29.6.10

Tänane päev läheb ajalukku faktiga, et Susanna Oja esitas ära kõik sisseastumisavaldused ülikoolidesse.
Millal ta suureks kasvas? Džiisõs.

Järgmisest aastast siis tudeng pealinnas! some spooky stuff. : D

Kallis Sussu.

Hah, sain ka lõpuks sellise kirja, milliseid mina kunagi inimestele saatsin. Mõelge, nüüd ma tean ka, mida te tundsite. (: Aga samas... mul on ainult siiralt hea meel, et ma selle sain. Inimesed ütlevad nii harva, mida nad mõtlevad.
Sain mõtlemismaterjali ja ükskord öeldi mulle ausalt ära, millises aspektis ma sõbraks olemisel eksisin. I'll start trying to be better.

28.6.10

Nii nõme, et teiste inimeste ja seltskondade peale on nii lihtne kade olla. Nii lihtne on mõelda, et mis siis kui oleks... aga mõnikord ei tule inimestel pähe mõelda, et äkki oleks palju olulisem "mis siis kui ei oleks...". Kuidas me muidu armastama õpime? Gosh, people.
Ma tean, et ollakse kursis, või vähemalt mu sõbrad on, või vähemalt ma arvan, et nad on, et ma olen hirrrmus kadestaja. Aga ma arvan, et  p ä r i s e l t  ei tea mitte ükski inimene ilmamuna peal, kui kade ma tegelikult kõigi peale olen. Alati on teistel see, mida pole minul. Olgu selleks siis kickass iseloomuomadus, liiga huvitav tutvusringkond või väga äge soeng.
Kuid siis tuleb ikka ja jälle mingi selgushetk ja ühe hingetõmbe hetkel ma taipan, et ma pole tegelikult üldse hiljaks jäänud ja et tegelikult on mul rohkem kui ükski inimhing tohiks ihaldada. (:

Ikka tahaks filosofeerida. Tahaks diibitseda. Kunagi olid inimesed, kes minuga diibitsesid, aga nüüd lepin enda ja hiliste öötundidega.



Edit: Hah, ja nüüd ma loen Luule blogist, et "ei saa ihata seda, mis on, see oleks loomuvastane". :D

27.6.10

Our fingerprints won't fade from the lives we touch.

-Remember Me.


---------------------------------------------------------------------
WOW. :|
milline film. milline puänt. üks nendest filmidest, kui mul hakkab kripeldama, et miks ma ise selliseid lugusid ei oska välja mõelda. ilus oli.
I live in the clouds. Reality is not for me. People say I should come down. That the clouds are not a place for grownups to be. I smile at them. Maybe one day, I say maybe one day I will come down. But I never will. Reality is not for me. I shall stay up here. The view is quite breathtaking.

-A Beautiful Revolution.



Olen viimasel ajal jälle mingi moodswingide pliks. Eile oli mul mailmatu hea tuju. (: Lihtsalt maailma kõige õnnelikum tüdruk. Sellega seoses oleks mul Merilin-Ingridile midagi öelda, aga ma veel ei ütle, sest ma pole üldse kindel. Ma olen täna ka õnnelik tüdruk, kelle pühapäevase päeva põhiülesandeks on unistamine seekord. Ja ma olen täna õnnelik tüdruk pisukese nukra alatooniga. (: Melancholy daydream. Te vist ei tea seda laulu.
Tahaks praegu filosofeerida ja tahaks, et mu kuudetagused soovpostitused veidigi ilmet võtaksid. Lihtsalt jälle tahaks igasuguseid asju. : ) Tahaks väikeseid asju, aga hästi palju.
Nagu mulle ükspäev just öeldi, siis "palju tahad, vähe saad. vähe tahad, üldse ei saa." Seega tahan hästi palju. Olen rahutu hing.


Haha, nii minu postitus tuli. :'D



Edit: ma olen maailma kõige osavam enda tuju parandaja. (:

25.6.10

The truth makes everything else seem like a lie.

