29.6.08

All God's children need travelling shoes.

Tänane päev oli mõttetu nagu kõik ülejäänud, kuid õhtu üle küll kurta ei saa. Kell üheksa suundusin oma tuppa Superstaari vaatama, sest ühtegi targemat ideed pähe ei karanud. Paha tuju oli ka. Umbes poole kümne paiku hakkas mu õnnetu mobiiltelefon riiulil põrisema. Kargasin diivanilt püsti ning üllatusega lugesin ekraanilt Kaire nime. Ta pole juba ammu helistanud.
"Tsau, kuule lähme Mari juurde."
"Hmm, ma ei tea. Kes veel tulevad?" <--- kahtlus on selle nimi.
blablabla
"Okei, saame kolmveerand kokku."
Mõeldud, tehtud. Pakkisin ennast riidesse ja astusin vihmase õhu kätte õues. Kõmpisime Kairega poodi, mille ees kohtasime Erkit ja siis seadsime sammud-rollerid (kes kuidas) Kodu tänava poole. Hakkas tibutama. Lisasime tempot. Peagi leidsime ennast Mari ukse tagant. Ta tuli ning avas meile trepikoja ukse ning seejärel lohistasime ennast ülakorrusele.
Otsustasime rõdul istumise kasuks. Õhk oli ikka veel niiske ja parajalt jahe. Täpselt mulle paras. Istusime ja rääkisime loba nagu tavaliselt. Arutasime vanu ja uusi asju. Homme Jotti, esmaspäeval piljardisse ja siis kunagi jalutama ja igale poole veel. Istusin seal lamamistoolis, jalad rõduäärele toetatud ja vaatasin kaugusesse. See oli lihtsalt nii hea hetk. Kuulasin kauguses, mida teised edasi rääkisid ning samas lasin oma mõtted valla. Natukeseks.
Tegelesime ka maasikate, kommide, ploomimahla, jää ja veega. Kõik oli ühtmoodi hea. Pöörasin erilist tähelepanu mitmesugustele helidele. Milline üllatav mitmekesisus.
Polnud ammu nendega midagi ette võtnud. Shame on me. Homme, ehk siis vist nüüd juba täna, jälle. ^.^ Väike pitsa ja kodune istumine. (:
Kui laiali mineku ajaks läks, siis palvetasime, et Erki mootorsõiduk käivituks ning, et ta ilusti koju jõuaks. Meie Mariga põikasime korra minu kodo sisse ning vaatasime paar pilti ja siis sai ka tema koju saadetud. Nüüd istun siin teadmisega, et homme tõotab tulla sama tore päev, kui tänane õhtu. Ja ma tean veel seda, et mõned hilbud peaks korralikult kappi ära panema. Siis on kõik ooolrait.

Nätsu tahaks ka.

28.6.08

Sus!

2oo4




Koolidisko. Special Delivery oli seal.
















2oo5




Lapimaa reis, august.














Laululaager Leholas.
Bussijuht sõitis vastu postkasti.










Agega keset talve põldude vahel.




















Redhead @ Aasukas.
















2oo6



Mul pole õrna aimugi.
Venna tuba õhtul 7:42.














Minu tuba veebruari õhtul kell 8:54.

















Mustika keskus, Kertu ja Mammuga. Juuni.














September. Meie ülioranžide kappidega köögis.











November.
Mu empsi hõbesõlg on siis veel alles.












Ma pakun, et oktoober. Kinnosõit koos Ergo, Erki ja Kertuga.

















Shopping @ october.













Meie väike koridor, november.













Poola, august.













Austria, august.














Ikka veel Austria ja ikka veel august.












Minu ja Pärja sünnipäevapidu Pärja residentsis. Veebruari algus.
Ja inimestele meeldi siis see soeng. xd
















2oo7



Ortodondi ooteruum. September.












Puravikumaja.













Papsi auto. Minu talveuni - detsember.














Kuressaare. See oli siis kas juuni või juuli. Pigem äkki juuli algus. *-)












28.mai, papsi auto. Destination: Placebo kontsert. Esimene päev kõrvaaukudega.

















Puravikumaja. Minu viieteistkümnes sünnipäev.












6. august.














