28.2.16

Ma rääkisin eelmisel korral, et mul on eesmärk lugeda sel aastal 30 raamatut. Kuna täna sai mul järjekordne raamat läbi, seisin suure pealehakkamisega riiuli ees, et uut valida. See on alati nii raske otsus. Ühtpidi ei taha ühtegi raamatut mittevalimisega solvata, aga teisalt on elu nii lühike, et tahaks lugeda ainult parimaid.

Kuna tahtsin vahelduseks lugeda, kuidas emakeel paberile sobib, liikusin oma võõrkeelse kirjanduse sektsioonist ilukirjanduse aladele ja seal omakorda kadunud põlvkonna juurde kuni ma lõpuks jõudsin oma võrdlemisi uhke teatrikirjanduse riiulini. Ja siis ma jäin sinna natukeseks kinni. Põhjus oli ilmselt osaliselt selles, et ma ühel päeva oma praeguse kooli asju tehes, jõudsin mõttelõngaga fenomenoloogia ja teadriteaduse loenguteni. Tavapärane igatsus tuli peale. Ja ma täna tundsin, kuidas ma pean teatrit lugema. Eriti kuna ma lähen neljapäeval teatrisse oma vana armastuse juurde. Uku Uusbergil on uus pala lavadel ja ma ei saa teisiti, kui et pean seda nägema. Ma olen alati tundnud, et minus ja Ukus on olemuslikul tasandil midagi sarnast. Ma veel ei tea, mis see on, aga äkki ma seekord mõtlen välja..
Aga kui nüüd raamatu valimise juurde tagasi jõuda, siis.. mulle jäi lõpuks kätte Voldemar Panso "Portreed minus ja minu ümber", mille Kertu ja Mammu mulle kuus aastat tagasi sünnipäevaks kinkisid. Ma olen seda natuke siit ja natuke sealt lugenud, aga mitte kunagi tervikuna. See raamat on mu jaoks kinkimise hetkest alates väga püha olnud. See on raamat, millele tahaks musi ja pai teha ja siis Kertule-Mammule ka musi ja pai teha, et nad selle mulle kinkisid. See raamat jõudis minuni kuidagi väga õigel hetkel. Ma olin siis just alustanud oma romaani teatriga ja Panso isiksus mängis selles väga olulist rolli. Ja omada päris oma Panso-tükki oli mu jaoks ääretult oluline. Ja on siiamaani.

Selles raamatus on kinkijatelt ka pühendus: "Sinu suurimatelt fännidelt!" Ma ei tea küll, mida nad fännasid, aga nad teadsid, et see kingitus on mulle oluline ja ma tänan neid selle eest. Ikka veel.


Täna ma näen unes jälle teatrit!

1.2.16

Ma olen ammu teadnud, et planeerimine tekitab minus elevust. Seda mingit tunnet, et asjad võivad tegelikult päris hästi minna. Et see võimalus eksisteerib kuskil paralleeluniversumis ja minul tuleb see lihtsalt üles leida. Ma olen alati võtnud uue aasta tulekut kui täiesti puhast lehte ja kuigi ma tean, et ma võiksin seda teha igal päeval aastas, meeldib mulle 1. jaanuari kollektiivsus. See, kuidas ühel hetkel otsustavad kõik (okei, mitte kõik, aga väga paljud), et nad tahavad nüüd paremad inimesed olla ja eluga paremini hakkama saada.

Ma küll ei ole meeletu uusaastalubaduste tegija, aga uusaastaunistuste tegija küll. Sel aastal tuli mul kuidagi eriline tuhin uut aastat planeerida ja paremaks inimeseks saada. Kertu teadis seda ja kinkis mulle veel lisaks raamatu "Minu väga hea aasta", mis on minusuguste elevus-planeerijate parim sõber. Käsib sul eesmärke kirja panna ja eelmist aastat meenutada ning kokkuvõtteid ja plaane teha. Ja ega see ei olegi mõeldud, et sa nüüd saavutad kõik 50 eesmärki, mis sa alguses kirja paned (kuigi ka see pole võimatu), aga see ongi minusuguste inimeste jaoks, kes teavad, et kui nad selle raamatu lahti teevad ja loevad, mis nad sinna kirjutanud on, siis eksisteerib maailmas võimalus, et kõik läheb hästi või isegi natukene paremini.

Juba enne selle raamatu saamist olid mul uueks aastaks eesmärgid oma trenniplaanid korda teha, sel aastal 30 raamatut läbi lugeda ning eelarvet pidada ja raha säästa. Tänu selle raamatu lisainnustusele käisin ma jaanuaris oma isikliku rekordarvu kordi trennis, lugesin läbi 4 raamatut ja pidasin väga hoolikalt eelarvet. Ja kuigi ma tean, et on olemas võimalus, et ma kahe nädala pärast olen selle eesmärgipiibli täielikult ära unustanud, käin 2 korda kuus trennis ja avan järgmise raamatu lugemiseks juunikuus, siis sellest pole lugu. Sest mul on vähemalt olnud imetore jaanuarikuu ja kui mul see "Minu väga hea aasta" uuesti meelde peaks tulema, siis saan ju alati jätkata sealt, kust ma soovin või tunnen, et peaks.

Ma tean, et töö ja kooli kõrvalt on palju keerulisem leida aega kõikide oma eesmärkide poole püüdlemiseks, aga eks töö ja kool on eesmärgid iseeneses. Aasta on kestnud ainult ühe kuu ja mul on juba nii tööl kui ka koolis läinud paremini, kui ma loota oleksin osanud. Lisada siia mõned leheküljed lugemist päevast ja mõned trennid nädalas ja juba ongi tegelikult päris hästi.

Eks paistab kaua ma oma eesmärkide seltsis vastu pean, aga so far, so good!