Valentine's Day

24.6.10

Ma räägin, et ma olen predictable. Või siis lihtsalt väga enda nägu. : D
Isegi inimesed, kes minust vaid kuulnud on, aga näinud pole, tunnevad mind massi seest ära. Isn't that nice? (:

aga muidu: enam kunagi jaanipidudele ei lähe. -.- Lihtsalt, et vältida tuumapiinlikust. Kolin igaveseks oma tillukesse hämarasse tuppa. (: Consider it done.

23.6.10

Teate, ma pean tunnistama, et nii lõbus on see, kui ma juunikuus Kertule midagi rääkida ei tohi. :D:D
Sõbrapäevikud on nii jube-toredad asjad. (: Peale pikka viibimist Reinu ja Kaspari kodudes, on see nüüd lõpuks ikka minu juures kindlas kohas. Inimesed kirjutavad ikka nii torenaljakaid asju ja eriti kui on mingi 14. küsimus, mis nõuab, et vastaja kirjutaks, mida veidrat ta minu kohta teab või mida ta teab, mida teised ei tea.

Kertu: Ma tean, et Sa oledki pisut veidrik, aga üldsegi mitte halvas mõttes, täiesti heas mõttes. Ma tean, et Sulle ei meeldi vihmavarjuga vihmas jalutada, aga tegelikult Sulle ikkagi vihmavarjud meeldivad. Ma tean, et Sulle ei meeldi kuumad joogid, kuid ühest mõnusast kakaost Sa ära ei ütle. Siis ma tean, et Sa oled minuga natuke liiga palju aega koos veetnud, sest Sulle on klatš külge hakanud ja nõrgad tenniselöögid! :) Aa.. ja Sulle meeldivad lambikad küsimused.

Mai: Ma ei hakka KÕIKE avaldama, aga.. sa oled üsna üleni veider. Sellised pisiasjad, detailid, mida ma ei pea vajalikuks üles märkida.

Mammu: Tean, et Su alter ego on Räme Räpakoll :D Tean, et Sulle meeldivad lambikad asjad ja pluusid, kus on suured augud. Oskad olla väga sentimentaalne ja sellepärst ei saaks sinust arsti. Tean, et sinu poole võib iga palvega pöörduda ja Sa püüad alati aidata. Tean, et teed imehäid muffineid, et Sulle meeldib talv rohkem kui suvi. Tean, et Sa kunagi arvasid, et ma olen ülbe.
Ja mida võib-olla teised ei tea on see, et teil on kodus üks nuga (või oli see lusikas? kahvel? no igatahes üks söögiriist), mis on teistest erinev ja mida teised üldse sellepärast kasutada ei taha, aga sina just kasutad, sest see on teistsugune.
(Siinkohal võin mainida, et see söögiriist oli kahvel ja Merilin-Ingrid hävitas selle jäätist süües. :D)

Mary: Eäö veidrused sinu kohta? No parim on vast see, et Sa kardad isegi oma sõpradele helistada. Vot see on minu meelest veider ja tekitab tunde pisut kauge.

Kate: Igassssst asssssju, mida ma hoian turvaliselt oma salalaekas (kergitan kulme) :)

Triinu: Ma tean, kes Sa tegelikult oled, ma tean, et Sul on SUPERVÕIMED.
(nii nunnu. ^.^)

Gerli: Ma arvan, et olenemata Sinu vanusest Sa siiski usud veel päkapikkudesse.

Kaisa: Veidrat... see on veider, et sa mind siia kirjutama lasid. Okei kui ma sind kunstikoolis joonistasin... avastasin, et Sul on VEIDER nina ja suu vaheline ala...
Teised ei tea, aga mina arvan, et tean.. Ma tean TÄPSELT, mida tunned, kui ütled, et elu on lill. :) Sellest tundest on põhjustatud ka su naer näiteks modelliks olemisel, ma tean, mul samad jutud. ebanaljakas on naljakas.
(word!, sis.)

Kapsar: Ma tean sinu kohta seda, et sa tead kõike. Tean, et sulle meeldib üsna palju naerda ka.



