28.8.07

Jee. Ma olen jälle tagasi. ^^
Ma pole vahepeal midagi teinud eriti, kuid ma olen mõelnud. Palju. Ja mulle tundub, et ükskordki on sellest kasu olnud. Ma olen mõelnud endast. Veidi ego võib-olla küll, kuid happens. Ma tunnen praegu, et ma olen tubli ja saan kõigega hakkama ja ma olen enda üle uhke, kuid samas mõnedes olukordades olen ma nii katki. Ma lihtsalt jooksen kokku ja ei taha nende asjadega edasi tegeleda. Mulle aitab. Liiga palju vastakaid emotsioone ehk?! Sellepärast ma ootangi kooli algust. Et oleks midagi, mis mu mõtteid mujale viiks.
Koolis on ka nii palju asju teistmoodi. Ma kasutan seda eestlaste geniaalset sõna nüüd, aga ma tõesti ei viitsi hakata nende muutustega harjuma. Vahepeal ma olin selleks nii valmis, kuid praegu olen ma nii vastumeelne sellele.
Mu parim sõbranna kolib ka nüüd linna ära ja mul ei ole enam inimest kelle juurde õhtul joosta, kui mul jälle on tunne, et ma hakkan eemale jääma kõigest. Kui ma tunnen, et kõike on liiga palju .
Jälle üks ülivahva asi millega ümberharjuda. Jeeiii. ^^
Jah, ma peaksin enda irooniast vabanema. Sellepärast ma ju siin olengi, või mis.
Mulle tundub, et ma hakkan jälle inimestest eemale jääma. Kuid praegu ma ei tahaks tungida teiste ellu, sest kõikidel on nii hea. Või vähemalt jääb mulje, et neil on kõik hästi.
Mina praegu kirjutan ainult mingit masekat juttu siia. Milleks ?! Elu on liiga lühike, et seda selle peale kulutada. Jah, ma olen nõus, tunnike nädalas tuleb kasuks, kuid mitte rohkem. Ülejäänud aja peab kas muretsema või rõõmustama. Ja seda ma ka teen. Kohe kui ma selle kirjutamise siia lõpetan, lähen ma teise tuppa, sätin ennast magama ja näen värvilisi unenägusid, mis meele veel rõõmsamaks teevad. Ma jätkan enda igapäevast rutiini ja naudin, et ma olen see kes ma olen. Ma ei tahakski olla teistsugune. Ma olen rahul.
Ma julgen tunnistada, et ma olen rahul kõigega mis mul on ja milline ma olen ja ma ei oleks nõus seda kellegagi vahetama. Ja oma väiksel ja salajasel moel olen ma ka õnnelik. ^^ (ja selles polnud mitte mingit irooniat)