Littlest things that take me there
Selle suve märksõna on vist minu jaoks pisiasjad. Esimene nädal on minu jaoks üli-pisiasjade-oluline. Kodus veedetud nädalaga olen õppinud nautima iga väiksematki asja.
Näiteks kui ma tõmban oma äsjapestud pikkade varrukatega pluusi selga, siis ma tunnen kuidas see varrukas mu käe peale paika vajub ja kui mõnus pehme see pluus on ja kui hea lõhnaga ja ainuüksi see teeb juba tuju paremaks.
Või siis ma võtan oma suure klaasi täie vett, kus on 7 või 8 jääkuubikut ja rüüpan sealt. Tunnen kuidas jahe kosutus mööda mu söögitoru alla libiseb. Ahhh.. See hetk võiks pikem olla.
Või kui ma seisan rõdul ja panen pesu kuivama ja jään kuulatama, kuidas väiksed lapsed mänguhoos kilkavad või naudin jahedat tuult ja vaadet, mis maja taha avaneb.
Või kui ma sätin raamatud riiulil ritta ja pärast vaatan, et damn, kui head need välja näevad.
Või kui ma hammustan üht aladini kommi ja tunnen, kuidas see suus sõna otseses mõttes sulab. Maitsemeel on üldse teravnenud. Iga maitse on võimendatud ja nauding suurem. ^^
Või kui ma näen rõdul seda vana kulunud tooli ja pesulõkse ja tean, et sellest saaks väärt pildi. Siis ma tulen tuppa, haaran oma sõbra fotoka ja naasen rõdule. Lihtsalt pöörfi.
Või see tunne, kui sa peale mõnusat dušši poed puhta voodipesu vahele ja sa tead, et mitte miski ei saa su rahulikku und häirida. Taevalik.
Või kui ma kuulan Jaanus Rohumaa Ööülikooli loengut ja kuuldes ainuüksi sõna 'teater' jooksevad külmavärinad üle mu selja. (:
Või kui ma panen törtsu kreemi kätele ja tunnen kuidas see kätesse imendub ja käed pehmemaks teeb.
Või kui ma näen telekas Samaire Armstrongi ja päev on kohe ilusam. ^^
See on pöörfikt ja ma tean kuidas sellest viimast võtta. Sellest saab minu suvi. =^.^=
Üleüldsegi olen märganud, et minu blogis on muutunud primaarseks jutu sisu, mitte emotsioon ega vorm. Ma püüan ennast parandada ja rääkida kõike ümbernurgajakiiksuga.
Näiteks kui ma tõmban oma äsjapestud pikkade varrukatega pluusi selga, siis ma tunnen kuidas see varrukas mu käe peale paika vajub ja kui mõnus pehme see pluus on ja kui hea lõhnaga ja ainuüksi see teeb juba tuju paremaks.
Või siis ma võtan oma suure klaasi täie vett, kus on 7 või 8 jääkuubikut ja rüüpan sealt. Tunnen kuidas jahe kosutus mööda mu söögitoru alla libiseb. Ahhh.. See hetk võiks pikem olla.
Või kui ma seisan rõdul ja panen pesu kuivama ja jään kuulatama, kuidas väiksed lapsed mänguhoos kilkavad või naudin jahedat tuult ja vaadet, mis maja taha avaneb.
Või kui ma sätin raamatud riiulil ritta ja pärast vaatan, et damn, kui head need välja näevad.
Või kui ma hammustan üht aladini kommi ja tunnen, kuidas see suus sõna otseses mõttes sulab. Maitsemeel on üldse teravnenud. Iga maitse on võimendatud ja nauding suurem. ^^
Või kui ma näen rõdul seda vana kulunud tooli ja pesulõkse ja tean, et sellest saaks väärt pildi. Siis ma tulen tuppa, haaran oma sõbra fotoka ja naasen rõdule. Lihtsalt pöörfi.
Või see tunne, kui sa peale mõnusat dušši poed puhta voodipesu vahele ja sa tead, et mitte miski ei saa su rahulikku und häirida. Taevalik.
Või kui ma kuulan Jaanus Rohumaa Ööülikooli loengut ja kuuldes ainuüksi sõna 'teater' jooksevad külmavärinad üle mu selja. (:
Või kui ma panen törtsu kreemi kätele ja tunnen kuidas see kätesse imendub ja käed pehmemaks teeb.
Või kui ma näen telekas Samaire Armstrongi ja päev on kohe ilusam. ^^
See on pöörfikt ja ma tean kuidas sellest viimast võtta. Sellest saab minu suvi. =^.^=
Üleüldsegi olen märganud, et minu blogis on muutunud primaarseks jutu sisu, mitte emotsioon ega vorm. Ma püüan ennast parandada ja rääkida kõike ümbernurgajakiiksuga.
Kommentaarid
Postita kommentaar