29.8.09

summer love


Mul pole tavaliselt kombeks taolisi kokkuvõtteid teha, kuid see suvi lausa lunib mõnda paremat sõna.
Sel suvel on mitmeid asju korda saadetud, mõistetud ning palju uusi tutvusi leitud ning kogemusi saadud.
Suvi algas mu esimese lõpueksamid, milleks oli keemia eksam ning ma saavutasin suurepärased 52 punkti, mis on 2p rohkem, kui ma lootsin. :D
Seejärel oli suve alguses mul meeldiv trennihoog sees ning jooksma vedasin ennast rohkem kui kolm korda (nagu esialgu ennustatud oli). Veel sai suvel Nof'i sünnat külastatud, käsitööga tegeletud, laulu-tantsupeol käidud, muusikal tehtud. Veel olid filmikad, Karula külastus, meri-meri-meri, Tõnis Mägi, almanahh ning Salmistus käik. Igal pool suurepärane seltskond ja hea huumor. Isegi lakke passimine oli sel suvel lõbusam ja huvitavam kui muidu. Mitte ükski päev ei tundunud raisatuna, isegi siis kui ma mitte millegi mainimisväärsega lagedale ei tulnud.
Selle suvega sain ma taaskord oma väärtustele pilgu pöörata ning taas taipasin, et olen läbi ja lõhki Eesti inimene. Patriootlikus tuksub veres ning reisimine jäägu reisimiseks, mitte aastatepikkuseks eemalolekuks. Taaskord suutsin endale selgeks teha, et maailm on ilusaid, häid ja andekaid inimesi täis ning nendega jutule saamine polegi nii keeruline, kui esialgu võis tunduda.
See on küll minu meelest imelik, aga sel suvel omandas sõna "meri" minu jaoks sootuks teise tähenduse. Ma hakkasin merega ühes rütmis hingama ning ma kahtlen, et see kuhugi kaob. On päevi, kus ma lihtsalt meeleheitlikult igatsen selle ettearvamatu mere äärde joosta. Aga paraku ma elan Kosel, seega see jääbki ainult meeleheitlikuks igatsuseks. Aga ma olen endale lubanud, et kui ma endale varsti load saan, siis ma hakkan tihedamini vaatama, kuidas see põlev kera taevast sujuvalt pehmesse vette vajub.
Ma vist olen seda juba viimased paar suve öelnud, kuid seekord pean taas asjad ümber arvestama: suvi 2009 oli parim suvi, millest mina osa olen saanud.

Tuleval hooajal ootab mind ees nii mõnigi muutus, lõbus seik, tutvus ja olemine. Plaane on palju ja tundub, et tahet jagub ka. No ma ju alustan oma uut hooaega kohe reisiga, nii et aeglases tegutsemises mind süüdistada ei saa.
Ootan juba enda lõputöö kallal pusimist, autokooli, näiteringi, masendavaid talveõhtuid, koolivaheaegu, kõike, mida abituriendid tegema peavad ning kõiki neid pisaraid, mis ma tutipidudel ja lõpetamistel enda põskedele pillan. Ja ma olen nii väga kindel, et see kõik on ootamist väärt.

Cest' la vie!


PS. Kivi kotti, Kaire. Ära meid seal kaugel ära unusta (:

24.8.09

easy virtue



Tol päeval peale Tõnis Mägi kontserdit käisin ma veel oma hea sõbra Kertu juures väiksel tsätti-filmiõhtul. Mõnus dipp ja krõps ning "Fired Up!".
Pühapäevane päev möödus mul üksinda oma toas filme või telekat geekides. Sain ära vaadatud enda vahele jäänud osa 90120st ning kolm filmi. "The Ugly Truth" ühes minu lemmiku Katherine Heigliga. "The Proposal", mis oli üsna ettearvatav Ameerika komöödia, kuid siiski peab tunnistama, et täitsa heanormaalne film oli. Last but not least "Easy Virtue", mis muutis Jessica Biel'i minu silmis palju ägedamaks. See oli üks ütlemata hea komöödia-draama. Me like it.

Igatahes oli üks mõnus päev ja mul on hea meel, et ma sain filme ära vaadatud. Ma pole ammu enam saanud rahus neid jälgida.

Täna lähen peagi enda kikusid parandama, mis on nii õõvastav. Ma ju kardan hambaaaarste. :'( Neljapäeval jälle. :)

Aga õnneks peale poolt kolme läheb jälle kõik paremaks, sest siis tuleb Kaisa mulle külla ja siis meil on meie igasuvine Kaisa-Sus time. Ning kella seitsmeks lähme koos laulma, sest on ju vaja Slovakkia jaoks õppida-harjutada.

