Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Praegu on pingeline aeg. Isegi kui jõululaulud mängivad ja käed valmistavad nobedalt kingitusi, peab ühe silmaga kogu aeg aknast välja kiikama, et veenduda, et mingisugunegi lumi veel akna taga alles on. Minu jõulumootor on igatahes täies hoos. Nagu Stelz ükspäev ütles, siis "pole paremat aega kui esimene advent". Stella teab, mis Stella räägib! Kuigi mulle isiklikult meeldivad kõik advendid, kuid siiski.. Nädalavahetusel saab ju advendikalendrist juba esimese ruudukese avada! Yay! Ja mind üldse ei huvita, et ma 21aastane olen. Miks ma peaksin vanuse pärast jõuludest vähem rõõmu tundma? Mul sähvatas just üks ideaalne idee ühele ideaalsele inimesele. Got to go!

Naljakas on mõelda, et mina, kes ma skandinavistikas millegagi silma ei torganud ega kuidagi kirge välja ei näidanud, lähen järgmisel nädalal seal toimuvale seminarile külalisesinejaks. Kavas on puha kirjas "skandinavistika vilistlane Susanna Oja" ja... Veel naljakam on see, et ettekande koostamine tõi momentaanselt meelde kõik need raskustes piineldud õhtud, kui järgmiseks päevaks mõnda ettekannet oli vaja. Mitte et praegune ettekande koostamine mulle piinu valmistaks. Mitte seda.. Lihtsalt olukord on kuidagi võõralt tuttav.

"No ma ei tea, kuidas need filmid [jaapani anime] nii soojad ja ilusad saavad olla. Nii vajalik on novembris selliseid filme vaadata. Kaunis jaapani anime võiks oktoobrist detsembrini olla ka kohustuslik kooliprogrammi osa. Selleks, et kasvatada õnnelikke inimesi. Südamlikke, armastavaid ja selliseid, kes need hilissügised üle elaksid." Helged mõtted hämmastavalt inimeselt.

Esmaklassiline laupäev perega. Hommik algas Oja laste huumorinurgaga, millele järgnes Titanic ja mandariinid koos õdedega ning mille lõpetab erakordselt õdus Lennusadama külastus. Face it, you want to be me. Kõik kolm õde on over the top excited. Olgu, nüüd on aeg Lennusadama kohvikus einestada ning vaadet ja seltskonda nautida. Armastan oma elu!

Ühel heal päeval ma veel hakkan sellepärast nutma, et magamistoas on kümme kraadi külmem kui ülejäänud korteris. Not cool , keskküte. Not cool.

Ma tulin just teatrist, kus ma sain suure elamuse osaliseks. Ja ma tahan sellest kirjutada. Mitte küll siia blogisse, vaid asjakohasemasse, aga.. selle tõttu jäin ma koduteel mõtlema kirjutamisest. Ma mäletan, et kui keskkooli alguses meie kirjandid pidid kahesajalt sõnalt järsult kuuesajale hüppama ja me keegi ei saanud aru, kuidas on võimalik ühel teemal nii pikalt kirjutada. Üldiselt olime veendunud, et ei olegi võimalik. Ma mäletan, kuidas emps mulle hiljem kodus ütles, et isegi ühest sõnast on võimalik 600 sõnaga rääkida ja isegi rohkemagagi. Ta tõi näiteks sõna "kass". Läksin naerdes oma tuppa ja mõtlesin, et loll on loll. Kes suudab kirjutada sõnast "kass" 600 sõna (ja loomulikult ka, et kes peaks üldse tahtma seda teha). Ja kuigi ma suutsin enda lõpukirjandi tarvis isegi üle kuuesaja sõna pastakast välja tirida, jäin ma alles nüüd uuesti selle kassi peale mõtlema. Kui sõnade arv enam oluline pole, võib kassist ka tuhat sõna kirjutada ja seda isegi siis, kui

Absoluutselt ei sobi tänasesse päeva, aga millegi pärast tunnen siiski vajadust seda siin  safekeep 'ida: "Don’t fight your demons. Your demons are here to teach you lessons. Sit down with your demons and have a drink and a chat and learn their names and talk about the burns on their fingers and scratches on their ankles. Some of them are very nice."

Siis oled vist ikka asjalik hõust, kui inimesed juba Venemaalt su peole kohale tulevad. Toreduse tipp!