Ma teen lühidalt, sest ma tean, et ma eiviitsi nagunii neid kõiki asju enam tagantjärgi detailselt ära rääkida.
Reede. Mõttetu koolipäev.
Laupäev. Põlvkondade pidu koos ungarlastega. Mulle meeldis igatahes ja mina sain meie rühma silti kanda rongkäigus. (: Õhtul oli Andres Kivistiku sünna, mis oli ka lahe kuni selle hetkeni kui mul igav hakkas. Üldmulje oli eniveis tohutult positiivne. (:
Pühapäev. Magasin kaua. Kell viis sõitis buss Orgu, kus meil oli ungarlaste ja slovakkidega ühine kontsert. See oli ülikõva ja ma ei nurisenud hetkekski igavuse pärast. Laulsime Ungari hümin ka ja värki. Ocsa löökpilliansambel "Kalimba" oli ka nii lahe. Poleks osanud arvatagi, et midagi nii lihtsalt suudab minus nii positiivseid emotsioone tekitada. ^^
Esmaspäev. Aktus. Lõpetasin oma lennu ainukese nelja-viielisena. Sain tassi ja mõned tänukirjad-käskirjad. Mitu tundi lauluproovi. Oli normaalne.
Teisipäev. Päev täis filmivaatamist.
Kolmapäev. Ärkasin hirmuga hambaarsti ees. Pidin täna külastama teda. Istudes ooteruumis tuli üks väike poiss just arsti kabinetist välja ja hakkas minuga rääkima. See dialoog tegi mu päeva.
Poiss: Sul ka hammastega mingi jama?
Susanna: Vist jah.
Poiss: Rõve. Mul pole aasta aega juba midagi olnud, aga nüüd pidin tulema ja pean veel tagasi ka tulema sügisel.
Susanna: On jah rõve. Ma loodan, et ma tagasi ei pea tulema.
Poiss: Sa tantsid, eks?
Susanna: Jaa! (:
Poiss: Lahe, mina ka!
Ja siis ta pani ukse enda järel kinni ja lahkus midagi rohkemat ütlemata. Ta oli nii äge. Ma tean, et ta tantsib küll seal väikeste rühmas. Nii lahe, et ta minuga rääkima hakkas. ^^
Seejärel läksin naeratades hambaarsti kabineti (kui tihti seda juhtub?!) ja siis ta vaatas mu hambad üle ja ütles, et ma pean sügisel tagasi minema, sest praegu on auk liiga väike, et sellega jamada. Kas ma olin õnnelik või jaa? Kui tihti mind ikka hambaarsti juurest ilma puurimata koju lastakse? (:

Täna on minu päev!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji