summer love

Mul pole tavaliselt kombeks taolisi kokkuvõtteid teha, kuid see suvi lausa lunib mõnda paremat sõna.
Sel suvel on mitmeid asju korda saadetud, mõistetud ning palju uusi tutvusi leitud ning kogemusi saadud.
Suvi algas mu esimese lõpueksamid, milleks oli keemia eksam ning ma saavutasin suurepärased 52 punkti, mis on 2p rohkem, kui ma lootsin. :D
Seejärel oli suve alguses mul meeldiv trennihoog sees ning jooksma vedasin ennast rohkem kui kolm korda (nagu esialgu ennustatud oli). Veel sai suvel Nof'i sünnat külastatud, käsitööga tegeletud, laulu-tantsupeol käidud, muusikal tehtud. Veel olid filmikad, Karula külastus, meri-meri-meri, Tõnis Mägi, almanahh ning Salmistus käik. Igal pool suurepärane seltskond ja hea huumor. Isegi lakke passimine oli sel suvel lõbusam ja huvitavam kui muidu. Mitte ükski päev ei tundunud raisatuna, isegi siis kui ma mitte millegi mainimisväärsega lagedale ei tulnud.
Selle suvega sain ma taaskord oma väärtustele pilgu pöörata ning taas taipasin, et olen läbi ja lõhki Eesti inimene. Patriootlikus tuksub veres ning reisimine jäägu reisimiseks, mitte aastatepikkuseks eemalolekuks. Taaskord suutsin endale selgeks teha, et maailm on ilusaid, häid ja andekaid inimesi täis ning nendega jutule saamine polegi nii keeruline, kui esialgu võis tunduda.
See on küll minu meelest imelik, aga sel suvel omandas sõna "meri" minu jaoks sootuks teise tähenduse. Ma hakkasin merega ühes rütmis hingama ning ma kahtlen, et see kuhugi kaob. On päevi, kus ma lihtsalt meeleheitlikult igatsen selle ettearvamatu mere äärde joosta. Aga paraku ma elan Kosel, seega see jääbki ainult meeleheitlikuks igatsuseks. Aga ma olen endale lubanud, et kui ma endale varsti load saan, siis ma hakkan tihedamini vaatama, kuidas see põlev kera taevast sujuvalt pehmesse vette vajub.
Ma vist olen seda juba viimased paar suve öelnud, kuid seekord pean taas asjad ümber arvestama: suvi 2009 oli parim suvi, millest mina osa olen saanud.

Tuleval hooajal ootab mind ees nii mõnigi muutus, lõbus seik, tutvus ja olemine. Plaane on palju ja tundub, et tahet jagub ka. No ma ju alustan oma uut hooaega kohe reisiga, nii et aeglases tegutsemises mind süüdistada ei saa.
Ootan juba enda lõputöö kallal pusimist, autokooli, näiteringi, masendavaid talveõhtuid, koolivaheaegu, kõike, mida abituriendid tegema peavad ning kõiki neid pisaraid, mis ma tutipidudel ja lõpetamistel enda põskedele pillan. Ja ma olen nii väga kindel, et see kõik on ootamist väärt.

Cest' la vie!


PS. Kivi kotti, Kaire. Ära meid seal kaugel ära unusta (: