Susanna nulli ja lõpmatuse vahel

See, mis ma nüüd siia kirjutan, ei ole tegelikult mitte ühtegi moodi relevantne. Aga ma siiski tahaksin seda teha. Käisime teatriteaduse tudengitega konverentsil, mille pealkiri oli "Nulli ja lõpmatuse vahel: Eesti teater 2000. aastatel" ja pärast seda konverentsi pidime saatma õppejõule lühikese kirjutise endast ja konverentsist. 

Ja siis ma mõtlesin, et ma tahaksin selle teksti blogisse ka jäädvustada. Mitte päris sellisel kujul nagu see õppejõuni jõudis, aga sellisel kujul nagu ma arvan, et on oluline minu teatriarmastuse teekonda mõistmiseks.

---

Ma olen sageli püüdnud mõelda, millal algas minu armastusromaan teatriga. Olen mõelnud, kus on see hetk, millest alates ma otsustasin, et nüüd olen ma jäägitult armunud. Kuna ma olen nii noor, siis konverentsil käsitletud nullindate teater on mulle küllaltki hingelähedane. Just seetõttu tuletaski NO-teatris toimunud konverents mulle meelde nii mõndagi potentsiaalset nullpunkti, mis juhtis mind lõpmatusse armastusse teatri vastu. Järgnev kirjutis võtab need meenutused kokku. 

Üks tulisematest diskussioonidest tekkis konverentsil siis, kui üks daam publikust võttis pärast Eva-Liisa Linderi ettekannet sõna muusikalavastajate teemal. Mõneti puudutas see kõikidest teemadest kõige teravamalt ka mind ennast. Muusikateater oli minu algkooliarmastus. Väikese eeskujuliku kooliplikana (tegelikult lausa 7.-8. klassini) käisin koos muusikaõpetajaga kõikvõimalikke Estonia ja Vanemuise muusikalavastusi (ja ka tantsulavastusi) vaatamas. Ooperi ja balletti vaatamine polnud mingi vaev, vaid oli otse vastupidi ääretult köitev. Praeguseks pole mul õrna aimugi, mis toimub Estonia mängukavas (väljaarvatud kõige populaarsemad lavastused (nagu nt „Faust“), millest igal pool kirjutatakse). Hea kui ma kõrvaltänavas asuva Vanemuise repertuaarigagi kursis olen. Kuigi sellest kipub väheks jääma, kui ma nendele lavastustele ise kohale ei ilmu. Selle kõige tõttu oli lisaks nimetatud arutelule huvitav kuulata ka Kristel Pappeli koostatud ettekannet, mis andis ülevaate kogu nullindate muusikateatrist. Just nimelt perioodist, mil ka mina olin osake sellest maailmast. Aga kes nüüd ütleks mulle, kas see oli armastus esimesest silmapilgust või hoopis väikese lapse püüd olla võimalikult täiskasvanulik ja enda ea kohta laia silmaringiga? 

Enne konverentsile tulekut köitis mind tohutult Ireene Viktori ettekande teema, sest olen sel teemal ka ise mõtteid mõlgutanud. Igavuse potentsiaal tundus meeletult suure potentsiaaliga pealkiri. Eriti seetõttu, et minu armastuse teine puhkemine tuli koolis koos Shakespeare’i ja Tšehhoviga. Kahjuks ei pakkunud see ettekanne mulle seda, mille järgi ma olin tulnud – teatud selgust selle igavuse osas. Viktori slaididel olnud Mark Twaini tsitaat: „Klassika on kirjandus, mida igaüks tahab olla lugenud, aga keegi ei taha lugeda.“ käis vägagi minu kohta ja mind tabas järjekordne äratundmisrõõm. Olen leidnud ennastki klassikute esimesi lehekülgi lugedes nihelemas, kuid kümnendaks leheküljeks olen alati jäägitult haaratud. Viktori ettekanne jäi minu jaoks kahjuks liialt pealiskaudseks ja ei tutvustanud mulle lähemalt seda, mida pealkiri tõotas. Jäin sinna nulli ja lõpmatuse vahele enda armastatutega üksipäini. 

Kuigi „Ühtsest Eestist“ on tõepoolest viimaste aastate jooksul väga palju räägitud, ei valmistanud Keiu Virro ettekanne mulle terakesti pettumust ega igavust. Minu jaoks on „Ühtne Eesti“ alati tähistanud teatud punkti minu teel teatri juurde. See oli etendus, mida ma kogu hingest näha tahtsin. Eriti seetõttu, et selleks ajaks ma arvasin, et ma juba olen teatri jaoks keegi; keegi olulisem kui Eesti keskmine teatrikülastaja. Ma arvasin, et ma olen targem ja kirglikum kui teised (kuigi hiljem ülikoolis õppides olen mõistnud, et ma eksisin). Kuna see lavastus jäi mul oma silmaga nägemata, lubasin endale, et kui ma peaksin kunagi veel tahtma mõnda etendust nii väga näha, teen ma absoluutselt kõik, mis minu võimuses, et see teoks saaks. Siiani ei ole ma end eriti alt vedanud. Keiu Virro ettekanne lõi minu jaoks sellele suurkogule tasandeid juurde. See selgitas, täpsustas ja tuletas meelde palju vajalikku. Võib-olla isegi leevendas veidi minu kurbust, et ma seal ise viibida ei saanud. 

Oma kirjutise lõpuks tahan ma jõuda sinnani, kust mu pikali kaheksat meenutav teatriarmastus siis tegelikult ikkagi alguse sai. Olen alati pidanud ennast lugude-inimeseks. Ma ei ole seda küll suutnud kunagi täpsemalt defineerida, kuid üldiselt tähendab see seda, et erinevad lood mõjuvad mulle. Sõnad mõjuvad mulle. Hea lausestus, kaunis sõnakasutus ja naelapea pihta eneseväljendus mõjuvad mulle. Seega sai minu tõeline armastus alguse teatriraamatutest, täpsemalt Pansost ja tema lausest, mis kõlas umbes nii: „Kui sa võtad maast palli ja sul puudub veendumus, et see korvi läheb, ära võta, see ei lähe.“ Sellest hetkest peale hakkasin ma lugema erinevaid teatrialaseid kirjutisi ja ma pole siiani lõpetanud. Nende lugemine aitas mul leida lugusid ka mujalt (filmid, raamatud, tänavad jne) ja kahtlemata inspireerib see tegevus mind kõigis muudes eluvaldkondades. Ehk siis – ma nautisin konverentsil kõige rohkem õhtuseid vestlusringe. Teatriinimesed on targad inimesed ja lisaks kõigele oskavad nad enda emakeelt suurepäraselt kasutada. Mõni rohkem, mõni vähem, kuid minul ei jää muud üle, kui lihtsalt kõrvu ja meelt lahti hoida ning kuulata (ja pärle üles kirjutada).