Side lõpp. ma ei viitsi rohkem.

23.8.09

Kui homme oleks maailma lõpp, istutaksin täna veel ühe puu


Otsustasin eile korrakski kultuurne olla ning käisin välja 50.-, et kuulata enda lemmikut Tõnis Mägi. Saabusin varakult, veidi üleslöödult ja täpselt õiges tujus. Kui te küsite, mis minu jaoks õige tuju on, siis see on selline torerõõmus-mõtlik väikese melanhoolia noodiga.
Igatahes. Kell seitse rääkis kirikuõpetaja ühest imelikust kirikuõpetajas ühes imelikus kirikus ühtede imelike inimestega. See selleks. Peale tema juttu astus nö lavale Tõnis Mägi isiklikult. Esimene lugu oli "Ilus oled isamaa". Külmavärinad esimestel minutitel ja see isegi ei olenenud sellest, et kirikus just kõige palavam polnud.
Ja siis ta laulis veel ja veel ja veel ja rääkis igasuguseid põnevaid lugusid ja laulis ja naeris ja oli. Nii ilus oli.
Kas te teate mille pärast ta mulle eriti meeldib? Selle pärast, et ta laulab nii õigetest asjadest. Neist mis päriselt olulised on.
Nii armas oli see, et kui kontsert läbi sai, siis esimene asi, mida Mehis ja Mammu püsti tõustes kontrollisid, olid minu silmad. Et kas ma ikka pisardasin nagu mulle kombeks. Nad küll nägid mu casual silmi, aga pean tunnistama, et nii mõnigi härdameelsus pisar tikkus kontserdi ajal silma. Ahh, teate küll mind. Ma ei saa sinna midagi parata. (:
Aga igatahes tegi Tõnis mu päeva. Või isegi nädala või kuu. Ja mul pole sõnu, et kirja panna, mis ta minu jaoks nii oluliseks teeb. Aga lihtsalt nii on ja ma olen talle selle eest tänulik.

Ta poetab lauludesse õige mõtte ja tunde. <3

>vend, Sa osta tiivad sandlipuust.

21.8.09

violet posy


Jajajajja, ma enne unustasin mainida, et Mammu tõi endaga ühes ka kena kimbu lilli (:


lõhnavad hästi,
on ilusat värvi ja
sobivad muidu kõigega, eriti minuga, nii imetoredalt. ^^




monkey sees, monkey does.


Olen näinud, olen teinud.
Esmaspäeval otsustasime õe ja isaga, et tahaks vihma eest sõita kuhugi, kus päike paistab. Enne seda aga pidin ma käima hambaarstil. Et kella poole üheksaks jõuda arstile, pidin ma tunnike varem ärkama. Keeruline tegevus kroonilisele unelejale. Kuid sain hakkama ning pidin taas taluma tuimestuseta puurimist ja jura. Appi, mulle ei meeldi hambaarstid. Kuid järgmine nädal jälle. Kaks korda.
Hiljem igatahes panime kummikud jalga ja istusime autosse. Jõudsimegi kuskile teise maakonda, kus päike säras, aga ega see ei takistanud vihmal ladistada. Sai Rauli juures einel käidud ning vanaisa-vanaemaga paar sõna juttu vestetud. Ma polnudki neid ammu näinud ning Väike-Maarja tänavatel polnud ammu kolatud, kuid see mure sai nüüd murtud. Sealt edasi ootas meid hüljes nimega Poiss, palju kalu ja vihma ning Rakvere linnuse külastus. Linnuses olid piinakambrid, kitsed-lambad-haned, vähe inimesi ja sada imevigurit. Veidrad pildid, mõõgavõitlused ja kojusõit.
Hiljem peatusime Põhjakeskuses, kus tehti kerge Hesi eine vanade aegade mälestuseks ning kooliasjade šoping, sest järsku ma taipasin, et hiljem mul enam nende ostmiseks võimalust pole. Rimis oli väga meeldiv allahindlus ning ma sain päris mitu head ostu tehtud. Kuigi ma tahaksin kurta, et praegusel ajal on jooneline vihik defitsiidiks.
Šoping lõpukorral, vurasime koju tagasi. Kell pool kaksteist avasin koduukse ja läksin pugesin otsejoones voodisse.