Ja nii nad siis ütlevad. Kõigega ma nõustuda ei julge, aga tore on ikka. (: Ma vist võiks need kõik küsimuste vastused teile siia ümber kirjutada, aga tegelikult pole üldse mõtet. :D

Mõnikord lihtsalt tuleb mõnda fraasi mitu korda kirjutada.
Mõnikord lihtsalt tuleb.
Kool ongi nüüd läbi. :O Jumala õudne.
No offence, aga lõpupidu sucked hard ja sellepärast me tüdrukutega ära läksimegi. Jott ootas meid õnneks. Meie üllatuseks polnudki pidu ära vajunud, kui meie sinna jõudsime. Ega's ma ilma asjata alles kell seitse koju ei jõudnud. Üks lahe sünnimärk ja mõni first time in my life. :D Aga igatahes oli päris tore ja jalutuskäigul kammisid mu kaks ulmenaeruga sõbrannat ära ja läksid hulluks. Õnneks elasin üle ja tegelikult oli naljakas ka. :D

21.6.10

MIS MÕTTTTES ma homme kooli lõpetan? Nagu mina? Ma olen tatikas ju. :D Whaaaa. You all guys must me kidding me! Bad joke, dudes. :D
Ma olen üsna kindel, et kui ma homme seal oma sinistes sukkades ja kuuesendistes kontsades ringi kablutan, siis mu ainuke mõte on - kuhu ma ennast nüüd joonud olen? :D Like really!!


Okei, lähen olen hull mujal. (:



Edit: need kingad on hoopis üheksasendised :O Kes oleks osanud arvata. :D Seda paremad kingad need on, järelikult, sest need on ikka veel mugavad. (:
Kas keegi on kunagi teie sõbraalbumisse kirjutanud, et tema arvates on parim bänd "Bäkstre poiss" ? :D

20.6.10

Samsung SGH-X460


Lõin oma vanale telefonile jälle hääled sisse, mis sest, et see sõna otseses mõttes ribadeks on ja eriti ühendust ei anna, aga ma nii väga armastan seda vana rimakat :') Äkki annab veel midagi ette võtta. Mõistus on tal ju korras. (:

<3

It has served me well ja võiks ju natuke veel. ^^

19.6.10

Kaltsu-Liisu

Leidsin just enda tähtsate asjade karbi kõrvalt hõbedase pesapaiga, kus lebas minu Kaltsu-Liisu. Maailma kõige täiuslikum lapsepõlveunistus, kellel on kõhutaskus kollane kiri. Täpselt sellise kleidiga nagu minu unistustes ning tihedamate juustega, kui ma oleks osanud arvata.
Kaltsunuku kõrval lebas teine minu kahest lapsepõlveunistusest. Värviliste pühade kaleidoskoop, mis on küll uduse läätsega, kuid siiski kaleidoskoop. :')
Kaltsunukud ja kaleidoskoobid for life! <3

Aitäh, kiisud. (:
Olen taas jõudnud oma igasuvise dilemmani: mida teha kooliasjade riiuliga?


Mul on rasked mured, kas pole? :D



Ahjaa, ja rääkides koolist. Eesti.ee tõestab, et kahetuhande kümnenda aasta 17. juuniga on mulle riiklikult väljastatud keskkooli lõputunnistus. Olen nüüd suur tüdruk. (:
Mismõttes ma kolmveerand kaheni magasin? :D That doesn't sound like me. Aga noh: shit happens, look what happened to my face. :D
Nüüd sööma, pesu pesema ja edasi koristama! (H) My fav!

