Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2012 postitused
Täna 15 aastat tagasi anti välja esimene Harry Potteri raamat.
Palju õnne mulle, et mul on Harry ja ta sõpradega koos juba kümmekond aastat nii palju rõõmu ja lusti olnud. (:  (ja palju õnne Murilinile ka!)
“Don’t let yourself feel worthless: often through life you will really be at your worst when you seem to think best of yourself; and don’t worry about losing your “personality,” as you persist in calling it: at fifteen you had the radiance of early morning, at twenty you will begin to have the melancholy brilliance of the moon, and when you are my age you will give out, as I do, the genial golden warmth of 4 p.m.
-F. Scott Fitzgerald.

Sipelgad tahavad vallutada meie planeeti. Just sayin'.

Ma olen päris mitu korda enda lühikese elu jooksul näinud unenägu, kus sajad tuhanded või isegi miljonid sipelgad vallutavad keset ööd mu voodi. Nad poevad mulle teki alla, juustesse ja öösärgi kortsude vahele. Absoluutselt igale poole. Ja need on alati olnud ühed kõige õudsemad unenäod. Tavaliselt muudavad need mu terveks päevaks üsna rahutuks ja ebakindlaks, sest ma tunnen sipelgaid terve päeva enda nahal. 
Eile Uuemõisa jaanitulelt koju jõudes, märkas Kertu, et mu shotgun-iste kubiseb sipelgatest. Nightmare had begun! Spurtisin autost koju ja kiskusin ülima kiiruga kõik sipelgased nartsud seljast ära. Vaatasin, kuidas kõhupealt punane sipelgas üle vudis. See viis mind küllaltki hüsteeriasse. Ma ei pelga sipelgat, kui ta mul üksinda õues üle sääre vurab, aga kui neid on palju ja nad on muu riiete varju peitu pugenud, siis olen ma hulluse äärel.

Kui ma nägin, kuidas nad kambakesi mu esiku põrandal ringi jooksid, ei osanud ma esimese hooga miskit peale hakata. Seejärel mõistsin, et t…
Kertu juhtis täna tähelepanu sellele, et ma tunnen nii totratest asjadest nii suurt rõõmu. Nagu näiteks kirjutusmasinatest või joogiklaasidest.
Ja siis ma jäin mõtlema, et mind on tõesti jube lihtne rõõmustada ja õnnelikuks teha.
Käisime eelmisel nädalal tüdrukutega Tartu linna vahel töllerdamas. Selle aja jooksul tegin ühe küllaltki üllatava ja mõneti toreda avastuse. Mina, kes ma olen alati mingitel ebaselgetel põhjustel arvanud ja tulihingeliselt uskunud, et ma olen äärmiselt antisotsiaalne ja küllaltki pelglik suhtleja, polnud seda mitte. Ma täheldasin seda juba mõned päevad varem ühel kokkusaamisel, kus mulle veel rõhutati, et ma pean olema suhtleja inimene või muidu ei saa minust asja. Tol hetkel naersin endale salaja juustesse, sest "ma ju polegi, aga küll ma hakkama saan". Aga ma enam vist ei naeragi, sest viimasel ajal on mul see suhtlemine piisavalt hästi välja tulnud ning sellele lisaks olen saanud paar julgustavad sõna stiilis "sina-ja-antisotsiaalne? ise-nii-rõõmus-ja-outgoing-pliks".  Võta nüüd siis kinni...
Kunagi oli Cougar Town'is üks osa, kus kõik tegelased olid sõltuvuses hästi koledat sinist värvi fliisteki moodi asjadest. Sel ajal mõtlesin isekeskis, et kui tõenäoline on, et inimene ei raatsi ühte tekilist hüljata. Nüüd, tuleb välja, olen ise samas olukorras.  Mul on tunne, et olin oma uuest tekist sõltuvuses juba enne, kui mul see tekk üldse olemas oli. Tolle kaksikvend sümpatiseeris juba varasemalt. Ja siin ma nüüd siis olen... pea kõige mugavamasse patja vajutatud ja jäsemed kaetud maailma kõige pehmema tekiga. Näen vaimusilmas, kuidas ma järgnevad päevad veedan oma voodis tillukese kerana olles samal ajal kaetud kogu maailma pehmusega. Ehk inspireeribki "Orlando" esseed kirjutama. 
Muidu läheb väga hästi. Lisaks kõigele muule toredale sain täna ühe pikaajalise unistuse täide viidud - käisin elupuudest labürindis jalutamas. vot tak! Ma nüüd pean oma monopidu edasi! Tähe tänava üksikud õhtud for life!
Ma ei tea, kas mul on fan-girl-crush või olen ma head-over-heels-forelsket ühte ilusasse ja toredasse poolkuulsasse inimesse, kellega ma kunagi rääkinud ei ole, kuid keda ma piisavalt kuulanud ja näinud olen.  Ja selle peale kirjutan siia ühe pooliku (ma lihtsalt otsustasin mitte alustada algusest) Mihkel Kaevatsi luuletuse, mille nimi on väga sobivalt "Armastusluuletus". (See on küll "poiss-armastab-tüdrukut"-luuletus, aga.. armastus on ilus ühtemoodi.)
sa mõtled sellele suurele suvele, mis nagu kruusateetolmuses päikses hiilgavad kodarad toob sinu ellu selle tüdruku,
sa leebud ja kirud end mõttes, et oled loll, laisk ja veidike ülekaalus; sa vaatad oma kärtssiniseid velveteid ja mõistad, et sa näed välja nagu lasteialaps & kõik seletused, mis sa end ümbritseva maailma kohta anda suudaksid, ei ole tõenäoliselt tõesed; sa paned ette vaevaliselt keeratud sigareti ja teed paar sammu pimestavasse tänavavalgusse;
järsku mõistad sa, et sahisevate pärnalehtede varjud tungivad sü…
Me istusime sagedasti üheskoos,    kui noored olime, jumalatehämaras.    Me tulime vihmavoogudes.    Me läksime tuulehoogudes,    säravas udus täis päikesesüsteemisid -    me otsijad, trotsijad katusekambritest,    kui olime noored.    Meil oli siis tuld küllalt, tuult küllalt    meil, katusekambritest tulijatel,    meil, elu urangutesse minejatel:    aateid, vaateid, ihasid, vihasid,    käärimisi, vaidlemisi, nägemisi, tegemisi    nende ärevate päevade sumeduses,    õhtute kumeduses -    ja suurtest sõnadest, suurtest sõnadest    ei olnud iial puudust.
-Gustav Suits

Sest eesti kirjanduse ajaloo õppimine on oodatust palju huvitavam.
Istun ja loen raamatut Supilinnast. Sellest, kuidas inimesed armastavad oma (kunagist) kodu ja räägivad, mis tänaval nad selles pehmes linnaosas elasid. Sellega seoses jookseb mul peast läbi jutt, mida mina kunagi kellelegi räägin. "Jaa, ma mäletan küll... ülikooli ajal me elasime Tähes ja külalised olid alati teretulnud." Räägin, kuidas alguses oli kogu olemine tohutult kohmetu, kuid varsti olid Tartu ja Tähe tänav mulle koduks. Jutustan, kuidas sõbrad tulid nädalavahetuseks külla ja kõik oli noore inimese hinge järgi paika sätitud. Olen üsna kindel, et kogu minu lugu on kaetud suure heldimuse ja päiksesära vaabaga ning ma ei tea, kas kuulajatel oleks huvitav, kuid mina saan vähemalt meenutada, kuidas ma olin noor ja ilus.
soojust, värve, rõõmu, vabadust!
„Inimeste maailm koosneb lugudest, mitte inimestest.  Inimesed, kelle lugu enda jutustamiseks välja valib, ei ole milleski süüdi." 
-David Mitchell, "Varikiri"
Kujutis
Appi, nihea! Ma olin ikka väiksena jubeäge, et ma sellist muusikat kuulasin. Ja tuleb välja, et midagi pole muutunud...
be original and remember that what we do is what you just can't do
Eriti suurepärane on tõsiasi, et väiksena ma laulude sõnadele tähelepanu ei pööranud, aga nüüd on teised jutud. Nii põnev on!