28.1.13

oumaigaad.
Sünnipäeva päev läks just korda, sest mulle öeldi, et ma olen üks armas muinasjutt.
Jah, ma olen üsna kindel, et see on kõige ilusam asi, mis keegi minu kohta kunagi öelnud on.
Beat that!
Nii et ma edastan enda kõige kaugemalt südamepõhjast tulevad tänusõnad ja olen õnnelik, et kuskil on inimesed, kes märkavad asju, mida ma tahaksin, et rohkemad tähele paneksid.
Kuidagipidi perekond ju ikkagi.
Minu kahekümnes eluaasta on mind hästi kohelnud.
Ta on mul lasknud leida uusi sõpru ja veeta parimat kvaliteetaega vanadega.
Ta on mulle õpetanud üht koma teist
ja lasknud unustada seda, mida pole enam vaja teada.
Ta on teinud kõik, et mul hästi läheks.

Aga täna...
Täna lõpetas mu aju kasvamise. 
Mu organism samuti. 
Minu kohta ei kehti enam väljend "kasvav organism vajab toitu". 
Nii et lõpeta õgimine, Susanna.

Tänasest päevast peale võin ma sisse sadada 
ükskõik millisesse kasiinosse 
ja keerutada nii palju ruletirattaid, kui hing ihaldab.

Tänasest võin ma minna klubidesse, kus ma kunagi varem pole tohtinud käia. 
Tänasest päevast alates võin ma juua kanget alkoholi 
ja sõita omal vastutusel kruiisilaevadega ka nädalavahetustel.
Tänasest olen ma täisealine selle mõiste ranges tähenduses.

Ma saan kell kolmveerand kaheksa 21 aastat vanaks.
Ja ma usun, et uus aastanumber kosutab mind veelgi. 
Ma ei ole vana ja ma ei ole liiga noor. Ma olen täpselt oma parimates aastates.
Nautigem!

25.1.13

Palju õnne sünnipäevaks, Virginia.
Proua Woolf, mu igavene inspiratsioon!
131 on päris ilus number.

20.1.13

Seekordne sess tuli teisiti. Seekord on mul Kose sess. Ainult kaks esmaspäeva nõuavad minult Tartus viibimist. Minu õnneks kingib 28. jaanuar mulle viimase eksami ja ühe aasta vanusele lisaks.
Kosel olen langenud veidrasse kreatiivsesse angrybirds-baltitragöödia-starwars-televiisorjakaltsuvaip-rutiini, mida ma vürtsitan reedeöise ideaalse kirjavahetusega. Ega ei ole iga öö, kui keegi, keda sa pea üdini fännad, sulle kirja saadab. Tänane öö näiteks ei ole. Täna öösel on jälle Balti tragöödia ja tõlkenalüüs.
Kuid varsti tuleb nädal sünnipäevapeo planeerimist ja sellele järgneb nädal täiesti halastamatut lebo ja puhkust, nii et... mul on, mida oodata. Hurraa mulle!
Seniks naudin oma juubeliaasta viimaseid riismeid.

13.1.13

Susanna nulli ja lõpmatuse vahel

See, mis ma nüüd siia kirjutan, ei ole tegelikult mitte ühtegi moodi relevantne. Aga ma siiski tahaksin seda teha. Käisime teatriteaduse tudengitega konverentsil, mille pealkiri oli "Nulli ja lõpmatuse vahel: Eesti teater 2000. aastatel" ja pärast seda konverentsi pidime saatma õppejõule lühikese kirjutise endast ja konverentsist. 
Ja siis ma mõtlesin, et ma tahaksin selle teksti blogisse ka jäädvustada. Mitte päris sellisel kujul nagu see õppejõuni jõudis, aga sellisel kujul nagu ma arvan, et on oluline minu teatriarmastuse teekonda mõistmiseks.

---


Ma olen sageli püüdnud mõelda, millal algas minu armastusromaan teatriga. Olen mõelnud, kus on see hetk, millest alates ma otsustasin, et nüüd olen ma jäägitult armunud. Kuna ma olen nii noor, siis konverentsil käsitletud nullindate teater on mulle küllaltki hingelähedane. Just seetõttu tuletaski NO-teatris toimunud konverents mulle meelde nii mõndagi potentsiaalset nullpunkti, mis juhtis mind lõpmatusse armastusse teatri vastu. Järgnev kirjutis võtab need meenutused kokku. 

Üks tulisematest diskussioonidest tekkis konverentsil siis, kui üks daam publikust võttis pärast Eva-Liisa Linderi ettekannet sõna muusikalavastajate teemal. Mõneti puudutas see kõikidest teemadest kõige teravamalt ka mind ennast. Muusikateater oli minu algkooliarmastus. Väikese eeskujuliku kooliplikana (tegelikult lausa 7.-8. klassini) käisin koos muusikaõpetajaga kõikvõimalikke Estonia ja Vanemuise muusikalavastusi (ja ka tantsulavastusi) vaatamas. Ooperi ja balletti vaatamine polnud mingi vaev, vaid oli otse vastupidi ääretult köitev. Praeguseks pole mul õrna aimugi, mis toimub Estonia mängukavas (väljaarvatud kõige populaarsemad lavastused (nagu nt „Faust“), millest igal pool kirjutatakse). Hea kui ma kõrvaltänavas asuva Vanemuise repertuaarigagi kursis olen. Kuigi sellest kipub väheks jääma, kui ma nendele lavastustele ise kohale ei ilmu. Selle kõige tõttu oli lisaks nimetatud arutelule huvitav kuulata ka Kristel Pappeli koostatud ettekannet, mis andis ülevaate kogu nullindate muusikateatrist. Just nimelt perioodist, mil ka mina olin osake sellest maailmast. Aga kes nüüd ütleks mulle, kas see oli armastus esimesest silmapilgust või hoopis väikese lapse püüd olla võimalikult täiskasvanulik ja enda ea kohta laia silmaringiga? 

Enne konverentsile tulekut köitis mind tohutult Ireene Viktori ettekande teema, sest olen sel teemal ka ise mõtteid mõlgutanud. Igavuse potentsiaal tundus meeletult suure potentsiaaliga pealkiri. Eriti seetõttu, et minu armastuse teine puhkemine tuli koolis koos Shakespeare’i ja Tšehhoviga. Kahjuks ei pakkunud see ettekanne mulle seda, mille järgi ma olin tulnud – teatud selgust selle igavuse osas. Viktori slaididel olnud Mark Twaini tsitaat: „Klassika on kirjandus, mida igaüks tahab olla lugenud, aga keegi ei taha lugeda.“ käis vägagi minu kohta ja mind tabas järjekordne äratundmisrõõm. Olen leidnud ennastki klassikute esimesi lehekülgi lugedes nihelemas, kuid kümnendaks leheküljeks olen alati jäägitult haaratud. Viktori ettekanne jäi minu jaoks kahjuks liialt pealiskaudseks ja ei tutvustanud mulle lähemalt seda, mida pealkiri tõotas. Jäin sinna nulli ja lõpmatuse vahele enda armastatutega üksipäini. 