2oo8


Minu kuueteistkümnes sünnipäev. Minu kodu köök.












Jaanuari lõpp.













20. juuni. Koolimaja ees.













21.juuni. Koolimaja sees.


















Ühel hästi ilusal õhtul. Katiga muru peal. Põldude juures. Maikuus vist.

27.6.08

Üksi rändan ma võõra maa radu.

Saabusin just ühelt südantliigutavalt ööpiknikult. Jah, just nimelt. Pikniku alguseks oli määratud 1:00. Alustasin umbes kella 22 paiku lavaširullide vorpimist. Esimese korra kohta kukkusid, ignoreerides mu piiritut hädaldamist, päris hästi välja. Mingil hetkel liitus minuga Kerttu ja siis tuli Mammu juusturulle küpsetama. Kell mingi muu võtsime me oma seitse asja ja seadsime sammud Mammu juurde.
Laotasime jõe äärde tekid laiali ning lisasime meeleolu ja valguse eesmärgil ka mitmed küünlad. Tekkidel asus meie 'Eating area' ja 'Sitting area', kuid istutud ja söödud sai nii siin kui seal. Me Kerttu ja Mammuga olime nagu väikesed lapsed, kes olid esimest korda sõbranna juurde ööseks lubatud. Selline hea elevus oli kõhus. Sättisime road tekile ja piknik võis alata.
Kui kõik olid lõhkemiseni nuumatud oli aeg kerra tõmmata. Iga üht meist kaitses külmapoisi eest üks Mammu või Mammu vanaema tekk, pleed, pontšo vms. (Me olime seal üldse Susanna, Liset, Kertu, Pärja, Kaisa, Triinu, Mari-Ann, mingiks ajaks Kerttu ja mingiks ajaks Nonna).
Me moodustasime inimradiaatori lamades ringis ümber toidukuhila pead ja jalad segamini. Rääkisime nalju ja klõpsisime paar toredat pilti. Või siis ka mitte nii toredat. xd Meeleolu oli minu arust super. Lamasime seal ja sõime ja rääkisime lihtsalt juttu, aga ikkagi oli parem kui muidu. Minule läks see üritus täitsa korda. Kui koristamiseks läks olin mina see kes jooksis küünla juurest küünla juurde. Jagasin nendega oma kopsumahtu. Tassisin paar tekki ka üles ja siis oli minu töö tehtud.
Küünlaid trepi pealt ära noppides tundsin, et kael kuidagi hirmsasti valutas. Nagu nõges oleks salli vahel. Käisin ja hädaldasin kuni Pärja käis lagedale idee, et äkki oli mõni punane sipelgas. Võtsin idee omaks. Natukese aja pärast tundsin, et kõht on samamoodi valus. Sattusin paanikasse. Pärja ütles, et ma kampsuni ära võtaksin. Hetke pärast hakkasin ma mööda Puravikumaja ringi keksima ja riideid seljast ära loopima. Kõigepealt lendas kott õla pealt, siis sall, siis kampsun, siis dressikas ja siis ma püüdsin maha rahuneda. Kloppisin kõik riided ära ja panin need vaikselt selga tagasi. Ja nüüd ma siis elangi.
Meie Maryonette'ga läksime oma teed ja teised oma. Kõndisime kuni kohtasime teel surnud siilipoissi. Mari uuris teda pisut ning liikusime edasi. Liikusime lausa skateparkini, kus me veetsime veel umbes kolmveerand tundi. Lobisesime niisama maast ja ilmast ja panime paar plaani paika. Siis hakkas meil mõlemal külm ja me tulime kodo.
Nüüd ma siis istun siin ja üritan meeldivaid emotsioone sõnadesse panna. Naaaaatukene äkki õnnestus ka. Praegu tunnen kuidas varvastel on tohutu külm ja kujutan vaimusilmas ette, kuidas ma saan oma suure koheva pehme teki alla pugeda ja alateadvuses ma juba tunnen seda sooja, mis siis mu varvastele osaks saab.
Õudne fotografeerimis kihk tuli ka kallale, aga ma vist jään fotoka najale magama enne, kui ma pildi tehtud saan. Praegu on õues valge ja meie Maryonettega läheme mõnel ööl jalutama.

Meenutusi tüdrukute õhtust, kui fotokas meile parimat kildu rebis xd :



Tüdrukute õhtust kokkuvõtvalt, et oli üle pika aja üks meelidvamaid koosolemisi. Nalja sai rohkem kui küll, seltskond oli parem kui keegi kunagi tahta võiks ja mitmed jutud said ära räägitud. (Kohal olid: mingiks ajaks Kerttu, siis olin mina, Mammu, Kati, Pärja, Kertu, Triinu, Mari-Ann, mingiks ajaks Nonna) Ja süüa oli ka parajalt ja maitsvalt. Sellel õhtul oleks võind mitmetele inimestele jääda mulje, et me ei ole normaalsed. (: Damn, ma kirjutan meist kunagi raamatu. xd Räägin kõik ausalt ära. xdDD

26.6.08

Tahaks lugeda kellegi sarkasmi uppuvat blogi postitust inimeste kohta. Mu meelel mõlgub kolm nime, kes sellega hakkama saaksid. Palun tehke seda millalgi.

Edit: Ma tänan! Üks teist tegigi seda. (:

25.6.08

Lonely, I'm mr. Lonely

Jep, ma nüüd natuke võin jälle endast rääkida. Nagu eelnevad aasta aega, nagu see blogi tõestada võib.
Ma olen loner and that's a fact. Üks inimene, kelle sõna tähendab mulle tohutult, isegi siis kui ma seda välja ei näita, ütles täna, et ta on terve suve ühes toas, kus ta teab, et on turvaline ja keegi ega miski ei saa talle seal haiget teha. Ma jäin mõtlema, et äkki on minuga ka nii. Ehk olengi ma sellepärast suurema osa ajast meeleldi üksinda. Äkki ma kardan? On see võimalik?
Ometigi armastan ma inimesi nii suure osaga endast, kui see vähegi võimalik on. Mu sõbrad on ju tegelikult parimad inimesed minu maailmas ja neid nähes naeratan ma isegi siis, kui mu tuju on madalam kui muru. Sõbrad ju tegelikult ei tohis osata haiget teha, aga ometigi on nad selles kõige osavamad. Maapealne müstika. Ehk ma peaksin ennast hakkama harjutama nendega vaikselt? Harjutama ja siis muutuma tugevamaks, kui keegi neist peaks mulle midagi tegema. Ja ehk nad peaksidki. Palju on kasutatud sõna ehk. Huvitav. Ehk oli sellest midagi ka kasu.
Ega ma ju tegelikult palju rohkem ei oskagi rääkida. Selline monoloog ongi. Arusaamatu ja müstiline, kuid ometigi kõikehõlmav.
Lugesin just Pärja blogi. Seal oli juttu tulevikust ja mineivkust. Ma jäin ka korraks mõtlema. Jah, see ongi minu põhiline viga - ma mõtlen liiga palju. Mulle meeldib meenutada minevikku, nii head kui halba poolt sellest. Mulle meeldib mõelda tuleviku peale ja kujutada ette, kuidas kõik läheb ja värki. Et oleks kindel siht silme ees. Aga mis siis kui mul ei jäägi siis piisavalt aega olevikule? Kui ma ainult mõtlen ja mõtlen. Olen küll ise rahul, aga mõistan, et äkki...
Aga samas ma mõtlesin, et ma ei ole kunagi osanud olla see inimene, kes püüab päeva. Nii et siis ei olegi ju nii hull, siis ma võin ju lasta minna asjadel nii nagu nad minu puhul tahavad.
Üleüldsegi võin ma tunduda igav inimene, sest mulle meeldib asju ette planeerida ja üldse ma harva reageerin välkmõtetele. Nendel hetkedel ma õpin ei ütlema, aga ülejäänud ajal puudub see sõna minu sõnavarast, isegi kui ma meeleheitlikult tahaksin, et see seal oleks.

Ja kui olengi igav? Mulle sobib.

24.6.08

That's not my name.

