Ülilege Vaidavere
Kuuuuulete. Nii tore oli. (:
Kuigi meie seiklus Palamuse poole ei alanud üldse nii toredalt kui oleks võinud. Elvise autol oli error ja meie seisime pidulike riiete ja rumala näoga iga üks omas kodus. Kõigil tuli juba hirm naha vahele, et mis siis kui me ei saagi minna. Ootasime ja ootasime ja arendasime ideid. Kell liikus halastamtult kurjemas suunas. Sel hetkel ilmus välja idee minu vennast ja plaan läks käiku. Kella poole kaheksaks olime mina, Kertu, Peep ja Elvis Volkswageni peale pakitud ja sõit võis alata. Nii tore oli vaadata, kuidas Peep lihtsalt nautis sõitu selle 83 aasta volksuga.
Palamuse ooperi- ja operetipäevale me ei jõudnudki. Kuigi oma kostüümist ei raatsinud ma siiski kohe loobuda. Ma polnud ammu nii hea välja näinud, seega.. Aga kui nüüd väga ausalt ära rääkida, siis ma ei oska kohe ära öelda, kui kahju mul on, et see nägemata jäi. Kõik need kontratenorid, imelised duetid ja erilised sopranid. Ma loodan, et see üritus kordub millalgi või et Rasmus kutsub meid peagi mõnele enda etendusele. (:
Vaidaverre, Rasmuzi kodukohta, jõudsime aga täpselt koos teistega. Alustati toosti ja söögiga.
Usun, et üks kuuskümmend inimest olid küll ühise eesmärgi nimel kokku kogunenud. Rasmuse üle oli ainult hea meel.
Mu vennas hülgas meid mingil hetkel ning tänusõnade saatel saatsin ta koduteele.
Õhtu jooksul käisime saunas (jah, isegi meie Kertuga), nautisin seltskonda, nautisin hämmastavalt mõnusat asupaika ja rüüpasin õnneliku südamega veini ja šampat.
Kõige ausamate sõnadega võin öelda, et juba vägaväga ammu ei ole aeg minu jaoks nõnda kiiresti liikunud, kui selles armsas külas eile öösel.
Ma ei valeta kui ütlen, et see oli ülilege üritus ja et ma ootan huviga juba järgmist korda. Loomulikult on asi ka Rasmuse vägagi meeldivas isikus ja tema pere ja sõprade toreduses.
Selle õhtu jooksul luges üks blond poiss (Egon, kui ma ei eksi) mu käejooni ka. Ta küll oli seda ise just 3min tagasi õppinud, aga ta ütles, et ma pean ise enda õnne nimel vaeva nägema. Ja otse loomulikult ma teen seda. See oli üks ägeäge minutidekaad. Üks ägedamaid õhtu jooksul, ma usun. Kurb meel on ainult veidike sellest, et ma pöörasin enamikul ajast rohkem tähelepanu naermisele, kui enda tulevikule. Seega ma kõike päris hästi enam ei mäleta, mis mulle räägiti.
Ja selle külaskäigu ajal ma sain veel üht koma teist enda kohta teada. nii naljakas. eriti äge oli see kui ma avastasin, et milline inimene ma olla ei tahaks. keegi küll ei vaata selliseid inimesi imeliku pilguga, aga ikkagi ma ei tahaks.
Magama asetati meid Kertuga ühe toa põrandale, millele me vajusime pool seitse 3. augusti hommikul. Uinusin ma ainult head mõtted ja lustakad viisijupid meelel. Ärkasin taas pool kümme ja läksin rüüpasin paar lonksu kohalikku piima ja seejärel sõin hiiglasliku supikausitäie kaerahelbeputru. Ma arvan, et seda söögikorda ei unusta ma niipea. Lademetes maasikamoosi, külm piim ja hunnik putru.
Hommikul tutvustas Rasmus koselastele ümbrust ja tegi miljon pilti. Toimus kärbeste massimõrv, miniveesõda ja huvitavad vestluskeerud. Siis läksid pooled kosekad ära ja veidi aja pärast lahkusime ka meie Kertu ja Elvisega, kui mu isa meile järgi tuli.
See legendaarne üritus jääb veel nii mõnekski ajaks meelde.
Kallis sõber Rasmus, almanahhi esitlusel kohtume! Mõeldes Sulle panen peale Salmistut trükkimistempo täiskiirusele. ;)
ikka veel olen õnnelik tüdruk.
Kuigi meie seiklus Palamuse poole ei alanud üldse nii toredalt kui oleks võinud. Elvise autol oli error ja meie seisime pidulike riiete ja rumala näoga iga üks omas kodus. Kõigil tuli juba hirm naha vahele, et mis siis kui me ei saagi minna. Ootasime ja ootasime ja arendasime ideid. Kell liikus halastamtult kurjemas suunas. Sel hetkel ilmus välja idee minu vennast ja plaan läks käiku. Kella poole kaheksaks olime mina, Kertu, Peep ja Elvis Volkswageni peale pakitud ja sõit võis alata. Nii tore oli vaadata, kuidas Peep lihtsalt nautis sõitu selle 83 aasta volksuga.
Palamuse ooperi- ja operetipäevale me ei jõudnudki. Kuigi oma kostüümist ei raatsinud ma siiski kohe loobuda. Ma polnud ammu nii hea välja näinud, seega.. Aga kui nüüd väga ausalt ära rääkida, siis ma ei oska kohe ära öelda, kui kahju mul on, et see nägemata jäi. Kõik need kontratenorid, imelised duetid ja erilised sopranid. Ma loodan, et see üritus kordub millalgi või et Rasmus kutsub meid peagi mõnele enda etendusele. (:
Vaidaverre, Rasmuzi kodukohta, jõudsime aga täpselt koos teistega. Alustati toosti ja söögiga.
Usun, et üks kuuskümmend inimest olid küll ühise eesmärgi nimel kokku kogunenud. Rasmuse üle oli ainult hea meel.
Mu vennas hülgas meid mingil hetkel ning tänusõnade saatel saatsin ta koduteele.
Õhtu jooksul käisime saunas (jah, isegi meie Kertuga), nautisin seltskonda, nautisin hämmastavalt mõnusat asupaika ja rüüpasin õnneliku südamega veini ja šampat.
Kõige ausamate sõnadega võin öelda, et juba vägaväga ammu ei ole aeg minu jaoks nõnda kiiresti liikunud, kui selles armsas külas eile öösel.
Ma ei valeta kui ütlen, et see oli ülilege üritus ja et ma ootan huviga juba järgmist korda. Loomulikult on asi ka Rasmuse vägagi meeldivas isikus ja tema pere ja sõprade toreduses.
Selle õhtu jooksul luges üks blond poiss (Egon, kui ma ei eksi) mu käejooni ka. Ta küll oli seda ise just 3min tagasi õppinud, aga ta ütles, et ma pean ise enda õnne nimel vaeva nägema. Ja otse loomulikult ma teen seda. See oli üks ägeäge minutidekaad. Üks ägedamaid õhtu jooksul, ma usun. Kurb meel on ainult veidike sellest, et ma pöörasin enamikul ajast rohkem tähelepanu naermisele, kui enda tulevikule. Seega ma kõike päris hästi enam ei mäleta, mis mulle räägiti.
Ja selle külaskäigu ajal ma sain veel üht koma teist enda kohta teada. nii naljakas. eriti äge oli see kui ma avastasin, et milline inimene ma olla ei tahaks. keegi küll ei vaata selliseid inimesi imeliku pilguga, aga ikkagi ma ei tahaks.
Magama asetati meid Kertuga ühe toa põrandale, millele me vajusime pool seitse 3. augusti hommikul. Uinusin ma ainult head mõtted ja lustakad viisijupid meelel. Ärkasin taas pool kümme ja läksin rüüpasin paar lonksu kohalikku piima ja seejärel sõin hiiglasliku supikausitäie kaerahelbeputru. Ma arvan, et seda söögikorda ei unusta ma niipea. Lademetes maasikamoosi, külm piim ja hunnik putru.
Hommikul tutvustas Rasmus koselastele ümbrust ja tegi miljon pilti. Toimus kärbeste massimõrv, miniveesõda ja huvitavad vestluskeerud. Siis läksid pooled kosekad ära ja veidi aja pärast lahkusime ka meie Kertu ja Elvisega, kui mu isa meile järgi tuli.
See legendaarne üritus jääb veel nii mõnekski ajaks meelde.
Kallis sõber Rasmus, almanahhi esitlusel kohtume! Mõeldes Sulle panen peale Salmistut trükkimistempo täiskiirusele. ;)
ikka veel olen õnnelik tüdruk.
Millal almanahhi esitlus on üldse? :)
VastaKustutaKuule, ma ei teagi täpselt. Ilmselt millalgi augusti lõpus.
VastaKustutaSest ma tegelen praegu kiirelt-kiirelt enda osaga ja siis me valime Mikuga pildid ära ja siis läheb veel trükikojas mingi aeg. Nii et ilmselt augusti lõpus.