27.4.12

Nii raske on kirjutada kiiruga mingit halba asja
ja ise terve kirjutamise aja mõelda, et I'm so much better than that.
Ma otsustasin täna teha täpselt samasuguse blogipostituse nagu seda on teinud Lisette Kampus enda blogis. Võib-olla on see minust tohutult nõme, aga kuna sõnad ja laul kuuluvad ju tegelikult Jonathan Safran Foer'ile ja Coeur de Pirate'ile, siis vist ei tohiks hull lugu olla. 

Siit see siis tuleb:

To my unborn child: I haven’t always been silent, I used to talk and talk and talk and talk, I couldn’t keep my mouth shut, the silence overtook me like a cancer, it was one of my first meals in America, I tried to tell the waiter, “The way you just handed me that knife, that reminds me of -” but I couldn’t finish the sentence, her name wouldn’t come, I tried again, it wouldn’t come, she was locked inside me, how strange, I thought, how frustrating, how pathetic, how sad /…/

It happened again only two days later, and then again the following day, she was the only thing I wanted to talk about, it kept happening, when I didn’t have a pen /…/

/…/ so that the person I was speaking with could see, and when I was on the phone I’d dial the numbers -2, 6, 6, 2 – so that the person could hear what I couldn’t, myself, say. “And” was the next word I lost, probably because it was so close to her name, what a simple word to say, what a profound word to lose, I had to say “ampersand,” which sounded ridiculous, but there it is, “I’d like a coffee ampersand something sweet,” nobody would choose to be like that. “Want” was a word I lost early on, which is not to say that I stopped wanting things -I wanted things more – I just stopped being able to express the want, so instead I said “desire”, “I desire two rolls,” I would tell the baker, but that wasn’t quite right, the meaning of my thoughts started to float away from me, like leaves that fall from a tree into a river, I was the tree, the world was the river. I lost “come” one afternoon with the dogs in the park, I lost “fine” as the barber turned me towards the mirror, I lost “shame” – the verb and the noun in the same moment, it was a shame. I lost “carry”, I lost the things I carried – “daybook,” “pencil,” “pocket change,” “wallet” – I even lost “loss.” After a time, I had only a handful of words left, if someone did something nice for me, I would tell him, “The thing that comes before ‘you’re welcome,’” if I was hungry, I’d point at my stomach and say, “I am the opposite of full,” I’d lost “yes,” but I still had “no,” so if someone asked me, “Are you Thomas?” I would answer, “Not no,” but then I lost “no,” I went to a tattoo parlor and had YES written onto the palm of my left hand, and NO onto my right palm, what can I say, it hasn’t made life wonderful, it’s made life possible, when I rub my hands against each other in the middle of winter I am warming myself with the friction of YES and NO, when I clap my hands I am showing my appreciation through the uniting and parting of YES and NO, I signify “book” by peeling open my clapped hands, every book, for me, is the balance of YES and NO, even this one, my last one, especially this one. Does it break my heart, of course, every moment of every day, into more and more pieces than my heart was made of, I never thought of myself as quiet, much less silent. I never thought about things at all, everything changed, the distance that wedged itself between me and my happiness wasn’t the world, it wasn’t the bombs and burning buildings, it was me, my thinking, the cancer of never letting go, is ignorance bliss, I don’t know, but it’s so painful to think, and tell me, what did thinking ever do for me, to what great place did thinking ever bring me? I think and think and think, I’ve thought myself out of happiness one million times, but never once into it. “I” was the last word I was able to speak out aloud, which is a terrible thing, but there it is, I would walk round the neighbourhood saying “I I I I.” “You want a cup of coffee, Thomas?” “I.” “And maybe something sweet?” “I.” “How’s about this weather?” “I.” “You look upset. Is anything wrong?” I wanted to say, “Of course,” I wanted to ask, “Is anything right?” I wanted to pull the thread, unravel the scarf of my silence and start again from the beginning, but instead I said, “I.” I know I’m not alone in this disease, you hear the old people in the street and some of them are moaning, “Ay yay yay,” but some of them are clinging to their last word, “I,” they’re saying, because they’re desperate, it’s not a complaint it’s a prayer, and then I lost “I” and my silence was complete.

-J.S.F



26.4.12

"Te võidate raskused ainult siis, kui armastate oma kutset nii, et ilma temata ei saa elada. Ainult siis arenete. See annab jõudu. Õnn tuleb igal juhul, kui armastate seda tööd, millele annate elu."
-Maria Knebel
Ma lugesin ühte kirja, mille ma mõni aeg tagasi ühele üdini armastusväärsele inimesele kirjutasin ja üks lõik pani mind muigama. 

"Ma arvan, et isegi 20-30 aasta pärast, kui sina oled maailma kuulsaim inimene ja mina istun kuskil väikese Kalamaja korteri külmas nurgas oma üheinimeseteatriga, siis ma kirjutan sulle ikkagi neid kirju! Ja olen õnnelik, et sina oled õnnelik!"