Viimased paar päeva olen ma lihtsalt kodus istunud. Jaanipäeva tähistamine pole mõttessegi tulnud. Kui nüüd aus olla, siis mida me ikka seal tähistame. Eile käisin korra õues. Käisin poes. Naasesin sealt paki rollmopside ja mustsõstra kummikommidega. Milline imeline kombinatsioon, kas pole? (:
Tegelikult ma järjest rohkem avastan, kui hea on kodus olla. Ma vist ikka olen omamoodi loner. Mulle meeldib kodus istuda. Kodus on ainult ema ja vend. Pole inimmasse, kuid ometi on suhtlemiseks piisavalt võimalusi. Ma tean, et ma võin iga kell kellelegi helistada, kuid puudub soov. Sama on msnis. Mõnikord avan mõne aknakesse, et üritada arendada mingisugust vestlust, kuid kui ma "Tsaumisteed?!" ära trükin ja peaksin enterit vajutama, siis selle asemel vajutan hoopis kustutusklahvile ja leian, et ega ma ju tegelikult ei viitsiks kellegagi eriti rääkida küll. Täna viitsisin. Täna puhusin Mehisega juttu ja kui nüüd aus olla, siis oli ju täitsa tore. (:
Kodus ma tegelikult passin niisama lakke, tegemata midagi kasulikku, kuid ometi ma naudin seda mitte-midagi-tegemist. Nii hea on lihtsalt erinevate asjade üle pead murda, teades, et mitte miski ei sunni mind takka. Ainult kerge vananemine, aga ma olen veel liiga noor, et selle pärast muretseda.
Ausalt öeldes tahaksin natuke kirjutada, aga ma veel ei tea mida. Seetõttu põgenesingi blogi ära. Siia võib alati kirjutada lihtsalt niisama. Mitte millestki. Paberit ja pliiatsit ega wordi selle peale kulutama pole mõtet hakata. Ainult endale on kasutu möla kirjutada.
Jah, nii ongi.
Vahepeale olid lauluproovid, mis kujunesid nii ja naa. Vahepeal oli täitsa lõbus üksinda II alti kaasa karjuda. xd Ja siis olid lõpetamised, millest ma juba varasemas postituses olen rääkinud. JA siis olen niisama ajale kirvest selga tagunud ja teda tapnud ja tapnud. Aga no sorri. Suvi on ja ma leian, et siis ma võin sellist asja endale lubada. Peaksingi nüüd oma suviseid raamatuid ka lugema. Järjekorras ootavad Vonneguti "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" ja Palahniuki "Lämbumine". Mõlemad tunduvad lootusetult head olevat.
Aga olgu. Praegu aitab. Lack of ideas, a lack of me. Teinekord jälle, praegu ehk lähen ja aretan oma artiklit natuke. Rõhk sõnal EHK. ^^

Teie mittesuhtlev, mittemidagitegev, kodukootud mõtisklusminutide nautija! ^^

23.6.08

Seda tuleb mõista, hoida, armastada, kaitsta, püüda.

