Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2008 postitused

All God's children need travelling shoes.

Tänane päev oli mõttetu nagu kõik ülejäänud, kuid õhtu üle küll kurta ei saa. Kell üheksa suundusin oma tuppa Superstaari vaatama, sest ühtegi targemat ideed pähe ei karanud. Paha tuju oli ka. Umbes poole kümne paiku hakkas mu õnnetu mobiiltelefon riiulil põrisema. Kargasin diivanilt püsti ning üllatusega lugesin ekraanilt Kaire nime. Ta pole juba ammu helistanud.
"Tsau, kuule lähme Mari juurde."
"Hmm, ma ei tea. Kes veel tulevad?" <--- kahtlus on selle nimi.
blablabla
"Okei, saame kolmveerand kokku."
Mõeldud, tehtud. Pakkisin ennast riidesse ja astusin vihmase õhu kätte õues. Kõmpisime Kairega poodi, mille ees kohtasime Erkit ja siis seadsime sammud-rollerid (kes kuidas) Kodu tänava poole. Hakkas tibutama. Lisasime tempot. Peagi leidsime ennast Mari ukse tagant. Ta tuli ning avas meile trepikoja ukse ning seejärel lohistasime ennast ülakorrusele.
Otsustasime rõdul istumise kasuks. Õhk oli ikka veel niiske ja parajalt jahe. Täpselt mulle paras. Istusime ja r…

Sus!

Kujutis
2oo4




Koolidisko. Special Delivery oli seal.
















2oo5




Lapimaa reis, august.














Laululaager Leholas.
Bussijuht sõitis vastu postkasti.










Agega keset talve põldude vahel.




















Redhead @ Aasukas.
















2oo6



Mul pole õrna aimugi.
Venna tuba õhtul 7:42.














Minu tuba veebruari õhtul kell 8:54.

















Mustika keskus, Kertu ja Mammuga. Juuni.














September. Meie ülioranžide kappidega köögis.











November.
Mu empsi hõbesõlg on siis veel alles.












Ma pakun, et oktoober. Kinnosõit koos Ergo, Erki ja Kertuga.

















Shopping @ october.













Meie väike koridor, november.













Poola, august.













Austria, august.














Ikka veel Austria ja ikka veel august.












Minu ja Pärja sünnipäevapidu Pärja residentsis. Veebruari algus.
Ja inimestele meeldi siis see soeng. xd
















2oo7



Ortodondi ooteruum. September.












Puravikumaja.












Üksi rändan ma võõra maa radu.

Kujutis
Saabusin just ühelt südantliigutavalt ööpiknikult. Jah, just nimelt. Pikniku alguseks oli määratud 1:00. Alustasin umbes kella 22 paiku lavaširullide vorpimist. Esimese korra kohta kukkusid, ignoreerides mu piiritut hädaldamist, päris hästi välja. Mingil hetkel liitus minuga Kerttu ja siis tuli Mammu juusturulle küpsetama. Kell mingi muu võtsime me oma seitse asja ja seadsime sammud Mammu juurde.
Laotasime jõe äärde tekid laiali ning lisasime meeleolu ja valguse eesmärgil ka mitmed küünlad. Tekkidel asus meie 'Eating area' ja 'Sitting area', kuid istutud ja söödud sai nii siin kui seal. Me Kerttu ja Mammuga olime nagu väikesed lapsed, kes olid esimest korda sõbranna juurde ööseks lubatud. Selline hea elevus oli kõhus. Sättisime road tekile ja piknik võis alata.
Kui kõik olid lõhkemiseni nuumatud oli aeg kerra tõmmata. Iga üht meist kaitses külmapoisi eest üks Mammu või Mammu vanaema tekk, pleed, pontšo vms. (Me olime seal üldse Susanna, Liset, Kertu, Pärja, Kaisa, Triinu…
Tahaks lugeda kellegi sarkasmi uppuvat blogi postitust inimeste kohta. Mu meelel mõlgub kolm nime, kes sellega hakkama saaksid. Palun tehke seda millalgi.

Edit: Ma tänan! Üks teist tegigi seda. (:

