All God's children need travelling shoes.
Tänane päev oli mõttetu nagu kõik ülejäänud, kuid õhtu üle küll kurta ei saa. Kell üheksa suundusin oma tuppa Superstaari vaatama, sest ühtegi targemat ideed pähe ei karanud. Paha tuju oli ka. Umbes poole kümne paiku hakkas mu õnnetu mobiiltelefon riiulil põrisema. Kargasin diivanilt püsti ning üllatusega lugesin ekraanilt Kaire nime. Ta pole juba ammu helistanud.
"Tsau, kuule lähme Mari juurde."
"Hmm, ma ei tea. Kes veel tulevad?" <--- kahtlus on selle nimi.
blablabla
"Okei, saame kolmveerand kokku."
Mõeldud, tehtud. Pakkisin ennast riidesse ja astusin vihmase õhu kätte õues. Kõmpisime Kairega poodi, mille ees kohtasime Erkit ja siis seadsime sammud-rollerid (kes kuidas) Kodu tänava poole. Hakkas tibutama. Lisasime tempot. Peagi leidsime ennast Mari ukse tagant. Ta tuli ning avas meile trepikoja ukse ning seejärel lohistasime ennast ülakorrusele.
Otsustasime rõdul istumise kasuks. Õhk oli ikka veel niiske ja parajalt jahe. Täpselt mulle paras. Istusime ja rääkisime loba nagu tavaliselt. Arutasime vanu ja uusi asju. Homme Jotti, esmaspäeval piljardisse ja siis kunagi jalutama ja igale poole veel. Istusin seal lamamistoolis, jalad rõduäärele toetatud ja vaatasin kaugusesse. See oli lihtsalt nii hea hetk. Kuulasin kauguses, mida teised edasi rääkisid ning samas lasin oma mõtted valla. Natukeseks.
Tegelesime ka maasikate, kommide, ploomimahla, jää ja veega. Kõik oli ühtmoodi hea. Pöörasin erilist tähelepanu mitmesugustele helidele. Milline üllatav mitmekesisus.
Polnud ammu nendega midagi ette võtnud. Shame on me. Homme, ehk siis vist nüüd juba täna, jälle. ^.^ Väike pitsa ja kodune istumine. (:
Kui laiali mineku ajaks läks, siis palvetasime, et Erki mootorsõiduk käivituks ning, et ta ilusti koju jõuaks. Meie Mariga põikasime korra minu kodo sisse ning vaatasime paar pilti ja siis sai ka tema koju saadetud. Nüüd istun siin teadmisega, et homme tõotab tulla sama tore päev, kui tänane õhtu. Ja ma tean veel seda, et mõned hilbud peaks korralikult kappi ära panema. Siis on kõik ooolrait.
Nätsu tahaks ka.
"Tsau, kuule lähme Mari juurde."
"Hmm, ma ei tea. Kes veel tulevad?" <--- kahtlus on selle nimi.
blablabla
"Okei, saame kolmveerand kokku."
Mõeldud, tehtud. Pakkisin ennast riidesse ja astusin vihmase õhu kätte õues. Kõmpisime Kairega poodi, mille ees kohtasime Erkit ja siis seadsime sammud-rollerid (kes kuidas) Kodu tänava poole. Hakkas tibutama. Lisasime tempot. Peagi leidsime ennast Mari ukse tagant. Ta tuli ning avas meile trepikoja ukse ning seejärel lohistasime ennast ülakorrusele.
Otsustasime rõdul istumise kasuks. Õhk oli ikka veel niiske ja parajalt jahe. Täpselt mulle paras. Istusime ja rääkisime loba nagu tavaliselt. Arutasime vanu ja uusi asju. Homme Jotti, esmaspäeval piljardisse ja siis kunagi jalutama ja igale poole veel. Istusin seal lamamistoolis, jalad rõduäärele toetatud ja vaatasin kaugusesse. See oli lihtsalt nii hea hetk. Kuulasin kauguses, mida teised edasi rääkisid ning samas lasin oma mõtted valla. Natukeseks.
Tegelesime ka maasikate, kommide, ploomimahla, jää ja veega. Kõik oli ühtmoodi hea. Pöörasin erilist tähelepanu mitmesugustele helidele. Milline üllatav mitmekesisus.
Polnud ammu nendega midagi ette võtnud. Shame on me. Homme, ehk siis vist nüüd juba täna, jälle. ^.^ Väike pitsa ja kodune istumine. (:
Kui laiali mineku ajaks läks, siis palvetasime, et Erki mootorsõiduk käivituks ning, et ta ilusti koju jõuaks. Meie Mariga põikasime korra minu kodo sisse ning vaatasime paar pilti ja siis sai ka tema koju saadetud. Nüüd istun siin teadmisega, et homme tõotab tulla sama tore päev, kui tänane õhtu. Ja ma tean veel seda, et mõned hilbud peaks korralikult kappi ära panema. Siis on kõik ooolrait.
Nätsu tahaks ka.
Kommentaarid
Postita kommentaar