Mul polnud plaaniski alustada blogitamist öösel kell 3:18, kuid kui ma kuulsin oma köögist 49. lennu laulu, siis sai minu raske haigus, nimega üliemotsionaalsus, minust võitu. Pidin voodist välja ronima, arvuti uuesti käima panema ja käed klaviatuurile libistama.
Põhiteema on lõpetamised. Jube. Käisin 12ndate lõpetamisel. Ilus oli ja nii tohutult kurb. Ma tean, et ma ei oma eriti tihedaid sidemeid mitte ühegi lõpetanuga. Või no oma emaga ikka, kuid siiski. Tema jääb ju meie koolile alles. Ma ausalt nutsin ainult teie eest. Mõeldes sellele, mida teie tunda võite. Täiesti õõvastav kogemus, kui võin mainida.
Leian, et peaksin näiteks vabandama Kaari ees. Ausalt, ma tegelikult plaanisin lille kinkides sulle öelda ka, et tubli, et sa edukalt lõpetasid, aga pisarad said võitu. Ja kui kellegi teise puhul ma sama viga kordasin, siis minu siirad vabandused.
Kõik oli kuidagi lõplikult läbi. Nagu te keegi ei näeks enam kunagi ja midagi ei toimuks enam kunagi.
22.juuni möödus mul emaga lobisedes. Terve päev. Mul on tunne, et igast lõpetanust tehti ikka natuke juttu ja mitte kellelegi ei heidetud halba varju. Respekt teile kõigile. Meenutasime vanu aegu ja hoidsime teile pöialt. Oli ka eredamaid persoone, kelle nimi ka tihedamalt esile kerkis, aga tundub, et nad olid ka seda väärt.
Lõpetamine pühkis minu meeltest kõik eelarvamused, mis mul kellegi kohta olid kunagi enne tekkinud. Te muutusite minu silmis selle paari tunniga. Muutusite palju paremaks ja toredamaks.
Muidugi ei saa ma mainimata jätta 49. lennu laulu. Need neli inimest, kes sellega hakkama said, pälvisid minu ääretu austuse. Igaveseks ehk. Kõige suurem emotsioon selle lauluga jõudis minuni siis, kui Mehis, Kristel ja Ade seisid seal sadade inimeste ees, käest kinni ja panid sellesse loosse suure osa endast, kui mitte kõike. Siiani toob meenutus pisara põsele voolama.
Mul on tunne, et teie lend oli meie kooli omamoodi huumorisoon. Ja ma mõtlen iga ühte teist. Te võtate endaga osakese meie koolist ja mingil määral võib-olla ka meist, kes me teid natukenegi tundsime.
Kogu see lõpetamiste pundar tegi mulle selgeks, et minu soov on, et aeg jääks seisma nii kaheteistkümnenda klassi paiku. Olen valmis millegi poole paluma selle nimel. Meie lend on minu jaoks ka viis pluss. Nendega maailma lõppu. Kui me oleme veetnud üheskoos 12 toredat aastat, siis miks me järsku peaksime oma olemist ja tegemist muutma? Ebaloogiline.
Peale 49. lennu aktust suundusin Pikaverre, kus Kerttul lõpetamine oli ja pisaraid sai ka seal valatud ja kokkuvõttes oli kogu see päev minu jaoks vaimselt nii väsitav, et ma magasin 16h peake seda ja tundsin, et väärisin sealt iga minutit. Emotsionaalselt lõid need lõpetamises mind üsnagi rivist välja. Võib tunduda kuidagi ülepakutud, kuid ma mõtlen selles blogi postituses iga viimast kui enda sõna.
Kõned ei olnud eriti liigutavad aktusel, kuid oma ema kõne peale pidi ikka pisara-paar-mõnisada poetama. Minu refleks ilusaid sõnu kuuldes.
Eks ikka on nii, et enne kirjutamist mõtlesin ma välja nii palju ilusaid sõnu ja siia istudes unustasin ma neist enamiku. Mul on kahju, sest te ei saagi teada kõiki minu emotsioone, kuigi te ju võiksite. Minu äpardus rikkus teie jaoks selle võimaluse.

Aga palun lubage, et te tulete meid vaatama ja ütlete, et teil läheb hästi. Poleks osanud endastki seda uskuda, aga ma tegelikult ka igatsen teid juba. Vahel võiks ju ikka teid nendes kõledates koridorides kohata. Öelge siis mulle kelmikalt tšau ka, kui te kunagi tulete.

Aitäh teile. Ja veel rohkem - edu teile absoluutselt kõiges, mida teie hing ihkab ja ambitsioonid nõuavad!
Rünnake äikest! Olgu Athena teie poolel!

Playlistis on 1 lugu hetkel. "Aeg ei oota" by Miil, Pihla, Viidik ja Luts.

7.6.08

Ja btw, mulle mõnikord meeldib istuda laupäeva õhtul pool kaksteist oma mugava diivani peal ja äsja kuivamast võetud riideid kokku lapata. ;) (Ja selles lauses polnud tibakestki irooniat muide.)
Ja muide, kas te teadsite, et mu kõige lemmikum ese mu toas, see suur seep, millel on maailma kõige parem lõhn, ei sobi mu tuppa. Ja miks? Sest see on roosa. Imelik, kas pole? Minu toast ei leia nii lihtsalt roosasid asju ja mulle ei meeldi roosa värv, aga ometi on mu kõige lemmikum asi mu toas roosa.
Ironic, isn't it?