Teisipäev oli mõeldud pealinna külastamiseks. Teel linna kirjutasin almanahhi valmis ning linnas käisin loomaaias. Esimest korda nägin, et hippod olid veest väljas ning tatsasid ringi ja et elevandid ning maod oskavad ka aktiivsed olla. Kahju, et mõmmid, lõvid ja šimpansid kuhugi peitu olid pugenud. Nemad olidki täiest õnnest puudu.
Hiljem käisime šoppamas ja pugimas. Ostsime uued padjad ja nuudleid erineva lihaga.
Õhtul oli kodus näha kolme väsinud inimest ja palju unenägusid.

Tänast päeva alustasin kell viis, mil õde hakkas enda sättima Soome minekuks. Sel ajal kui tema einestas, pidin mina pakkuma temale seltsi. Kui õde lahkus magasin ma 7h veel magusat und. Seejärel lebosin, vaatasin telekat, käisin Agel külas, käisin 2x poes ning kõige selle vahel suutsin õhtused plaanid ka veel teha. Kuna mul oli väike home alone, sest ema oli ka juba Soome läinud, siis otsustasin oma sõbrannade jaoks veidi vaeva näha. Seega kutsusin nad külla ning lubasin neid veidi kostitada. Selle jaoks võtsin ma kapist välja äsjaostetud munad ja jahu ning seal veidi kauem olnud piima ja asusin esimest korda elus pannkooke küpsetama. Olgem ausad, kuradi hästi tulid välja. Tillukesed, pehmed ja magusad. Nende kõrvale tegin ise mustikatoormoosi ja panin nii mõnegi küünla põlema. Kui Mammu ja Mary juba mugavalt minu toas istusid, rääkisime veidi kergejõustiku juttu (sest ometigi on ju Berliini MM, mida me kõik hoolega jälgime). Kertu tulekut me ei jõudnud ära oodata ning hakkasime enne pannkooke sööma. Njom-njom. Ma arvan, et neid ma teen küll teinekord veel. (: Millalgi tuli Kertu ka ja millalgi läks Mammu ära ja siis jõudis juba Kertu ka ära minna ja nüüd me siin Maryga istume. Mary surfab cosmo-maal ja mina blogi-maal. Igal ühel omad huvid. :D (okeiokei, see on lihtsalt minu jaoks juba so-last-month-cosmo, missest et see augusti oma on).

Homme hommikul naudin veel üksildast kodusolekut ja siis jätkan oma tavapärast elu.


Ära tahtsin mainida, et ma otsustasin ükspäev rebel olla ja osta poest midagi, mida ma enne pole söönud (sellised spontaansed ostud on minu puhul haruldased) ja seega ma ostsin kiivi-tikri jogurtit ja tuleb tunnistada, et päris maitsev oli.

Sel samal päeval ostsin poest 50 viirukit ja viirukialuse 25.- . Siiani arvan, et see oli hea tehing. Spicy Tangerine.

Ja i-want-list nimekiri hakkab mul ka miski pärast kasvama:
*suur saunalina
*ilusad veinipokaalid
*suur fotoalbum (sarnane eelmise aasta omale)
*kõik, mis lõhnab (küünlad-viirukid-eeterlikud õlid)
*teatripiletid



ja keegi pole ammu kurtnud, et ma teda üldse külla ei kutsu. (: täna kurdeti. which is great, sest see tähendab, et mul on veel sõpru. :D

Ma lähen nüüd vaatan, mis Mary cosmost huvitavat leiab ja siis lähen oma uue peeehme padja peale tuttu.

TSAU-PAKAA PUGEJAD!

13.8.09

there's something seductive about the stage


Ma tean, et tihti ei täideta palveid, mis blogides esitatakse. Seda seetõttu, et need on hajevil ja mitte kellelegi otseselt suunatud.
Kuid siiski ma proovin ja loodan, et te täidate mu palve.

Ma tahaksin vägaväga, et te saadaksite mulle pilte, mis teie meelest ütlevad nö rohkem kui tuhat sõna. Saata võite nii kuidas tahate: postitada kommentaaridesse piltide linke, saates msnis, saates meilile (susanna.oja@hotmail.com) või ulatades neid mulle käest kätte, kui need peaks juhtuma olema paberil.
Palun! Palun! Palun! (loodan, et võlusõna toimib)

12.8.09

it's best to be as pretty as possible for destiny.

Asjad meenuvad nii naljakalt. Lihtsalt niisama.

