Käisime eelmisel nädalal tüdrukutega Tartu linna vahel töllerdamas. Selle aja jooksul tegin ühe küllaltki üllatava ja mõneti toreda avastuse. Mina, kes ma olen alati mingitel ebaselgetel põhjustel arvanud ja tulihingeliselt uskunud, et ma olen äärmiselt antisotsiaalne ja küllaltki pelglik suhtleja, polnud seda mitte. Ma täheldasin seda juba mõned päevad varem ühel kokkusaamisel, kus mulle veel rõhutati, et ma pean olema suhtleja inimene või muidu ei saa minust asja. Tol hetkel naersin endale salaja juustesse, sest "ma ju polegi, aga küll ma hakkama saan". Aga ma enam vist ei naeragi, sest viimasel ajal on mul see suhtlemine piisavalt hästi välja tulnud ning sellele lisaks olen saanud paar julgustavad sõna stiilis "sina-ja-antisotsiaalne? ise-nii-rõõmus-ja-outgoing-pliks".
Võta nüüd siis kinni...
Kommentaarid
Postita kommentaar