top of your field within three years. Within five years you’ll be a national authority. In seven years, you can be one of the best people in the world at what you do. If you read one hour per day in your field, that will translate into about one book per week. Palun teeme nüüd nii, et see on mu mantra. Üks tund päevas teatriartikleid ja -raamatuid lugeda, that's all I'm asking .  Ja võib-olla ma isegi ei taha olla at the top of my field , aga ma lihtsalt tahaksin teada ja elada selle teadmisega. One hour per day.  That is all I am asking!

Parandus: NELI spinatibeebit

Kui täna hommikul ärgates mulle aknast maailma kõige sombusem taevas vastu vaatas, hakkasin ma tõsiselt kaaluma, kas minna kooli või mitte. Kas minna ühte loengusse, teise loengusse või mitte kumbagi?! Peale kurnavat vaidlust iseendaga otsustasin siiski rebel  olla ja kõikidesse (ehk siis mõlemasse) loengusse minna. Hommik tundus igati mulle vastu rääkivat, kuid ei! Jäin endale kindlaks ja asusin teele. Kool lendas linnutiivul mööda. Need kaks loengut läksid with a blink of an eye . Pluss kuna ma eile (ja lausa üleeilegi!) kõigi üllatuseks ka õppisin, siis Maailmakirjandus V kirjalik töö sujus mul mõnusalt ja sain isegi pool tundi varem kodo. Seejärel tuli teha üks Lõunakeskuse ostutiir, kust sai soetatud tore raamat, uued seemned mulda pistmiseks ja 8 Spiegelau pika joogi klaasi. How excited am I?  Kui ma kodus neid pärast hoolikalt pesin ja poleerisin, veendusin ma lõplikult, et mul on thing for glasses . Aga nii tore, nii tore. Silm puhkab, kui ma vaatan kappi, kus mu klaasid-p

Täna on olnud üks ootamatult huvitav päev. Lisaks kõikidele pisiasjadele sattusin ma täna lobisema ühe preiliga (ja seda üsna rõõmustavatel asjaoludel), kellega ma pole juba väga ammu sõnagi vahetanud. See üks asjaolu tõi tagasi nii palju vanu mälestusi. Ja tuli välja, et mul on siin suures laias ilmas inimesi, kes omavahel räägivad sellest, et miks me nii võõraks oleme jäänud. See on kuidagi üllatavalt lohutav tunne. Et keegi on kuskil ja mõtleb su peale, isegi siis kui sa ei ole temaga kuid või lausa aastaid rääkinud.  See, et ma seda teinud ei ole, on küll omakorda häirivalt kurb, aga kes teab kauaks see nii jääb... Sest ometigi pärast  k õ i k e  s e d a  a e g a küsisin ma ju selle laulu kohta. (: Nende kahe inimese puhul on üks kummaline lugu - ükskõik kui kaua ma ei ole nendega rääkinud, on mul ikkagi alati tunne nagu me räägiksime iga päev. Nendega vestlust alustada pole mingi vaev ja kuskil sügaval ma tean, et ka neile tundub see nagu walk in the park .  Ehk on ni

Ma arvan, et maailmas pole paremat kohta kui kevadine Tartu. Miski pole täiuslik. Ka Tartu mitte. Kuid see linn on kõige lähemal täiuslikkusele, mida üks inimhing kevade jooksul vajab. Tartu on minu zsa zsa zsu ja minu liblikad kõhus!  

See on vahel päris naljakas, kui vaikne Tartus olla võib. Võiks ju arvata, et linnaelu on kärarikas. Aga ei. Mitte Tartus. Sa ei kuule teisi ega teised ei kuule sind.  Ja nii ongi.  Istud koos raamatuga enda korterikarbis ja kui sa hetkeks lehekülgedelt pilgu tõstad, haarab see kummastav vaikus su jäägitult endasse. Ja vahel harva ei ole see üldse nii halb. minu silmad on vaikusse uinunud foorid minu juusteks on magus ja lämmatav suits. minu käteks on kõnnitee katkised kivid minu hingeks on tukslev ja veritsev linn. Olen ainult mina, minu minikasvuhoone, sõprade pildid seinal ja tapetud laulurästas. Face it, sometimes you want to be me! + ma armastan inimesi, kes on siiralt uhked enda sõprade, tuttavate ja perekonna üle. see on vist üks kõige ilusamaid asju üldse.

Minikasvuhoone on akna peale paigutatud, suurepärane nädal on selja taga, Meeriga on Tartu vallutatud ja "Somebody I Used To Know" käib lakkamatult mu arvutis ja peas. Ehk siis - kõik tundub väga hea olevat. Hip-hip-hurraa!  Kujutlusvõime on üks hämmastavalt lõbus asi. (:

Mööda on veerenud äärmiselt toredad mitu päeva. Rusty ja Phiibõu käisid külas, tegid naltsi ja olid toredad. Pühapäeval oli mõnus kodutšill ja öine pildi-video inventuur ning eile õhtul käisime Mökut ka uudistamas. Aga best of them all oli eilne päev, mis oli lihtsalt Lebo-land 2012! Tuleb piinlikusega tunnistada, et sellise taseme leboga ei olnud ma küll väga ammu tegelenud. Tuhat naljakat videot ja miljon suurepärast muusikapala. Jalad seinal ning hea muusika ja naer minu sees ja ümber.  Ja siis need lustakad jalakesed, mida Mer-Rusty uksest sisse astudes nägid ja see "adjglkdfjgiorj"-laul, mida nad kuulsid!  Kõik see for life ! True story!