Littlest things that take me there

Selle suve märksõna on vist minu jaoks pisiasjad. Esimene nädal on minu jaoks üli-pisiasjade-oluline. Kodus veedetud nädalaga olen õppinud nautima iga väiksematki asja.
Näiteks kui ma tõmban oma äsjapestud pikkade varrukatega pluusi selga, siis ma tunnen kuidas see varrukas mu käe peale paika vajub ja kui mõnus pehme see pluus on ja kui hea lõhnaga ja ainuüksi see teeb juba tuju paremaks.
Või siis ma võtan oma suure klaasi täie vett, kus on 7 või 8 jääkuubikut ja rüüpan sealt. Tunnen kuidas jahe kosutus mööda mu söögitoru alla libiseb. Ahhh.. See hetk võiks pikem olla.
Või kui ma seisan rõdul ja panen pesu kuivama ja jään kuulatama, kuidas väiksed lapsed mänguhoos kilkavad või naudin jahedat tuult ja vaadet, mis maja taha avaneb.
Või kui ma sätin raamatud riiulil ritta ja pärast vaatan, et damn, kui head need välja näevad.
Või kui ma hammustan üht aladini kommi ja tunnen, kuidas see suus sõna otseses mõttes sulab. Maitsemeel on üldse teravnenud. Iga maitse on võimendatud ja nauding suurem. ^^
Või kui ma näen rõdul seda vana kulunud tooli ja pesulõkse ja tean, et sellest saaks väärt pildi. Siis ma tulen tuppa, haaran oma sõbra fotoka ja naasen rõdule. Lihtsalt pöörfi.
Või see tunne, kui sa peale mõnusat dušši poed puhta voodipesu vahele ja sa tead, et mitte miski ei saa su rahulikku und häirida. Taevalik.
Või kui ma kuulan Jaanus Rohumaa Ööülikooli loengut ja kuuldes ainuüksi sõna 'teater' jooksevad külmavärinad üle mu selja. (:
Või kui ma panen törtsu kreemi kätele ja tunnen kuidas see kätesse imendub ja käed pehmemaks teeb.
Või kui ma näen telekas Samaire Armstrongi ja päev on kohe ilusam. ^^
See on pöörfikt ja ma tean kuidas sellest viimast võtta. Sellest saab minu suvi. =^.^=

Üleüldsegi olen märganud, et minu blogis on muutunud primaarseks jutu sisu, mitte emotsioon ega vorm. Ma püüan ennast parandada ja rääkida kõike ümbernurgajakiiksuga.
Peitusemäng on nii eesti, kui ka inglise keeles, üks ütlemata kurjakuulutav sõna, minu meelest.
Eile polnud üldse minu päev.
Juuste kammimine on kurb tegevus.

4.6.08

Tahaks pildimasinale hääled sisse lüüa!
Ma teen lühidalt, sest ma tean, et ma eiviitsi nagunii neid kõiki asju enam tagantjärgi detailselt ära rääkida.
Reede. Mõttetu koolipäev.
Laupäev. Põlvkondade pidu koos ungarlastega. Mulle meeldis igatahes ja mina sain meie rühma silti kanda rongkäigus. (: Õhtul oli Andres Kivistiku sünna, mis oli ka lahe kuni selle hetkeni kui mul igav hakkas. Üldmulje oli eniveis tohutult positiivne. (:
Pühapäev. Magasin kaua. Kell viis sõitis buss Orgu, kus meil oli ungarlaste ja slovakkidega ühine kontsert. See oli ülikõva ja ma ei nurisenud hetkekski igavuse pärast. Laulsime Ungari hümin ka ja värki. Ocsa löökpilliansambel "Kalimba" oli ka nii lahe. Poleks osanud arvatagi, et midagi nii lihtsalt suudab minus nii positiivseid emotsioone tekitada. ^^
Esmaspäev. Aktus. Lõpetasin oma lennu ainukese nelja-viielisena. Sain tassi ja mõned tänukirjad-käskirjad. Mitu tundi lauluproovi. Oli normaalne.
Teisipäev. Päev täis filmivaatamist.
Kolmapäev. Ärkasin hirmuga hambaarsti ees. Pidin täna külastama teda. Istudes ooteruumis tuli üks väike poiss just arsti kabinetist välja ja hakkas minuga rääkima. See dialoog tegi mu päeva.
Poiss: Sul ka hammastega mingi jama?
Susanna: Vist jah.
Poiss: Rõve. Mul pole aasta aega juba midagi olnud, aga nüüd pidin tulema ja pean veel tagasi ka tulema sügisel.
Susanna: On jah rõve. Ma loodan, et ma tagasi ei pea tulema.
Poiss: Sa tantsid, eks?
Susanna: Jaa! (:
Poiss: Lahe, mina ka!
Ja siis ta pani ukse enda järel kinni ja lahkus midagi rohkemat ütlemata. Ta oli nii äge. Ma tean, et ta tantsib küll seal väikeste rühmas. Nii lahe, et ta minuga rääkima hakkas. ^^
Seejärel läksin naeratades hambaarsti kabineti (kui tihti seda juhtub?!) ja siis ta vaatas mu hambad üle ja ütles, et ma pean sügisel tagasi minema, sest praegu on auk liiga väike, et sellega jamada. Kas ma olin õnnelik või jaa? Kui tihti mind ikka hambaarsti juurest ilma puurimata koju lastakse? (:

