4.2.13

korallid on maja ees

Tahtmata tunduda material-girl-in-action, pean ma siiski täna kirjutama enda sünnipäevakingitustest ja sellega seoses ka inimestest, kelle tõttu ma olen see, kes ma olen.

Kõigepealt mainin ära selle, et kõik kingitused, mis ma sain, olid kas minu enda soovid või minu sõprade tõestus sellest, et nad tunnevad mind. Ma sain endale näiteks kauaoodatud martinipokaalid, pitsid, õlikannu, ajanäitajaga kaelaehte, Positivuse passi ja lademetes suurepäraseid isetehtud sünnipäevakaarte. (PS! Tuletage mulle meelde, et ma tahan järgmisel aastal need kõik enda sünnipäevaks näitusele panna. Umbes viie aasta jagu minu sõprade tehtud kaarte - hindamatu vara.)
Ja siis oli näiteks Linda, Kertu ja Age kingitus. Out of the blue. Kaudselt ehk midagi minu kinginimekirjast, kuid tegelikult nende teadlikkus ja true-friend'lus. Nad kinkisid mulle Moleskine book journal'i. Võib ju tunduda, et järjekordne suvaline ülehinnatud märkmik, aga nemad teavad, et mulle tähendab see tervet maailma. Ja sinna juurde nahast käepael, mida ma olen juba oma aasta aega otsinud, kuid mitte leidnud ja siis nad lihtsalt tegid selle ise. See on tegelikult (no offence) täiesti mõttetu väike vidin, aga kuna nad teadsid, et ma seda nii väga tahan, siis nad võtsid kätte ja asusid tööle.
See on mul sellest ajast peale üsna 24/7 käe peal olnud. Jah, ma täna hommikul ärgates avastasin, et see oli lausa terve öö mu käe peal pikutanud. Mõnikord oma sõpradele mõeldes tekib mul tunne, et teised inimesed tegelikult ei teagi, mida mõiste "true friend" päriselt tähendab. Mina õnneks tean mitmekordselt.

---

Ma kirjutasin kuu või paar tagasi ühe nimekirja sajast asjast, mida ma sooviksin, et saja päevaga minuga juhtuks. Üks punkt sajast oli: saada väga inside/mõttega sünnipäevakingitus. Ja ma saingi. Siinkohal tuleb tänada Kaisat. 
Me ei kohtu Kaisaga väga tihti ja veel harvemini peame me maha elumuutvaid vestluseid, kuid... kui me seda teeme, siis jäävad need minu jaoks alati kõlama.

Sinna põllule pääses
kord õnnelik ohe.
Mida iial ei olnud - 
võib ilmuda kohe.

(Elu on väikene hingemaa, Betti Alver)

Ma olen alati Kaisat austanud just sellepärast, kuidas ta on endaga hakkama saanud. Ma olen absoluutse imetlusega jälginud seda, kuidas ta näiteks teismeliseelule vastu pidas. Mitte keegi, keda ma tean, ei teinud seda nii hästi ja vankumatu tugevusega. Mõtlen just neid hetki, kus keegi käitus väga nõmeda, idiootse tiinikana ja Kaisa lihtsalt ei teinud sellest välja. Ta ei solvunud, ta ei pettunud ja kui ta seda ka tegi, siis üksinda. Ta solvus ja pettus üksinda, oma peas ja sai sellest üle. Ta suutis ennast alati kõigest nõmedast lahti rebida. Kui teised otsisid eakaaslaste heakskiitu, siis Kaisa kiitis ennast ise heaks. Ma siiani mõtlen sellele, millise elegantsiga ta oma eluga hakkama sai ja küllap saab siiani. 
I couldn't help but wonder, kas ma saaksin/võiksin/oskaksin ka selline olla. Üks oli kindel - ma  t a h t s i n  selline olla. Ma arvan, et tänaseks olen ma killukese sellest oskusest omandanud, aga mitte kunagi nii nagu Kaisa.

Need  on elusse armunud hinged,
ilmatelje tegija
lapsed.

(Värav, B. Alver) 

Ja nüüd, 2013. aastal tuleb Kaisa selle kingitusega (Betti Alveri luulekogu "Korallid emajões") ja selle kirjaga, kus ta meenutab asju, mida ma tegelikult ise nii selgelt ei mäleta,  kuid see tõestab mulle järjekordselt Kaisa võimet registreerida hetki, mis viivad tulevikus selliste hinge ja naha alla pugevate kingitusteni.
Aga õnneks olid mul tookord need puna-mustad käpikud käes ja õnneks me kõndisime koos poodi, et sellest magalast hetkekski pääseda.

Ma tunnen, kuidas ma ei suuda panna sõnadesse kõike, mida ma tahaksin ja seetõttu ma ei üritagi, vaid ma kirjutan siia selle tsitaadi, mille Kaisa minu kirjagi kirjutas. Ja nagu ta teab, siis on see tõenäoliselt üks järjekordne asi, millest tegelikult ainult meie täielikult aru saame.

"One fine day, it will be your day and turn. You will leave homes, cities and countries to pursue grand ambitions. You will leave friends, lovers and possibilities for the chance to roam the world and make deeper connections. You will defy your fear of change, hold your head high and do what you once thought was unthinkable: walk away. And it will be scary. At first. But what you'll find in the end is that in leaving, you don't just find love, adventure and freedom. More than anything you find you."

Ma kartsin ja ma kardan kindlasti edaspidi ka, kuid mind lohutab see, et Tartus paistab ikka veel alati päike.