Ja mis kõige naljakam... ma usun, et nii ongi.
Ma olen ikka õnnelik, et sa oled õnnelik.
"Näitleja on see, kellele ütled: "Tulekahju!" ja ta tunneb kõrbelõhna;
ütled: "Armastus!" ja talle meenub kogu elatud elu.
Ütled: "Üheksandalt korruselt sügavusse paiskuv lift!" ja ta kahvatab.
Aga teine küsib: "Kuhu jäi siis ohutustehnika?"
- Voldemar Panso


WARNING! Katkendeid teatriraamatutest võib tulla küll ja veel, sest ma kirjutan enda esseed.
Just sayin'.
"Kunstis on - mida lihtsam, seda raskem. Lihtne peab enesesse mahutama kogu ringi komplitseeritud eluavaldusi, see aga nõuab tõelist annet, täiuslikku tehnikat, rikast fantaasiat, - sest pole midagi igavamat vaese fantaasia lihtsusest."

- Konstantin Stanislavski



Tänase päeva moto:


Seisin täna seal Kassitoome nõlval, kuulasin kuidas Tõnis Mägi "Koitu" laulab; vaatasin, kuidas tuhanded inimesed enda fotoaparaatidega pilte klõpsisid või mobiiltelefoniga lauluraamatut valgustasid; nägin, kuidas kevadpäevadele tuli otsa pisteti ja kõige selle keskel suutsin veel pugeda enda salamaailma, kus mulle jõudis esimest korda sel aastal päriselt kohale, et kevad on käes, sest pimedal Kassitoomel oli ilma salli ja kinnasteta täiesti arvestatav seista ja sinna minu salamaailma hiilis sisse ka tõelise tudengi tunne, mis oli üle ootuste meeldiv.

Üks hästi pikk lause kirjeldamaks ühte üsna kaduvlühikest hetke.
Ja trepikoja ukse ees taipasin taaskord kui minu(lik) linn on Tartu.
Hip-hip-hurraa!

22.4.12

"I must do the things I think I cannot do."
/egoistlik kohandus Eleanor Roosvelti tsitaadist/

aga oh so true.

20.4.12

Murilin tahab, et ma blogiksin asjadest, aga seda on jube keeruline teha, kui selliseid asju pole.
Kõik on hästi tore (aga seda ei tohi ma öelda, sest siis hakkab Erki jonnima, et mu blogi on nii igav :D). 
Mul on asju in progress, aga midagi märkimisväärset pole praegu kuskilt võtta. 
Vaatan telekast inimesi, kellel on kõik, mis nad tahavad ja mõtlen, et millegipärast on mul kogu aeg tunne, et ma olen ka kohe seal. Et nii vähe on veel minna. Ma nagu seisaksin mingil serval tundega, et ma võin kohe hüpata ja langeda. Langeda täpselt sinna õigesse kohta. Ja seal õiges kohas on isegi parem kui praegu.
Mul on peas nii elavad kujutlused sellest, mis tulemas on. Enne magamajäämist jooksevad mu peas pikad filmid sellest, mis tundub juba homne päev tulevat ja see on nii hea.. 
Usun, et teisipäevast alates hakkan veel usinamalt töötama selles suunas. Ja loodan, et seekord ei jää minu "tehtud algus" ainult alguseks nagu seda varem sageli juhtunud on. Seekordsed asjad on olulisemad ja nõuavad muidugi omajagu julgust ka. See on üks omadus, mida mul korralikult napib. Aga do one thing a day that scares you, eks? 
Ma loodan, et varsti saan siia blogisse tagasi tulla (ma tean, et ma olen praegu selle koha siin täiesti võssa lasknud kasvada) ja suurepäraseid uudiseid jagada. Ma usun, et varsti on mu uue elu esimene päev.

19.04.2012
Oled uutele sissetulekuallikatele avatud ja neid tuleb sinu ellu üsna mitu. Oled samas loov ja andekas. Armastad seda, mida teed.

20.04.2012
Võid saada uusi kohustusi, kuid sa ei kurda nende üle. Pigem paned end proovile ja uurid, kui nutikas ja tugev oled.

normal beat! 
mõnikord harva on horoskoopidel õigus ka.

18.4.12

Pole paremat aega kui praegu! 
Eks?
Postkasti tuli täna tore kiri. Mul on jälle tunne, et kui ma tahan, siis ma saan ka. 
Ja üleüldsegi olen viimasel ajal kuidagi märkimisväärselt asjalik. Enda kohta vähemalt.
+ mul on käe peal üks tore lihas, mida ma vist kunagi varem reaalselt näinud ei ole.

Kevad on kevad on kevad.
Ja mul on sel hooajal juba 3 paari uusi papusid. Material girl meets the teatritudeng.
Mis saakski toredam olla?!