Üks imeline päev teise suurepärase päeva otsa. Tuleb ikka armastada ennast ja kooli ja kevadet ja asju.  :')

Kööbu pani täna sellest laulust mingi remixi facebook 'i ja mul tuli meelde see sõit Peebu autos. See eriti pöörfi sõit Kaalri juurest kodu poole. Istusime Mitchu maailma kõige väiksemal tagaistmel ja nõjatasime pead taha, et sellest tibatillukesest aknast (mis tundus olevat custom-made  tähevaatluseks) taevast näha. Ja seal oli niiii palju tähti ja sügavust ja tumedust ja see laul mängis ja ma olin ekstramelanhoolne ja see hetk oli nii ideaalne. Jään ootama uusi ja sarnaseid ja täiesti teistsuguseid!

Kui ma täna inimestelt tsitaatide kohta uurisin, öeldi mulle selline: Noored tüdrukud armastavad ju nukke, koeri, kassegi, kui pole veel meest, keda armastada, ja kui naine jääb vanaks, nii et meeste armastust enam kuskilt võtta ei ole, siis hakkab ta jällegi koeri ja kasse armastama, sest et armastama peab. -Anton Hansen Tammsaare Omamoodi ilus, kas pole?

Ma eile unustasin siia kirjutada veel ühest rõõmustavast asjaolust. Nii mõnus on, et juba võib hommikuti päikesekiirte paituse peale ärgata; et juba võib salli lohakalt kaela ümber visata; et juba võib hommikuti teki alt välja joosta ilma, et külmakrambid saaks ja et kohe-kohe võib tüütud saapad ja mantlid papude ja pintsakute vastu vahetada. oh joy! (:

http://sayat.me/susannaoja Leidsin sellise vana, aga mõneti ägeda asja. Tahaks veel ja veel sisu sinna.

Ma käisin täna ühe majas Tolstoi tänaval, mis oli nii ime-imeline. Ja kui ma seal olin, siis ma suutsin ainult ringi vaadata ja tasakesi ohata. Praeguseks hakkab tunne ka ohetele järgi jõudma. Käisin ühes ideaalses tudengite kodus. See vana maja lõhn, suured ja avarad toad ning kergelt rõske ja jahe veranda! Kõik imetlusväärsed asjad nendes tubades ja toredad inimesed. Need, keda ma kohanud olen ja need, kellel on lihtsalt maailma ilusaim nimi. See on see maja, millest räägitakse kunagi kui Tolstoi koolkonna algusaegade mõttepesast. Kui kõik need Tartu noored filosoofid, kunstnikud ja fotograafid kunagi kuulsad on, siis mainivad nad uhkusega õhtuid selles majas/kodus. Õnneks on minu arvutil, erinevalt minu kirjutusmasinast, hüüumärk olemas ja siinkohal kasutaksin ma selle maja ja selle kodu kirjeldamiseks just seda märki. !

sest kui ma koju tulin, oli see ainuke põnev asi, mis minu kirjapahna hulka jäetud oli. ja see oli ning on ilus ja mõnikord on mul kurikiuslik tahtmine, et see päriselt nii oleks.

CAL: Atticus Finch, kas keegi on teile kunagi öelnud, et te olete imetlusväärne mees? ATTICUS: Kuigi ma otsin oma prille ja suitsetan salaja?  CAL: Kuigi - otsite prille, suitsetate salaja ja... ATTICUS: Ja...? Tekib hetk Cali ja Atticuse vahel. CAL: Ja jääte ikkagi lapseks. Isegi, kui teil on võimalus... ATTICUS: Võimalus? CAL: Võimalus. Mitte jääda. Lapseks, ma mõtlen. ATTICUS: Ma ei saa aru, Cal? CAL: Saate. Aga see ongi kaunis, et te saate aru, aga teete näo nagu ei saaks. Kas ma tohin teile pai teha? Ja mina muudkui õpin ja õpin ja õpin ja kõik on nii tohutult põnev! Ma ei oleks osanud arvata, et ma seda kunagi ütlen, aga - nii tore on õppida. + on päris omapärane tunne, kui sul on tegemist ja plaane ja filmivaatamisi ja mõttekaaslaseid ja natuke šokolaadi ka. See Norra reis mõjus nii lohutav-kosutavalt hästi. (':

I kjøleskapet hjemme er det øl. ØL! I kjøleskapet hjemme er det øl. ØL! øl-øl-øl-øl-øl-øl-øl-øl-øl. ØL! Igatahes oli mul jubevahva Norra reis koos jubevahvate inimestega, kes ei suuda enam reisi fun-mode'ist välja lülituda.  + me käisime teatris, mis oli kjempefint + ma tegin ühe näitlejaga intervjuud, mis oli veel kjempefint'im. + peale seda oli tunne nagu pärast Kaarsilla kaarelt kõndimist - ma olen kõikvõimas. ja siis me läksime Surf&Turfi, kus järgmisel päeval ajalugu tehti - meie Marit slammis nii kõvasti poesid, et võitis norrakatele mõeldud võistluse ära. ja mul on miljon ägedat pilti! ja äge ajakiri. ja kõige ägedamad memory'd koos ühe järgmise nädala selskapiga. ja ma isegi jõudsin täna kooli.