Ma suplen optimismi vannis, mis on vannivahtu täis. Ja oi, mulle meeldib vannivaht. (:

http://jessicadarling.files.wordpress.com/2007/09/bubble-bath.jpg

Eile kuulsin, kuidas üks inimene endaga nii rahul oli. Ta rääkis enda tegemistest ja ta hääles oli siiras rõõm. Nii hea oli kuulata, kuidas talle endale meeldis, et ta on arenenud ja tubliks hakanud. Positiivseid emotsioone pluss mitu. Mulle meeldib, kui inimesed on valmis ennast käsile võtma.

Mis me eile veel tegime? Kaarli juures käisime. Veidi suitsuhõngulist piipu, mitte nii toredat "viirukit" (millega seoses Erki nii armsalt feilis. (: aga anname talle andeks, kell oli palju) ja nalja nabani. Tore tunnike.
Hiljem jalutasime Mary ja Kertuga mööda hilist Koset ja arutasime, et MASU on kujunenud TÄPEks, mõnel juhul isegi TÄPUks.
Mina hoidsin pingsalt taeval pilku peal ja üritasin pilvede varjust tähesadu tabada. See mul ei õnnestunud, kuid ometigi nägin ma mitut kaunis-säravat tähepoissi.
Vahepeal saatsime Mary koju ja jalutasime Kertuga Age maja eest läbi. Seal kohtusime Age ja Erkiga, rääkisime mõne sõna juttu ning meie Kertuga läksime edasi.
Varsti sõitis Erki meile järgi ja siis me hängisime bussikas ja käisime Ristil nosimas.
Hea õhtu oli. Spontaaaaanne. Teate küll, et mulle meeldib.

Täna mängisime õega mitu ringi Eesti Mälumängu ja elasime kaasa Eesti-Brasiilia mängule. Pinge oli õhus for sure. Enne mängu ei olnud mul meeskonna eelistusi, aga mängu käigus lõi minus siiski patriootlus esile ja loomulikult hoidsin omadele pöialt. Minule nad suutsid igal juhul tõestada, et Eestis on tublisid jalgpallimehi. Hea töö!
0:1 Brasiilia kasuks, kuid ometigi oli Eesti jaoks see hea mäng! (Y) Mängus kohtas palju temperamenti, ebaausat kohtunikku, palju vahetusi ja mitut kollast kaarti ning isegi ühte punast. Suhteliselt loogiline, et brasiillased on nõnda staarmängijad, et nende vigu ei loeta . (:

Ja mis mul viga on?? Mul on kärbestest kahju. Kui nad seal lindi küljes on, siis mul on lihtsalt neist nii kahju, et nad seal piinlevad ja siis ma lähen neid lindi pealt ära tapma. Mis mõttes? Kus on loogika ja miks ma siis üldse seda linti kasutan? Nii haigelt minulik.


Kadestan inimesi nagu mul ikka kombeks, kuid ometi olen õnnelik inimene nr.1. Kõikide oma unistuste ja kadetsemistega olen seda ikkagi. vat nii!



see oli üks seosetu, kuid ometi mõnus postitus. mitu head asja said südamelt ära räägitud. ^^

my favourite place in the whole wide Estonia

Eelmine postitus tuletas mulle meelde, et mul on nüüd ligipääs Karula piltidele, mis tähendab, et ma jagan teiega seda suurt tükikest rõõmu, mis ma alati seal käies kaasa saan. (:

Kodu on seal, kus on Sinu süda.

Kompositsioon! <3

Minu segasummasuvila!

Parim mets 2009! ja ilmselt ka 2010, 2011 jne.

Koriluse kõrvalt jäi aega ka fotoshuudiks.

Tegime sistaga kohustuslikke turistipilte. Valmiera 'o9

Valmiera 'o9

Metsa couture 2oo9.

Me vennaga ei ole kõige osavamad kalastajad, kuid stiili meil on.










Minu vanaema all paremas nurgas.

Ma kõikidele piltidele ei viitsinud alla kirjutad midagi, aga nüüd te teate, et seal veedan ma meelsasti mitu pikka päeva koos hingerahuga. Nagu te tähele panite siis seal ei huvita meid stiil ega tegevused. Kõik on spontaanne ja vaikne. <3
Armastus!

Ja btw, ma mõtlesin, et oleks ka lahe ja hakkaks täääge kasutama.
Sellised jutud on ka veel, et ma siin käin päevast päeva võõraste ilusate inimeste blogisid lugemas ja seda enam leian, et minu blogi on pilditu ja üleüldiselt kuidagi igavat sorti. Ma nüüd mõtlesin, et ma peaks hakkama siia pilte lisama (jah, isegi siis kui need teemasse ei lähe) ja ma peaksin enne iga blogi postitamist hoolikalt läbi mõtlema, et kas sellel postil on ka mingigi sügavam tähendus (mis võib tähendada, et siia hakkavad maanduma vaid üksikud read).

ja ma pidin veel selle ära mainima, et oii mulle meeldivad Age komplimendi moodi asjad.


"mõned kiitsid esimest, mõned teist... aga meile meeldisid mõlemad." <3



säh teile kaunist koriluse neidu! xd


Tahtsin ainult seda öelda, et te andsite need muusikali tagasiside lehed valele inimesele lugeda. Arvestades seda, et te teate, kuidas on lood minu sentimentaalsusega. :D

Aga muidu on tore. (:

Ma nüüd lähen kirjutan seda almanahhi-poissi edasi. (:


ahjaa, ja seda ka, et Ergo käis mul täna korra külas, tõi mulle šokolaadi ja soovis head eilset nimepäeva. See oli ütlemata armas. (: Keegi polegi ammu armas olnud.

ja siis seda, et teatrisse tahaks. ikka ja jälle.

8.8.09

tuulesuund on nord

Issand, ma olen üks suur unepall ise, aga tahaks ikka kõik muljed ära rääkida.
Salmistus käisime ju. See oli selline projekti lõpetamine või nii. Sõitsime mere äärde puhkama ja kokkuvõtteid tegema. Esimese asjana kohale jõudes valisime endale toad ning siis haarasime rätikud kaenlasse ning läksime mereranda. Päike paistis, tuul puhus ja vesi oli hiiglama soe. Naeratused libisesid kõigi huulile ning vesine lebo võis alata. Kiku tegeles liivalossi meisterdamisega ka, aga ma ei viitsinud teda eriti aidata.
Seejärel sõime veidi, mängisime lauamänge ja ma suutsin hakkama saada oma esimese feiliga. Haha, ma istusin tooliga läbi põranda. xd Kristjanil ja Kertul oli hetkega palju naeru, mida pugistada. Kiku haaras mu käest šokolaadi ja arvas, et ma peaks dieedile minema. xd
Seejärel suundusime tagasi suurde saali ja tegelesime veidi salvrätikunstiga. Viis pluss tegevus, sest see on lihtne ja ilus. Nii mõnigi sattus hoogu. Ehk liigagi hoogu. :D Tuleb tunnistada, et see on üsna sõltuvust tekitav. :D
Õhtul oli lebo, oli saun, veel lauamänge, grill, väike olemine Sillu, Tipsu ja Sireti toas ja lebolebolebo. Vahepeal käisime veel rannas ka. Seekord võtsime Twisteri ka kaasa. Kõigepealt mängisime meres "Flying Thing-ga" ning seejärel suplesime veidi ja asusime Twisterit mängima. Uušes. Esimene mäng elus läks küll väga mööda. :D Mehis lükkas mind ühe kerge puusanõksuga sellelt kilelt maha. :D Viimane mäng oli ultimate-Twister. Tipsu üritas mind ära kägistada, Kiku ja Mehis andsid endast parima, et mind kilelt maha puksida ning ülejäänud üritasid lihtsalt mu olemist piisavalt ebameeldivaks muuta. Keegi, kes seda asja keerutas, ei olnud ka väga minu poolt, sest millegi pärast pidin ma suure osa mängu algusest ühel käel olema. :D Aga lõpptulemus mulle meeldis, sest ma olin üks tubli võitja. (:

Järgmine hommik hakkas võimlemisega, mida Kiku meile kastemärjal muruplatsil tegi. Kerge massaaž ja hommikueine. Ei saa kurta. Mängisime mõned lauamängud ning seejärel asusime kokkuvõtteid tegema. Igaüks pani jälle paar paremat sõna kirja ning tapeedirullile märgiti üles erinevad ülesanded millega keegi tegeles. Arutasime projekti kitsaskohti ja õnnestumisi. Ühine otsus oli, et ka järgmine aasta peab ikka millegagi hakkama saama. Ilmselgelt saame ju. Selle kokkuvõttegi ajal jõuti mult küsida, et kas ma juba nutan või mis. xd ma panin tähele, et seda küsiti minult veel päris mitu korda ka õhtupoolikul ning järgmisel päeval. Peab tõdema, et ma olen saanud endale oma nutja-kuulsuse. :D (ja kui nüüd saladuskatte all öelda, siis nii mõnegi inimese sõnad ja minu enda mõtted tõid ka kokkuvõtete tegemise ajal mulle pisara silma, aga ärge seda teistele öelge 8-))
Kui kokkuvõtted tehtud alustasime lõunasöögiga ning arutasime edasi järgmise aasta plaane. Midagi kindlat küll veel paika ei saanud, kuid siiski. Nalja sai ja väike ajurünnak toimus ka.
Peale söömist vahetasime riided, võtsime rätikud kaenlasse ja alustasime matka Valkla randa. Kohale jõudes hakkasime end ette valmistama süstamatkaks. Me Kertuga olime koos ühes süstas. Liival seistes alustasime juba vaidlemisega, et kumb istub ette ja kumb taha. Kumbki ei olnud eriti õnnelik tüürija rolli üle, mis tagumist ees ootas, kuid lõpuks andsin järgi ja võtsin koha sisse ühe süsta teisel istmel. Sättisin pedaalid õigele kaugusele, venitasin põlle üle kokpiti ning haarasin aeru kätte. Mõlemal Kertuga oli surmahirm sees, kuid veele libisedes rahunesime vaikselt maha. Esialgu ei tahtnud mu kordinatsioon töötada ning sõudmine ja tüürimine korraga eriti välja ei tulnud. Kuid ajapikku ma harjusin ning kui päris aus olla, siis enda meelest tuli mul tüürimine päris hästi välja. Vähemalt paremini kui ma olin oodanud. Pedassaarele jõudes tegime saarel väikse jalgsimatka ning siis jälgisime vastaskaldal toimuvat Erna-showd. Jälgisime kuidas mehed enda kummipaatidele hoogu andsid ning kuidas kaldal mürsud plahvatasid. Olime mõttes Peebu, Rasmuse ja Otiga. Siiski oli ju nende suur eesmärk Erna retke võit. Ei teagi, et kuidas neil läks.
Veidi aja pärast sõudsime saare teise külge, mis oli juba füüsiliselt keerulisem. Käed olid väsinud ja lained ning kivid ei aidanud kaasa.Väike peatus, ringkäik ning siis täiskäigul alguspunkti poole tagasi. Loomulikult hakkasin ma torisema, kui ma tundsin väsimust ning asjad ei läinud päris nii nagu mina tahtsin. Sain ju aru küll, et ega Kertu ka ei jõua sõuda (ma isegi ei jõudnud), aga ikka õiendasin. Kertu seevastu noris mu tüürimisoskuste kallal ja mina ikka ja kohe tema rütmi kallal. Mõlemad väsinud ja mossis, kuid ometi oli põnev ka. Kaldale jõudes oli juba kõik palju parem. Üldmulje oli super ja täna mu käed isegi ei valutanud mitte, mida ei saa aga Kertu kohta öelda. :D
Meid ootas ees jalgsimatk tagasi Salmistusse ning seejärel väike puhkepaus, lauamängud ja söök. Õhtu jooksul grillisime veel vahukomme ja vorste, lobisesime maast ja ilmast, kindlasti mängisime lauamänge ja loomulikult nokitsesime oma kunsti kallal.
Sel ööl oli uni magus.
Hommik algas minul, Kertul ja Mammul köögis. Hakkisime kurki-tomatit, Mammu keetis putru ning ladusime kõik hommikusöögiks vajaliku letile. Seejärel astusime õue, kus algas järjekordne hommikuvõimlemine, mida viisid läbi Kelli ja Kaire. Jooksime sõna otses mõttes merre ja alustasime tavapäraste soojendusharjutustega. Siit sealt kostis hommikusi unenurinaid vees tatsamise kohta, kuid ometigi tehti kõik kükid ja kaelapoolringid usinalt kaasa.
Seejärel nosis iga üks oma hommikusööki, mängiti taas lauamänge jnejne. Mammu tagastas mulle ka mu sõbrapäeviku, millega kaasnes mu nunnu-naer ja hiiiiglaslik naeratus. Ma nägin nii mõndagi küsivat pilku, mis küsis "Mis sul viga on?" Aga ma olin lihtsalt õnnelik ju. (:
Pool kaksteist tuli üks Kristjani moodi jõuluvana ja jagas pakke, mille iga üks omal moel välja pidi lunastama. Meie Nelega otsustasime hundirataste kasuks. Ma polnudki kunagi nuudlikätega hundiratast proovinud teha. Päris hästi tuli välja.
Sõit koju kulges viperusteta. Heade mõtete, heade sõprade ja hea tuju seltsis.

Koju jõudes külastas mind korra Kati. Ta ütles mulle mingi jutu sisse, et ta ei tea inimest, kes oleks nii tihti nii paljudest inimestest ümbritsetud kui mina. Ja kui ma selle üle järgi mõtlesin, siis taipasin, et see on üks ilmatult suur kompliment minu jaoks. Mu üks hirmudest on ju see, et ma jään üksi, aga järsku taipasin, et see pole tõepoolest nii pea juhtumas. See oli armastore ja meeldejääv. ^^

Kui Kati lahkus otsustasin mina lõunaunne suikuda. Mitu tunnikest said meeldivalt sisustatud, missest et ma vihkan magamist ja leian, et see on ajaraiskamine. Ometigi on see aja raiskamise parim viis. Ärgates kutsuti mind Mäksi juurde grillima ning ilmselgelt olin ma nõus. Olin entusiast ning olin esimesena kohal. Mäks oli just lahkumas ning seega alustasin ma pidu üksinda. :D Mäks käis Erkil ja Mikul järel kui mina samal ajal valvasin tuld ning jagasin muruplatsi killerkiisuga. :D
Peagi olid nad tagasi ning tuli ka Nele. Alustasime salati valmistamise ja vorstide grillimisega. Salmistust järgi jäänud toit tahtis ju hävitamist. Õgitõbi lõi tänasel õhtul kõigil välja. Vahepeal tulid veel Mari, Mehis, Pisi, Risto ja Sillu ka.
Ja siis me sõime ja mängisime Sõnamängu ja arutasime järgmise aasta projekti, mis muuhulgas juba natuke jumet hakkas võtma. Eriti kui arvestada, et Nele läheb laibakoristajana tööle. :D Ja ohh üllatust, me saime isegi Psühholoogi mängida, sest ei Erki ega Pisi polnud seda kunagi mänginud. Nalja nabani ja kui te kunagi mingit vastust ei peaks teadma, siis öelge "Ford". See peaks hädast välja päästma. :D

Nüüd olen ma kodus. Ülimalt rahul enda viimaste päevadega ja tean, et sama head ja paremadki on veel tulemas. Ja ühe rohkem veendun ma selles, et ma olen üks õnnelik tüdruk. (:

-mau.

Järgnevatel päevadel almanahhitan, et me teid kõiki juba kokku saaks kutsuda.



Mis muutus?

3.8.09

Mida rohkem inimesi mu ümber on, seda rohkem ma kardan, et mind jäetakse üksi.

Ülilege Vaidavere

Kuuuuulete. Nii tore oli. (:

Kuigi meie seiklus Palamuse poole ei alanud üldse nii toredalt kui oleks võinud. Elvise autol oli error ja meie seisime pidulike riiete ja rumala näoga iga üks omas kodus. Kõigil tuli juba hirm naha vahele, et mis siis kui me ei saagi minna. Ootasime ja ootasime ja arendasime ideid. Kell liikus halastamtult kurjemas suunas. Sel hetkel ilmus välja idee minu vennast ja plaan läks käiku. Kella poole kaheksaks olime mina, Kertu, Peep ja Elvis Volkswageni peale pakitud ja sõit võis alata. Nii tore oli vaadata, kuidas Peep lihtsalt nautis sõitu selle 83 aasta volksuga.
Palamuse ooperi- ja operetipäevale me ei jõudnudki. Kuigi oma kostüümist ei raatsinud ma siiski kohe loobuda. Ma polnud ammu nii hea välja näinud, seega.. Aga kui nüüd väga ausalt ära rääkida, siis ma ei oska kohe ära öelda, kui kahju mul on, et see nägemata jäi. Kõik need kontratenorid, imelised duetid ja erilised sopranid. Ma loodan, et see üritus kordub millalgi või et Rasmus kutsub meid peagi mõnele enda etendusele. (:
Vaidaverre, Rasmuzi kodukohta, jõudsime aga täpselt koos teistega. Alustati toosti ja söögiga.
Usun, et üks kuuskümmend inimest olid küll ühise eesmärgi nimel kokku kogunenud. Rasmuse üle oli ainult hea meel.
Mu vennas hülgas meid mingil hetkel ning tänusõnade saatel saatsin ta koduteele.
Õhtu jooksul käisime saunas (jah, isegi meie Kertuga), nautisin seltskonda, nautisin hämmastavalt mõnusat asupaika ja rüüpasin õnneliku südamega veini ja šampat.
Kõige ausamate sõnadega võin öelda, et juba vägaväga ammu ei ole aeg minu jaoks nõnda kiiresti liikunud, kui selles armsas külas eile öösel.
Ma ei valeta kui ütlen, et see oli ülilege üritus ja et ma ootan huviga juba järgmist korda. Loomulikult on asi ka Rasmuse vägagi meeldivas isikus ja tema pere ja sõprade toreduses.

Selle õhtu jooksul luges üks blond poiss (Egon, kui ma ei eksi) mu käejooni ka. Ta küll oli seda ise just 3min tagasi õppinud, aga ta ütles, et ma pean ise enda õnne nimel vaeva nägema. Ja otse loomulikult ma teen seda. See oli üks ägeäge minutidekaad. Üks ägedamaid õhtu jooksul, ma usun. Kurb meel on ainult veidike sellest, et ma pöörasin enamikul ajast rohkem tähelepanu naermisele, kui enda tulevikule. Seega ma kõike päris hästi enam ei mäleta, mis mulle räägiti.

Ja selle külaskäigu ajal ma sain veel üht koma teist enda kohta teada. nii naljakas. eriti äge oli see kui ma avastasin, et milline inimene ma olla ei tahaks. keegi küll ei vaata selliseid inimesi imeliku pilguga, aga ikkagi ma ei tahaks.

Magama asetati meid Kertuga ühe toa põrandale, millele me vajusime pool seitse 3. augusti hommikul. Uinusin ma ainult head mõtted ja lustakad viisijupid meelel. Ärkasin taas pool kümme ja läksin rüüpasin paar lonksu kohalikku piima ja seejärel sõin hiiglasliku supikausitäie kaerahelbeputru. Ma arvan, et seda söögikorda ei unusta ma niipea. Lademetes maasikamoosi, külm piim ja hunnik putru.

Hommikul tutvustas Rasmus koselastele ümbrust ja tegi miljon pilti. Toimus kärbeste massimõrv, miniveesõda ja huvitavad vestluskeerud. Siis läksid pooled kosekad ära ja veidi aja pärast lahkusime ka meie Kertu ja Elvisega, kui mu isa meile järgi tuli.


See legendaarne üritus jääb veel nii mõnekski ajaks meelde.

Kallis sõber Rasmus, almanahhi esitlusel kohtume! Mõeldes Sulle panen peale Salmistut trükkimistempo täiskiirusele. ;)







ikka veel olen õnnelik tüdruk.

2.8.09

hp6

Teate, kui päris aus olla, siis mul pole mitte mingit inspiratsiooni peal, et blogi kirjutada, aga veidi narr oleks jälle selline pikk paus sisse jätta.
Vahepeal olen ma hulganisti nolifimist teinud kodus, Kertuga kokku saanud, Mai ja Gert on mul külas käinud, mini-pliksikas on olnud jne. Mõni diibim vestlus on ka maha peetud. Just eile rääkisin Maryle, et ma olen viimasel ajal hakanud rohkem hindama neid arutlevaid vestlusi. Olen avastanud neid vestlusgeene inimestes, kes on kaugemal, mis on iseenesest kahju, sest nii mõnedki vestlused koguks sügavust, kui neid silmast silma rääkida. Kahju on sellest ka, et ma üldse silmast silma rääkija ei ole. Sellistel puhkudel jooksen alati sõnadest tühjaks, aga kirjapildis juhtub mõnikord, et saan päris mitu kaunikest sõna ritta. Kahju-kahju,
Aga ühel heal päeval olin ma isegi usin kodumesilane: nõelusin riietel auke, pesin 2 masinat pesu, aitasin empsil paar maitseainepurki riiulisse tõsta ja tagatipuks tegin veel õhtusöögi kõrvale salatigi. See kõik ei ole üldse minu moodi. Ma räägin, et see suvi kammib ära. :D
Minipliksikal sai taas mitmed maailmaasjad südamelt ära räägitud ja tulevikuvaateid arutatud.
Homme loodame minna Rasmuzi 25ndale sünnipäevale Palamusele. Hoidke hästi mitu pöialt, et me transpordi saaksime, sest me kõik ootame väga minekut. (:
Issand, mul endalgi naljakas mõelda, aga jutt saigi juba otsa.

PS! Salmistusse ja Slovakkiasse tulijad. Võtke kindlasti kaasa kõik enda värvilised pastakad ja mõni äge foto (ei pea olema passipilt), et te saaksite südamerahuga minu sõbrapäevikusse häid ja paremaid ridu kirja panna. (:



I'm still waiting.