Täna on minu päev!

1.6.08

Are you going to be Marilyn or a whore of the stage?

Alustan ilma pikema sissejuhatuseta.

Neljapäev.
SPORDIPÄEV ! Millal ma viimati sellisest üritusest osa võtsin? Igatahes olin kell kaheksa kohal ning võtsime peagi terve spordipäevaseltskonnaga ennast staadionile rivvi, kui seda nii võib nimetada. Alustasime soojendusjooksuga 800m, sellele järgnes ühine soojendus, mille kava mulle eriti ei istunud. Polnud eriti my cup of tea. Terve selle aja porisesin ja torisesin. Esimese alana oli meie vanuserühmal kuulitõuge. Tõukasin tubli 6m ja 74cm. Ise olen rahul küll. Kuul oli küll ainult 3kg, aga no ma pole eriti osav sportlane ju. ^^
Järgmisena ooooootasime pikalt, et tegeleda kerge odaviskega aka Sparta. Selle tulemust ma ei teagi ja andmed läksid vist kaduma ka. Igatahes läksin peale seda tribüünile ootama, et tuleks meie 100m, sest vahepeal oli veel kõrgus ka, selle ma jätsin seekord vahele. Nautisin tribüünil seltskonda, ilusat ilma ja lahedat vaatepilti. Tore on vaadata, kuidas kõik staadionil ühe ja sama eesmärgi nimel rabasid. Eesmärgiks oli võita või siis leebemal juhul isiklik rekord teha.
Kui meie 100m tuli ja ma ennast stardiks valmis sättisin, läksin ma närvi. See ei ole saladus, et ma eriline jooksja ei ole. Kohtadele! Valmis olla! LÄKS!! Panin niimoodi kohalt ajama, et ise ka ei usu. Mingi pika sekundi ma isegi juhtisin. Saage aru, MINA juhtisin! Finišisse jõudsin küll enda jooksust pmst viimasena, sest meil oli Kertuga tasavägine lõpp, aga siiski oli see vist mu elu parim jooks. Kuid siis öeldi meile, et me peame uuesti jooksma, sest nad ei saanud stoppereid käima. Kas ma solvusin või jaa? Kõik tunduski liiga ideaalne. Uuesti jooksmisest ma keeldusin. Ei, aitäh.
Ootasin kuni meie vanuserühmal 100m lõppes, et saaksime minna kaugusesse. Kaugushüpe oli sel aastal nii vinge. Minu jaoks, ma mõtlen. Juba hoovõtu jooksu oli nii lahe teha ja siis kerge õhulend ja pots, kontakt maaga. Viimase hüppe eesmärgiks seadsin endale 3m 20cm, sest ma hüppasin vist sel aastal üldse esimest korda 3m täis xd Aga kolme kahekümne asemel hüppasin 3,30 ja olin ülimalt rahul. ^^ Minu jaoks oli sellega spordipäev läbi, kuid ma kolisin tribüünile koos teistega, sest neil pidi varsti hakkama 800m, millest mina vabastatud olin. Ootama pidi rohkem kui kaua. Me Meriliniga, kes ei teinud üldse kaasa vaid päevitas tribüünil, käisime vahepeal söömas ka ära. Pilaff oli nagu Kose koolis öeldakse. Terve jooksude aja ergutasin ma kõiki ja tundsin ennast seal juures ülimalt hästi. Ma olen elus ainult korra kõvemini ja rohkem karjunud - Korni kontserdil. Mul oli nii hea meel, kui ma nägin, et tänu minu ergutamisele pani nii mõnigi oma jalad enne finišit kiiremini käima.