Kuigi „Ühtsest Eestist“ on tõepoolest viimaste aastate jooksul väga palju räägitud, ei valmistanud Keiu Virro ettekanne mulle terakesti pettumust ega igavust. Minu jaoks on „Ühtne Eesti“ alati tähistanud teatud punkti minu teel teatri juurde. See oli etendus, mida ma kogu hingest näha tahtsin. Eriti seetõttu, et selleks ajaks ma arvasin, et ma juba olen teatri jaoks keegi; keegi olulisem kui Eesti keskmine teatrikülastaja. Ma arvasin, et ma olen targem ja kirglikum kui teised (kuigi hiljem ülikoolis õppides olen mõistnud, et ma eksisin). Kuna see lavastus jäi mul oma silmaga nägemata, lubasin endale, et kui ma peaksin kunagi veel tahtma mõnda etendust nii väga näha, teen ma absoluutselt kõik, mis minu võimuses, et see teoks saaks. Siiani ei ole ma end eriti alt vedanud. Keiu Virro ettekanne lõi minu jaoks sellele suurkogule tasandeid juurde. See selgitas, täpsustas ja tuletas meelde palju vajalikku. Võib-olla isegi leevendas veidi minu kurbust, et ma seal ise viibida ei saanud. 

Oma kirjutise lõpuks tahan ma jõuda sinnani, kust mu pikali kaheksat meenutav teatriarmastus siis tegelikult ikkagi alguse sai. Olen alati pidanud ennast lugude-inimeseks. Ma ei ole seda küll suutnud kunagi täpsemalt defineerida, kuid üldiselt tähendab see seda, et erinevad lood mõjuvad mulle. Sõnad mõjuvad mulle. Hea lausestus, kaunis sõnakasutus ja naelapea pihta eneseväljendus mõjuvad mulle. Seega sai minu tõeline armastus alguse teatriraamatutest, täpsemalt Pansost ja tema lausest, mis kõlas umbes nii: „Kui sa võtad maast palli ja sul puudub veendumus, et see korvi läheb, ära võta, see ei lähe.“ Sellest hetkest peale hakkasin ma lugema erinevaid teatrialaseid kirjutisi ja ma pole siiani lõpetanud. Nende lugemine aitas mul leida lugusid ka mujalt (filmid, raamatud, tänavad jne) ja kahtlemata inspireerib see tegevus mind kõigis muudes eluvaldkondades. Ehk siis – ma nautisin konverentsil kõige rohkem õhtuseid vestlusringe. Teatriinimesed on targad inimesed ja lisaks kõigele oskavad nad enda emakeelt suurepäraselt kasutada. Mõni rohkem, mõni vähem, kuid minul ei jää muud üle, kui lihtsalt kõrvu ja meelt lahti hoida ning kuulata (ja pärle üles kirjutada).

Viimased päevad on olnud kuidagi teistsugused.
Ma olen lugenud teistsuguseid raamatuid, ma olen tegelenud teistsuguste asjadega ja ma olen mõelnud palju teistsuguseid mõtteid. Kõik on kuidagi nihkes tavapärasest. Ja see on isegi päris mõnus tunne.
Ma joonistasin eile. Oma käega. Roy Lichtensteini maali järgi. Väga imelik asi, millele tagasi mõelda, aga samas nii kosutav.
Mingi dimensioon on kuhugi juurde tulnud. Kust see tuli, seda ma ei tea, aga ma loodan, et see jääb mõneks ajaks pidama.

9.1.13

Praeguseks olen ma jätnud ennast olukorda, kus mul on vaja kirjutada 15000-tähemärgiline essee teemal, millega ma absoluutselt kursis pole. Pluss on muidugi see, et teema iseenesest on väga huvitav ja igati põnev.
Kui aine pealkiri on Moodsa maailma sünd läbi kunstniku silmade ja sa pead ise enda essee pealkirjastama ja teema valima, siis ebapädevatel inimestel on seda küllaltki keeruline teha. Uskuge mind, tean omadest kogemustest.
Pärast teist päeva pinevat sisemist ahastust ja diskussiooni olen jõudnud otsusele, et jäädvustaks need 15000 tähemärki pop art'ist rääkides. Aga palun teeme nii, et mul tuleb täna sel puhul sõnukirjeldamatu inspiratsioonituhing ja ma suudan sellele teemale leida maailma kõige lahedama lähenemisnurga. Okei? Sobib? Väga hea, teeme nii!
Läksin kirjutama.