Postitused

Kuvatud on kuupäeva jaanuar, 2013 postitused
oumaigaad. Sünnipäeva päev läks just korda, sest mulle öeldi, et ma olen üks armas muinasjutt. Jah, ma olen üsna kindel, et see on kõige ilusam asi, mis keegi minu kohta kunagi öelnud on. Beat that! Nii et ma edastan enda kõige kaugemalt südamepõhjast tulevad tänusõnad ja olen õnnelik, et kuskil on inimesed, kes märkavad asju, mida ma tahaksin, et rohkemad tähele paneksid. Kuidagipidi perekond ju ikkagi.
Minu kahekümnes eluaasta on mind hästi kohelnud.
Ta on mul lasknud leida uusi sõpru ja veeta parimat kvaliteetaega vanadega.
Ta on mulle õpetanud üht koma teist
ja lasknud unustada seda, mida pole enam vaja teada.
Ta on teinud kõik, et mul hästi läheks.

Aga täna... Täna lõpetas mu aju kasvamise.  Mu organism samuti.  Minu kohta ei kehti enam väljend "kasvav organism vajab toitu".  Nii et lõpeta õgimine, Susanna.
Tänasest päevast peale võin ma sisse sadada  ükskõik millisesse kasiinosse  ja keerutada nii palju ruletirattaid, kui hing ihaldab.
Tänasest võin ma minna klubidesse, kus ma kunagi varem pole tohtinud käia.  Tänasest päevast alates võin ma juua kanget alkoholi  ja sõita omal vastutusel kruiisilaevadega ka nädalavahetustel. Tänasest olen ma täisealine selle mõiste ranges tähenduses.
Ma saan kell kolmveerand kaheksa 21 aastat vanaks. Ja ma usun, et uus aastanumber kosutab mind veelgi.  Ma ei ole vana ja ma ei ole liiga noor. Ma olen täpselt oma parimates aastates. Nau…
Palju õnne sünnipäevaks, Virginia. Proua Woolf, mu igavene inspiratsioon! 131 on päris ilus number.
Seekordne sess tuli teisiti. Seekord on mul Kose sess. Ainult kaks esmaspäeva nõuavad minult Tartus viibimist. Minu õnneks kingib 28. jaanuar mulle viimase eksami ja ühe aasta vanusele lisaks. Kosel olen langenud veidrasse kreatiivsesse angrybirds-baltitragöödia-starwars-televiisorjakaltsuvaip-rutiini, mida ma vürtsitan reedeöise ideaalse kirjavahetusega. Ega ei ole iga öö, kui keegi, keda sa pea üdini fännad, sulle kirja saadab. Tänane öö näiteks ei ole. Täna öösel on jälle Balti tragöödia ja tõlkenalüüs. Kuid varsti tuleb nädal sünnipäevapeo planeerimist ja sellele järgneb nädal täiesti halastamatut lebo ja puhkust, nii et... mul on, mida oodata. Hurraa mulle! Seniks naudin oma juubeliaasta viimaseid riismeid.

WOW

Susanna nulli ja lõpmatuse vahel

See, mis ma nüüd siia kirjutan, ei ole tegelikult mitte ühtegi moodi relevantne. Aga ma siiski tahaksin seda teha. Käisime teatriteaduse tudengitega konverentsil, mille pealkiri oli "Nulli ja lõpmatuse vahel: Eesti teater 2000. aastatel" ja pärast seda konverentsi pidime saatma õppejõule lühikese kirjutise endast ja konverentsist.  Ja siis ma mõtlesin, et ma tahaksin selle teksti blogisse ka jäädvustada. Mitte päris sellisel kujul nagu see õppejõuni jõudis, aga sellisel kujul nagu ma arvan, et on oluline minu teatriarmastuse teekonda mõistmiseks.
---

Ma olen sageli püüdnud mõelda, millal algas minu armastusromaan teatriga. Olen mõelnud, kus on see hetk, millest alates ma otsustasin, et nüüd olen ma jäägitult armunud. Kuna ma olen nii noor, siis konverentsil käsitletud nullindate teater on mulle küllaltki hingelähedane. Just seetõttu tuletaski NO-teatris toimunud konverents mulle meelde nii mõndagi potentsiaalset nullpunkti, mis juhtis mind lõpmatusse armastusse teatri vastu. …
Viimased päevad on olnud kuidagi teistsugused. Ma olen lugenud teistsuguseid raamatuid, ma olen tegelenud teistsuguste asjadega ja ma olen mõelnud palju teistsuguseid mõtteid. Kõik on kuidagi nihkes tavapärasest. Ja see on isegi päris mõnus tunne. Ma joonistasin eile. Oma käega. Roy Lichtensteini maali järgi. Väga imelik asi, millele tagasi mõelda, aga samas nii kosutav.
Mingi dimensioon on kuhugi juurde tulnud. Kust see tuli, seda ma ei tea, aga ma loodan, et see jääb mõneks ajaks pidama.
Praeguseks olen ma jätnud ennast olukorda, kus mul on vaja kirjutada 15000-tähemärgiline essee teemal, millega ma absoluutselt kursis pole. Pluss on muidugi see, et teema iseenesest on väga huvitav ja igati põnev.
Kui aine pealkiri on Moodsa maailma sünd läbi kunstniku silmade ja sa pead ise enda essee pealkirjastama ja teema valima, siis ebapädevatel inimestel on seda küllaltki keeruline teha. Uskuge mind, tean omadest kogemustest. Pärast teist päeva pinevat sisemist ahastust ja diskussiooni olen jõudnud otsusele, et jäädvustaks need 15000 tähemärki pop art'ist rääkides. Aga palun teeme nii, et mul tuleb täna sel puhul sõnukirjeldamatu inspiratsioonituhing ja ma suudan sellele teemale leida maailma kõige lahedama lähenemisnurga. Okei? Sobib? Väga hea, teeme nii! Läksin kirjutama.