Erki raudselt võitis ka oma jooksu ainult tänu mulle. Ja ausalt ka üks poiss tegi oma vanuserühmas maailmarekordi. See oli lihtsalt hämmastav kuidas ta jooksis. Vaatasin terve aja suu lahti ja olles kindel, et ta väsib lõpuks ära, aga kus sa sellega. Kui mina saavutan jooksmisel enda kiiruse maksimumi, siis tema jooksis kiiremini veel ja seda terve tee, mitte ainult spurtides. Terve ta jooks oligi üks hämmastavalt kiire spurt.
Igatahes tuli lõpuks Kertu, Kati ja Mari kord. Elasin enne finišit kaasa nii kuis jaksasin. Kati ja Kertu ütlesid, et kui ma karjunud poleks, siis nad poleks vaevunud seda spurti tegema ka. Hea on mõnikord natukenegi kasulik tunduda. ^^
Seejärel lonkisin koju, käisin ekstranauditavas pesus ja läksin bussi peale. Meie sõrmustepeo kord oli nüüd minu aega kulutada. Me läksime Tarsi tallu Kapa-Kohilas, kus me eelmine aasta tutipeol käisime. Seal on ju baa-tuu-did. ^^ Hüppasime ja sõime ja hüppasime veel. Erkil läksid püksid ja minu liibukad katki. Hüppamisest ofc. xd Ja selle kõige vahepeal oli ülim veesõda. Kõigepealt tulid poisid veepüstolitega, mille üks kohalik väike poiss neile andis (see poiss oli paras psycho btw xd). Otsustasin vastu hakata, teades, et ma tegelikult ei saa nende vastu, kuid siiski. Võtsin püstoli, mis kahjuks eriti ei funganud. xd Astusin Kaspari, Margi ja Sandri vastu. Alguses aitas mind Kertu ka, aga seda polnud kauaks. Mingil hetkel tuli kuskilt Ken ka minu vastu. xD Lõppes kõik sellega, et ma sain räigelt pwni ja lõpuks viskas Ken mulle pool kaussi vett selga, sest ma polnud piisavalt vastupidav ja piisavalt väledate jalgadega, et tema eest ära joosta. Õnneks olin ma seda kõike ette näinud ja tagavara t-särgi kaasa võtnud. ^^
Millalgi enne veesõda oli ka sõrmuste jagamine. Sõrmustega oli jama. Meie eesnimesid polnud sinna sisse graveeritud. xd Alguses sain sõrmuse, kus oli kirjas O. Arvasin, et see on siis ehk minu oma, kuid eksisin, see oli hoopis Minna oma. Seejärel otsisin sõrmust, kus oli siis äkki lihtsalt kirjas 51. lend, kuid neist ei sobinud ükski. Läksin juba närvi, sest arvasin, et tellisin vales suuruses sõrmuse, kuid kuna mitmed sõrmused puudu jäid, siis hakati asja uurima. Õpetajad olid juba mõned nimedega sõrmused kõrvale tõstnud. Ka Oja oma lebas nende kõrvale pandute hulgas. Tuju läks otsemaid paremaks. Kella poole üheksaks jõudsin ma oma koju, oma tuppa. Tore oli kõik. Kuigi terve neljapäevase päeva vaevas mind üks asi. Ma ei saanud oma nägu liigutada ja ma olin tulipunane näost. Ma sain spordipäeval liialt palju päikest. Tänaseks alles on nägu enam-vähem. Pisut annab veel tunda.

Ma nüüd jälle rohkem ei viitsi blogida. xd Ma tulen millalgi hiljem ja blogin reede ja laupäeva kohta ka. Rääkida on asju küll. ^^