Kunagi oli Cougar Town'is üks osa, kus kõik tegelased olid sõltuvuses hästi koledat sinist värvi fliisteki moodi asjadest. Sel ajal mõtlesin isekeskis, et kui tõenäoline on, et inimene ei raatsi ühte tekilist hüljata. Nüüd, tuleb välja, olen ise samas olukorras.
Mul on tunne, et olin oma uuest tekist sõltuvuses juba enne, kui mul see tekk üldse olemas oli. Tolle kaksikvend sümpatiseeris juba varasemalt. Ja siin ma nüüd siis olen... pea kõige mugavamasse patja vajutatud ja jäsemed kaetud maailma kõige pehmema tekiga. Näen vaimusilmas, kuidas ma järgnevad päevad veedan oma voodis tillukese kerana olles samal ajal kaetud kogu maailma pehmusega. Ehk inspireeribki "Orlando" esseed kirjutama.
Muidu läheb väga hästi. Lisaks kõigele muule toredale sain täna ühe pikaajalise unistuse täide viidud - käisin elupuudest labürindis jalutamas.
vot tak!
Ma nüüd pean oma monopidu edasi!
Tähe tänava üksikud õhtud for life!
Kommentaarid
Postita kommentaar