Tänane päev läheb ajalukku faktiga, et Susanna Oja esitas ära kõik sisseastumisavaldused ülikoolidesse. Millal ta suureks kasvas? Džiisõs. Järgmisest aastast siis tudeng pealinnas! some spooky stuff. : D
Postitused
Kallis Sussu.
Hah, sain ka lõpuks sellise kirja, milliseid mina kunagi inimestele saatsin. Mõelge, nüüd ma tean ka, mida te tundsite. (: Aga samas... mul on ainult siiralt hea meel, et ma selle sain. Inimesed ütlevad nii harva, mida nad mõtlevad. Sain mõtlemismaterjali ja ükskord öeldi mulle ausalt ära, millises aspektis ma sõbraks olemisel eksisin. I'll start trying to be better.
Nii nõme, et teiste inimeste ja seltskondade peale on nii lihtne kade olla. Nii lihtne on mõelda, et mis siis kui oleks... aga mõnikord ei tule inimestel pähe mõelda, et äkki oleks palju olulisem "mis siis kui ei oleks...". Kuidas me muidu armastama õpime? Gosh, people. Ma tean, et ollakse kursis, või vähemalt mu sõbrad on, või vähemalt ma arvan, et nad on, et ma olen hirrrmus kadestaja. Aga ma arvan, et p ä r i s e l t ei tea mitte ükski inimene ilmamuna peal, kui kade ma tegelikult kõigi peale olen. Alati on teistel see, mida pole minul. Olgu selleks siis kickass iseloomuomadus, liiga huvitav tutvusringkond või väga äge soeng. Kuid siis tuleb ikka ja jälle mingi selgushetk ja ühe hingetõmbe hetkel ma taipan , et ma pole tegelikult üldse hiljaks jäänud ja et tegelikult on mul rohkem kui ükski inimhing tohiks ihaldada. (: Ikka tahaks filosofeerida. Tahaks diibitseda. Kunagi olid inimesed, kes minuga diibitsesid, aga nüüd lepin enda ja hiliste öötundidega. Edit: Hah,
I live in the clouds. Reality is not for me. People say I should come down. That the clouds are not a place for grownups to be. I smile at them. Maybe one day, I say maybe one day I will come down. But I never will. Reality is not for me. I shall stay up here. The view is quite breathtaking. -A Beautiful Revolution. Olen viimasel ajal jälle mingi moodswingide pliks. Eile oli mul mailmatu hea tuju. (: Lihtsalt maailma kõige õnnelikum tüdruk. Sellega seoses oleks mul Merilin-Ingridile midagi öelda, aga ma veel ei ütle, sest ma pole üldse kindel. Ma olen täna ka õnnelik tüdruk, kelle pühapäevase päeva põhiülesandeks on unistamine seekord. Ja ma olen täna õnnelik tüdruk pisukese nukra alatooniga. (: Melancholy daydream. Te vist ei tea seda laulu. Tahaks praegu filosofeerida ja tahaks, et mu kuudetagused soovpostitused veidigi ilmet võtaksid. Lihtsalt jälle tahaks igasuguseid asju. : ) Tahaks väikeseid asju, aga hästi palju. Nagu mulle ükspäev just öeldi, siis "palju tahad, vähe
Ma räägin, et ma olen predictable. Või siis lihtsalt väga enda nägu. : D Isegi inimesed, kes minust vaid kuulnud on, aga näinud pole, tunnevad mind massi seest ära. Isn't that nice? (: aga muidu: enam kunagi jaanipidudele ei lähe. -.- Lihtsalt, et vältida tuumapiinlikust. Kolin igaveseks oma tillukesse hämarasse tuppa. (: Consider it done.
