Üksi rändan ma võõra maa radu.

Saabusin just ühelt südantliigutavalt ööpiknikult. Jah, just nimelt. Pikniku alguseks oli määratud 1:00. Alustasin umbes kella 22 paiku lavaširullide vorpimist. Esimese korra kohta kukkusid, ignoreerides mu piiritut hädaldamist, päris hästi välja. Mingil hetkel liitus minuga Kerttu ja siis tuli Mammu juusturulle küpsetama. Kell mingi muu võtsime me oma seitse asja ja seadsime sammud Mammu juurde.
Laotasime jõe äärde tekid laiali ning lisasime meeleolu ja valguse eesmärgil ka mitmed küünlad. Tekkidel asus meie 'Eating area' ja 'Sitting area', kuid istutud ja söödud sai nii siin kui seal. Me Kerttu ja Mammuga olime nagu väikesed lapsed, kes olid esimest korda sõbranna juurde ööseks lubatud. Selline hea elevus oli kõhus. Sättisime road tekile ja piknik võis alata.

Kui kõik olid lõhkemiseni nuumatud oli aeg kerra tõmmata. Iga üht meist kaitses külmapoisi eest üks Mammu või Mammu vanaema tekk, pleed, pontšo vms. (Me olime seal üldse Susanna, Liset, Kertu, Pärja, Kaisa, Triinu, Mari-Ann, mingiks ajaks Kerttu ja mingiks ajaks Nonna).
Me moodustasime inimradiaatori lamades ringis ümber toidukuhila pead ja jalad segamini. Rääkisime nalju ja klõpsisime paar toredat pilti. Või siis ka mitte nii toredat. xd Meeleolu oli minu arust super. Lamasime seal ja sõime ja rääkisime lihtsalt juttu, aga ikkagi oli parem kui muidu. Minule läks see üritus täitsa korda. Kui koristamiseks läks olin mina see kes jooksis küünla juurest küünla juurde. Jagasin nendega oma kopsumahtu. Tassisin paar tekki ka üles ja siis oli minu töö tehtud.
Küünlaid trepi pealt ära noppides tundsin, et kael kuidagi hirmsasti valutas. Nagu nõges oleks salli vahel. Käisin ja hädaldasin kuni Pärja käis lagedale idee, et äkki oli mõni punane sipelgas. Võtsin idee omaks. Natukese aja pärast tundsin, et kõht on samamoodi valus. Sattusin paanikasse. Pärja ütles, et ma kampsuni ära võtaksin. Hetke pärast hakkasin ma mööda Puravikumaja ringi keksima ja riideid seljast ära loopima. Kõigepealt lendas kott õla pealt, siis sall, siis kampsun, siis dressikas ja siis ma püüdsin maha rahuneda. Kloppisin kõik riided ära ja panin need vaikselt selga tagasi. Ja nüüd ma siis elangi.
Meie Maryonette'ga läksime oma teed ja teised oma. Kõndisime kuni kohtasime teel surnud siilipoissi. Mari uuris teda pisut ning liikusime edasi. Liikusime lausa skateparkini, kus me veetsime veel umbes kolmveerand tundi. Lobisesime niisama maast ja ilmast ja panime paar plaani paika. Siis hakkas meil mõlemal külm ja me tulime kodo.
Nüüd ma siis istun siin ja üritan meeldivaid emotsioone sõnadesse panna. Naaaaatukene äkki õnnestus ka. Praegu tunnen kuidas varvastel on tohutu külm ja kujutan vaimusilmas ette, kuidas ma saan oma suure koheva pehme teki alla pugeda ja alateadvuses ma juba tunnen seda sooja, mis siis mu varvastele osaks saab.
Õudne fotografeerimis kihk tuli ka kallale, aga ma vist jään fotoka najale magama enne, kui ma pildi tehtud saan. Praegu on õues valge ja meie Maryonettega läheme mõnel ööl jalutama.

Meenutusi tüdrukute õhtust, kui fotokas meile parimat kildu rebis xd :

Tüdrukute õhtust kokkuvõtvalt, et oli üle pika aja üks meelidvamaid koosolemisi. Nalja sai rohkem kui küll, seltskond oli parem kui keegi kunagi tahta võiks ja mitmed jutud said ära räägitud. (Kohal olid: mingiks ajaks Kerttu, siis olin mina, Mammu, Kati, Pärja, Kertu, Triinu, Mari-Ann, mingiks ajaks Nonna) Ja süüa oli ka parajalt ja maitsvalt. Sellel õhtul oleks võind mitmetele inimestele jääda mulje, et me ei ole normaalsed. (: Damn, ma kirjutan meist kunagi raamatu. xd Räägin kõik ausalt ära. xdDD