Lonely, I'm mr. Lonely

Jep, ma nüüd natuke võin jälle endast rääkida. Nagu eelnevad aasta aega, nagu see blogi tõestada võib.
Ma olen loner and that's a fact. Üks inimene, kelle sõna tähendab mulle tohutult, isegi siis kui ma seda välja ei näita, ütles täna, et ta on terve suve ühes toas, kus ta teab, et on turvaline ja keegi ega miski ei saa talle seal haiget teha. Ma jäin mõtlema, et äkki on minuga ka nii. Ehk olengi ma sellepärast suurema osa ajast meeleldi üksinda. Äkki ma kardan? On see võimalik?
Ometigi armastan ma inimesi nii suure osaga endast, kui see vähegi võimalik on. Mu sõbrad on ju tegelikult parimad inimesed minu maailmas ja neid nähes naeratan ma isegi siis, kui mu tuju on madalam kui muru. Sõbrad ju tegelikult ei tohis osata haiget teha, aga ometigi on nad selles kõige osavamad. Maapealne müstika. Ehk ma peaksin ennast hakkama harjutama nendega vaikselt? Harjutama ja siis muutuma tugevamaks, kui keegi neist peaks mulle midagi tegema. Ja ehk nad peaksidki. Palju on kasutatud sõna ehk. Huvi…
Lugesin just Pärja blogi. Seal oli juttu tulevikust ja mineivkust. Ma jäin ka korraks mõtlema. Jah, see ongi minu põhiline viga - ma mõtlen liiga palju. Mulle meeldib meenutada minevikku, nii head kui halba poolt sellest. Mulle meeldib mõelda tuleviku peale ja kujutada ette, kuidas kõik läheb ja värki. Et oleks kindel siht silme ees. Aga mis siis kui mul ei jäägi siis piisavalt aega olevikule? Kui ma ainult mõtlen ja mõtlen. Olen küll ise rahul, aga mõistan, et äkki...
Aga samas ma mõtlesin, et ma ei ole kunagi osanud olla see inimene, kes püüab päeva. Nii et siis ei olegi ju nii hull, siis ma võin ju lasta minna asjadel nii nagu nad minu puhul tahavad.
Üleüldsegi võin ma tunduda igav inimene, sest mulle meeldib asju ette planeerida ja üldse ma harva reageerin välkmõtetele. Nendel hetkedel ma õpin ei ütlema, aga ülejäänud ajal puudub see sõna minu sõnavarast, isegi kui ma meeleheitlikult tahaksin, et see seal oleks.

Ja kui olengi igav? Mulle sobib.

That's not my name.

Viimased paar päeva olen ma lihtsalt kodus istunud. Jaanipäeva tähistamine pole mõttessegi tulnud. Kui nüüd aus olla, siis mida me ikka seal tähistame. Eile käisin korra õues. Käisin poes. Naasesin sealt paki rollmopside ja mustsõstra kummikommidega. Milline imeline kombinatsioon, kas pole? (:
Tegelikult ma järjest rohkem avastan, kui hea on kodus olla. Ma vist ikka olen omamoodi loner. Mulle meeldib kodus istuda. Kodus on ainult ema ja vend. Pole inimmasse, kuid ometi on suhtlemiseks piisavalt võimalusi. Ma tean, et ma võin iga kell kellelegi helistada, kuid puudub soov. Sama on msnis. Mõnikord avan mõne aknakesse, et üritada arendada mingisugust vestlust, kuid kui ma "Tsaumisteed?!" ära trükin ja peaksin enterit vajutama, siis selle asemel vajutan hoopis kustutusklahvile ja leian, et ega ma ju tegelikult ei viitsiks kellegagi eriti rääkida küll. Täna viitsisin. Täna puhusin Mehisega juttu ja kui nüüd aus olla, siis oli ju täitsa tore. (:
Kodus ma tegelikult passin niisama la…

Seda tuleb mõista, hoida, armastada, kaitsta, püüda.

Mul polnud plaaniski alustada blogitamist öösel kell 3:18, kuid kui ma kuulsin oma köögist 49. lennu laulu, siis sai minu raske haigus, nimega üliemotsionaalsus, minust võitu. Pidin voodist välja ronima, arvuti uuesti käima panema ja käed klaviatuurile libistama.
Põhiteema on lõpetamised. Jube. Käisin 12ndate lõpetamisel. Ilus oli ja nii tohutult kurb. Ma tean, et ma ei oma eriti tihedaid sidemeid mitte ühegi lõpetanuga. Või no oma emaga ikka, kuid siiski. Tema jääb ju meie koolile alles. Ma ausalt nutsin ainult teie eest. Mõeldes sellele, mida teie tunda võite. Täiesti õõvastav kogemus, kui võin mainida.
Leian, et peaksin näiteks vabandama Kaari ees. Ausalt, ma tegelikult plaanisin lille kinkides sulle öelda ka, et tubli, et sa edukalt lõpetasid, aga pisarad said võitu. Ja kui kellegi teise puhul ma sama viga kordasin, siis minu siirad vabandused.
Kõik oli kuidagi lõplikult läbi. Nagu te keegi ei näeks enam kunagi ja midagi ei toimuks enam kunagi.
22.juuni möödus mul emaga lobisedes. Ter…
Ja btw, mulle mõnikord meeldib istuda laupäeva õhtul pool kaksteist oma mugava diivani peal ja äsja kuivamast võetud riideid kokku lapata. ;) (Ja selles lauses polnud tibakestki irooniat muide.)
Ja muide, kas te teadsite, et mu kõige lemmikum ese mu toas, see suur seep, millel on maailma kõige parem lõhn, ei sobi mu tuppa. Ja miks? Sest see on roosa. Imelik, kas pole? Minu toast ei leia nii lihtsalt roosasid asju ja mulle ei meeldi roosa värv, aga ometi on mu kõige lemmikum asi mu toas roosa.
Ironic, isn't it?

Littlest things that take me there

Selle suve märksõna on vist minu jaoks pisiasjad. Esimene nädal on minu jaoks üli-pisiasjade-oluline. Kodus veedetud nädalaga olen õppinud nautima iga väiksematki asja.
Näiteks kui ma tõmban oma äsjapestud pikkade varrukatega pluusi selga, siis ma tunnen kuidas see varrukas mu käe peale paika vajub ja kui mõnus pehme see pluus on ja kui hea lõhnaga ja ainuüksi see teeb juba tuju paremaks.
Või siis ma võtan oma suure klaasi täie vett, kus on 7 või 8 jääkuubikut ja rüüpan sealt. Tunnen kuidas jahe kosutus mööda mu söögitoru alla libiseb. Ahhh.. See hetk võiks pikem olla.
Või kui ma seisan rõdul ja panen pesu kuivama ja jään kuulatama, kuidas väiksed lapsed mänguhoos kilkavad või naudin jahedat tuult ja vaadet, mis maja taha avaneb.
Või kui ma sätin raamatud riiulil ritta ja pärast vaatan, et damn, kui head need välja näevad.
Või kui ma hammustan üht aladini kommi ja tunnen, kuidas see suus sõna otseses mõttes sulab. Maitsemeel on üldse teravnenud. Iga maitse on võimendatud ja nauding suurem.…
Peitusemäng on nii eesti, kui ka inglise keeles, üks ütlemata kurjakuulutav sõna, minu meelest.
Eile polnud üldse minu päev.
Juuste kammimine on kurb tegevus.
Tahaks pildimasinale hääled sisse lüüa!
Ma teen lühidalt, sest ma tean, et ma eiviitsi nagunii neid kõiki asju enam tagantjärgi detailselt ära rääkida.
Reede. Mõttetu koolipäev.
Laupäev. Põlvkondade pidu koos ungarlastega. Mulle meeldis igatahes ja mina sain meie rühma silti kanda rongkäigus. (: Õhtul oli Andres Kivistiku sünna, mis oli ka lahe kuni selle hetkeni kui mul igav hakkas. Üldmulje oli eniveis tohutult positiivne. (:
Pühapäev. Magasin kaua. Kell viis sõitis buss Orgu, kus meil oli ungarlaste ja slovakkidega ühine kontsert. See oli ülikõva ja ma ei nurisenud hetkekski igavuse pärast. Laulsime Ungari hümin ka ja värki. Ocsa löökpilliansambel "Kalimba" oli ka nii lahe. Poleks osanud arvatagi, et midagi nii lihtsalt suudab minus nii positiivseid emotsioone tekitada. ^^
Esmaspäev. Aktus. Lõpetasin oma lennu ainukese nelja-viielisena. Sain tassi ja mõned tänukirjad-käskirjad. Mitu tundi lauluproovi. Oli normaalne.
Teisipäev. Päev täis filmivaatamist.
Kolmapäev. Ärkasin hirmuga hambaarsti ees. Pidin täna külastama t…

Are you going to be Marilyn or a whore of the stage?

Alustan ilma pikema sissejuhatuseta.

Neljapäev.
SPORDIPÄEV ! Millal ma viimati sellisest üritusest osa võtsin? Igatahes olin kell kaheksa kohal ning võtsime peagi terve spordipäevaseltskonnaga ennast staadionile rivvi, kui seda nii võib nimetada. Alustasime soojendusjooksuga 800m, sellele järgnes ühine soojendus, mille kava mulle eriti ei istunud. Polnud eriti my cup of tea. Terve selle aja porisesin ja torisesin. Esimese alana oli meie vanuserühmal kuulitõuge. Tõukasin tubli 6m ja 74cm. Ise olen rahul küll. Kuul oli küll ainult 3kg, aga no ma pole eriti osav sportlane ju. ^^
Järgmisena ooooootasime pikalt, et tegeleda kerge odaviskega aka Sparta. Selle tulemust ma ei teagi ja andmed läksid vist kaduma ka. Igatahes läksin peale seda tribüünile ootama, et tuleks meie 100m, sest vahepeal oli veel kõrgus ka, selle ma jätsin seekord vahele. Nautisin tribüünil seltskonda, ilusat ilma ja lahedat vaatepilti. Tore on vaadata, kuidas kõik staadionil ühe ja sama eesmärgi nimel rabasid. Eesmärgiks …