Sõbrapäevikud on nii jube-toredad asjad. (: Peale pikka viibimist Reinu ja Kaspari kodudes, on see nüüd lõpuks ikka minu juures kindlas kohas. Inimesed kirjutavad ikka nii torenaljakaid asju ja eriti kui on mingi 14. küsimus, mis nõuab, et vastaja kirjutaks, mida veidrat ta minu kohta teab või mida ta teab, mida teised ei tea. Kertu: Ma tean, et Sa oledki pisut veidrik, aga üldsegi mitte halvas mõttes, täiesti heas mõttes. Ma tean, et Sulle ei meeldi vihmavarjuga vihmas jalutada, aga tegelikult Sulle ikkagi vihmavarjud meeldivad. Ma tean, et Sulle ei meeldi kuumad joogid, kuid ühest mõnusast kakaost Sa ära ei ütle. Siis ma tean, et Sa oled minuga natuke liiga palju aega koos veetnud, sest Sulle on klatš külge hakanud ja nõrgad tenniselöögid! :) Aa.. ja Sulle meeldivad lambikad küsimused. Mai: Ma ei hakka KÕIKE avaldama, aga.. sa oled üsna üleni veider. Sellised pisiasjad, detailid, mida ma ei pea vajalikuks üles märkida. Mammu: Tean, et Su alter ego on Räme Räpakoll :D Tean, e
Kool ongi nüüd läbi. :O Jumala õudne. No offence, aga lõpupidu sucked hard ja sellepärast me tüdrukutega ära läksimegi. Jott ootas meid õnneks. Meie üllatuseks polnudki pidu ära vajunud, kui meie sinna jõudsime. Ega's ma ilma asjata alles kell seitse koju ei jõudnud. Üks lahe sünnimärk ja mõni first time in my life. :D Aga igatahes oli päris tore ja jalutuskäigul kammisid mu kaks ulmenaeruga sõbrannat ära ja läksid hulluks. Õnneks elasin üle ja tegelikult oli naljakas ka. :D
MIS MÕTTTTES ma homme kooli lõpetan? Nagu mina? Ma olen tatikas ju. :D Whaaaa. You all guys must me kidding me! Bad joke, dudes. :D Ma olen üsna kindel, et kui ma homme seal oma sinistes sukkades ja kuuesendistes kontsades ringi kablutan, siis mu ainuke mõte on - kuhu ma ennast nüüd joonud olen? :D Like really!! Okei, lähen olen hull mujal. (: Edit: need kingad on hoopis üheksasendised :O Kes oleks osanud arvata. :D Seda paremad kingad need on, järelikult, sest need on ikka veel mugavad. (:
Samsung SGH-X460
Lõin oma vanale telefonile jälle hääled sisse, mis sest, et see sõna otseses mõttes ribadeks on ja eriti ühendust ei anna, aga ma nii väga armastan seda vana rimakat :') Äkki annab veel midagi ette võtta. Mõistus on tal ju korras. (: <3 It has served me well ja võiks ju natuke veel. ^^
Kaltsu-Liisu
Leidsin just enda tähtsate asjade karbi kõrvalt hõbedase pesapaiga, kus lebas minu Kaltsu-Liisu. Maailma kõige täiuslikum lapsepõlveunistus, kellel on kõhutaskus kollane kiri. Täpselt sellise kleidiga nagu minu unistustes ning tihedamate juustega, kui ma oleks osanud arvata. Kaltsunuku kõrval lebas teine minu kahest lapsepõlveunistusest. Värviliste pühade kaleidoskoop, mis on küll uduse läätsega, kuid siiski kaleidoskoop. :') Kaltsunukud ja kaleidoskoobid for life! <3 Aitäh, kiisud. (:
vaba kui lind, kui metsik hobune
Ma pole üldse teile viimasel ajal rääkinud, what I've been up to, aga ega ma pole eriti viitsinud ka. Pmst, peale tantsupidu läksin järgmisel õhtul preili Karneriga linna, kus hängisin ligi kaks tundi Ülemistes, kus avastasin, et see on ikka tõsiselt masendav koht. Korra isegi mõtlesin, et annan McDonaldsile uue võimaluse, kuid leidsin taaskord, et see oli asjatu rahakulu. Igatahes tuli kunagi Kertu, siis me tegime sõbraliku nuudliroa, mille kallal ma sain taas enda pulgagasöömisoskusi meelde tuletada ja muljetasime. Kui ChIpstOcki vaikselt kinni hakati panema, seadsime enda tillukesed jalakesed auto poole, seejärel sõitsime koju. Kuid siiski-siiski olin Laisk-Liisu ja ei viitsinud oma koju minna ning kolisin järgnevateks tundideks Karnerite juurde. Oi kui palju jutte ja emotsioone ja särasilmi. Kella neljaks toetasin enda küllaltki raske peakese padjale ja lasin silma looja. Kolmapäeval lebosin ja lebosin ja siis lebosin veel veidi ning siis jõudsin peale väga pikka kahtlemist
601. postitus on see-eest õnneliku tooni ja meelega. (: Ma lugesin täna enda kohta lauset: "Ma arvan, et Sa oled ilus!" Ma ei tea, kes seda ütles, aga ta ütles seda just mulle ja ma jõudsin järeldusele, et mitte keegi pole mulle mitte kunagi lihtsalt niisama öelnud, et ma olen ilus. Jah, mulle on öeldud, et ma näen hea välja, aga see on kaduv nähtus. Kui keegi ütleb, et Sa oled ilus, siis see oleks nagu päriselt. (': Made my day. ^^ Edit: Tuleb välja, et It made my week as well. Ja kui ma ei eksi then even a month. (H)
Hahaha. Mul hakkas igav ja ma teen orkutis teste ja nii naljakas on. Who Secretly Views You Most? 1. Rein Kruusement 2. Margot Õunapuu 3. Anu N. Tegin nimeseksikuse testi ka. :D Kui ma kirjutasin Susanna, tuli vastuseks 41 koma midagi. Siis mõtlesin, et proovin Stefiga ja voila - 99% :D:D:D:D Ja ma suren 13. jaanuaril 2067. Cause : Forced to listen to the Himesh Reshammiya trough an entire night.
597.
God, mu blogi läheneb kiire hooga oma 600ndajale postile, aga ikka pole nagu miskit kirjas. :D Aga igatahes minu elu ainukesed 11-13. juuni 2010 Meeste Tantsupeol. Hillarious. Reedel sõitsime Tõnno american car'ga Rakverre. Suht casual-usual sõit ja palju vihma. Kohale jõudes hõivasid poisid endale toa ning meie empsiga kõrvalkabineti. Seejärel tegelesin allkirjade kogumise ja käepaelte jagamisega. Päris hästi tuli välja ning peagi tuli hakata harjutusväljaku poole marssima. Mina, emps, Robi ja Siim läksime jala, teised autodega. Ütleme nii, et mul pole ammu sellist matka olnud. :D Õues sadas paduvihma, meil polnud õrna aimu, kus me minema peame ja muidu oli ka lahe. :D Igatahes, peale seda, kui üks kaugelt Marteni välimusega noormees meile teed juhatas, jõudsime kerge hilinemisega kohale. Teised olid juba platsi keskel koha sisse võtnud. Me empsiga võtsime vettinud pingil istet ning jälgisime tantsulkat. Ja esimest korda ei olnud tundide kaupa lihtsalt passimine tuumaigav. Mis
See kolm päeva meestes tasus ennast iga minutiga ära! (H) Ainult, et mul pole enam väääga ammu kahte nii lühikest ööd järjest olnud, seega olen ma tuumaväsinud ja räägin teile kõigest loodetavasti homme. Muljed on igatahes head ja päris mitu "ma elus esimest korda". khihi. Ning alates sellest nädalavahetusest reageerin ka nimele Stefi. : D Don't ask why. (tahaks oma itsitava bambuskaru-smaili panna siia.)
"Portselansuits" Jim Ashilevi
KIOKO: Aastavahetus on kõige sobivam aeg maailmalõpuks. Iga talv hakkavad ajalehed kirjutama, kuidas ennustajad ja vanade rahvaste kalendrid tõotavad suurt apokalüpsist, aga usutavuse mõttes oleks ilus, kui ühel aastavahetusel löökski kell kaksteist ja saluudid vihiseksid üle maakera taeva poole, aga pärast lõhkemist sajaks need põledes alla tagasi, peseks maavärinatest lõhkise maapinna söeks. Sajaks alla ühes meteooride, rikkis satelliitide ja hävitusrakettidega naaberpäikesesüsteemidest. --- KASSINI-IKE: Sa oleksid see ema, kes sõidutaks rabametsa selle poisi, kes esimesena su tütre südame murrab. Jätaks ta kompassi ja termose kuuma teega sinna ekslema. (: --- KIOKO: Ma proovisin sind täna joonistada. Töö juures, kohvipausi ajal. Mälu järgi su nägu ja kehahoiakut. Ja siis mul läks süda pahaks, sest ma mõistsin, kui õudne see on, et sa oled mu käte sees. Ma arvan, et su kõnnak on minu kõndimises. Isegi su kõnepruuk on minu sõnavara sisse kasvanud. Ma võiksin kottpimedas toas
Teater No99. Etendus no82 "Pea vahetus". Uusberg/Uusberg.
JA MA KÄISINGI TEATRIS! :') Te isegi ei kujuta ette, kui hea tunne see on. Igatahes, ma vist ei suuda praegu rääkida, mida ma kogu sellest asjast arvan, sest ma lähen hulluks kohe. Emotsioonide üleküllus. Ja see on ainult hea. Lühidalt: ma armastan Uusbergi vendi. Mõnusalt flegmaatiline duo, kes viib minu mõtted kohe kindlasti uutele pindadele. Sinu silmis plingib seisukoht. Nii hea on näha kahte noort inimest, kes suudavad nii mitmel tasandil sügavuti minna ning Uku suudab seda veel teha läbi omapärase huumori, mis mõnikord lausa paneb küsima, et miks ma naeran? Näiteks ütles Geenius, et Pariis on kole linn . Ütles, et Pariis ei jätnud talle mingit muljet . Ja publik naeris. Nagu üks mees. Korraks turtsatasin isegi, kuid siis... Mõte: miks me naerame? Ma ei usu, et kõik inimesed publikus on kunagi Pariisi külastanud. Mina ka ei ole, aga ikka naersin. Küllap sellepärast, et kõik teised seda tegid. Aga mis õigusega siis naerda, kui keegi ütleb, et kole linn on? Ja üleüldsegi, ke
Lugesin Gerda Kortemetsi arvustust No99 etenduse "Pea vahetus" kohta. Ta rääkis nii õiget juttu seal. Miskipärast on teatud osa nn intellektuaale võtnud pähe, et kõik, mis pole ähmane ja hämar, on lihtsustatud ja triviaalne. Vaidlen vastu. Ähmasuses pole midagi intellektuaalset, see on vaid teatud viis varjata… ütleme siis, et ebakindlust. Jube hästi sõnastatud, aga õigesti. Tänapäeval tõesti arvatakse, et kõik hägune on millegi pärast õige. Et see on nö kunst. Et kui inimene asjast tegelikult aru ei saa ja seejärel peab hakkama asjadele ise tähendust otsima, on ülim. Tegelikult tehakse ju sellega hoopis suurem osa inimestest lolliks. Keerukus muudab inimesed küll loovaks, aga mitte targemaks. Inimesed peavad pakkuma, mida autor öelda tahtis, kui tegelikult võiks autor seda lihtsalt öelda, et inimesed saaksid antud teemal edasi arutleda.
Vahepeal on päris paljutki juhtunud, aga ma olen enda blogirajalt ära kadunud. Enam vist ei oska tagantjärgi kõiki asju ära ka kirjutada. Igatahes tuumatore on olnud. Eile oli nt Türil suur segakooride laulupäev kuhu ma esialgu väga minnagi ei tahtnud, aga nüüd ma ei kahetse grammivõrd, et ma seda tegin. Lemmiklugu - "Muusika". Väike värskendus tavapärasesse koorimuusikasse ning lugudesse, mis mind juba nii palju mõjutanud on. Ning samuti loo autor, Pärt Uusberg, kes muutis minu jaoks olukorra palju olulisemaks, eriti märgates tuuleiilt, kui tenor tuli sõnadega "kuskil peab alguskokkukõla olema". <3 Me märkasime. :' ja loomulikult ei saanud seegi üritus ilma pisarateta õhtusse saadetud. Thumbs up orgunnis selle mu jaoks ära. Aitäh. (: Vahepeal oli pliksikas ka, kus me jõudsime järeldusele, et me oleme vanaks jäänud. Istusime ja õgisime ja siis tundsime une näpistavat pingutust ning otsustasime kodo minna. Ahjaa! uudis! Ma võtsin nüüd peale 6 kuud ennast ko