18.6.10

vaba kui lind, kui metsik hobune

Ma pole üldse teile viimasel ajal rääkinud, what I've been up to, aga ega ma pole eriti viitsinud ka. Pmst, peale tantsupidu läksin järgmisel õhtul preili Karneriga linna, kus hängisin ligi kaks tundi Ülemistes, kus avastasin, et see on ikka tõsiselt masendav koht. Korra isegi mõtlesin, et annan McDonaldsile uue võimaluse, kuid leidsin taaskord, et see oli asjatu rahakulu. Igatahes tuli kunagi Kertu, siis me tegime sõbraliku nuudliroa, mille kallal ma sain taas enda pulgagasöömisoskusi meelde tuletada ja muljetasime. Kui ChIpstOcki vaikselt kinni hakati panema, seadsime enda tillukesed jalakesed auto poole, seejärel sõitsime koju. Kuid siiski-siiski olin Laisk-Liisu ja ei viitsinud oma koju minna ning kolisin järgnevateks tundideks Karnerite juurde. Oi kui palju jutte ja emotsioone ja särasilmi. Kella neljaks toetasin enda küllaltki raske peakese padjale ja lasin silma looja.


Kolmapäeval lebosin ja lebosin ja siis lebosin veel veidi ning siis jõudsin peale väga pikka kahtlemist järeldusele, et me ikka peaks Maiga linna peale pralletama minema. Linnas ootasin teda veidi, siis käisin Hesis ning seejärel läksime viskasime asjad korterisse. Kuskil kella kesköö paiku jalutasime vanalinna poole, kus külastasime Nimetut ja Levikat, mille kohastest emotsioonidest ma juba varem rääkisin. Kui Levikas kinni pandi, kutsuti meid Moonshine'i, kuid selle pakkumise lükkasime me tagasi. :D Kuna Levikast paremat kohta oli raske leida, otsustasime parem tagasi korterisse kõmpida. Tee peale jäi politseipark, kus me natuke jõudu tegime ja pärdikuid mängisime. Olgem ausad, õues oli ju juba valge. Lapsevaimustusest üle saanud, jõudsimegi mingil kaunil ajahetkel sellele übermõnusale madratsile iluund tuduma. Parim uni ever. Lühike, aga parim.


Järgmisel hommikul käisin Seppäläs pesushoppingul ning seejärel istusin 1,5h Viru keskuse pingil ja teostasin kõige põhjalikumat people watchingut. Nii hea ja põnev. (: Siis tuli emps, tegin talle kiire moenõustamise ja siis oli pidu. Tegelikult olin unine ja ei viitsinud üldse kingapoodides kolada, aga vaja oli. Lõpuks oli ABC taaskord õige valik. Sain oma maailma ilusamad ja kõige mustemalt mustad kuue kuldse neediga Vagabondid kalli raha eest kätte ja olin material-girl123. Siis kolasime veel veidi nzmo ja siis tuli paps, kellega me väikse kebabi ringi tegime. Veel paar asjaajamist ning 500kroonise sisuga ümbrik ootas mind Orus vallavanema vastuvõtul. Vallavanema kõne oli, andke väga andeks, õudne ja üritus ise küllaltki igav. Aga no vähemalt peeti meid meeles. See oli tore. (: Hiljem õhtul käisime Pihlade juures koosolekul, peale mida ma mitmed kirjad teele saatsin. Nüüd ootan, et inimesed peaksid mind piisavalt oluliseks, et mulle vastata. (:

Täna oli aeg oma Vagabondidele valu anda ning valsiproovis käia. Täna küll tantsisin Kaivariga, kuid loodan, et esmaspäeval on Reinu isiklikult kohal. (: Kingad teenisid mind hästi ning muidu oli suht jura. :D Ülejäänud päev on olnud taaskord tuuuuuuumalebo, kuid kohe varsti hakkab Seks ja Linn ning sellega koos ka väike koristusprogramm "Teeme ära 2010 - Susanna toa edition." Enamik teist teab, mida see tähendab. Ei tõota midagi head ja kerget. :D

Muidu olen üsna konstantselt heas tujus, mõtlen hästi paljudele inimestele ja olen pidevas haiguslikus eufoorias. :D

Eksamitulemused:
Kirjand - 84p
Inglise keel - 93p
Ajalugu - 68p
Eelmise aasta keemia - 52p

Ise olen kõigega nii vägagi rahul. (:

Muidu ootan väga juba kontserttuuri Disko pole oluline, punk on põhiline Rapla etendust ja siis on valhalla. Täna just kuulasin mõningaid tuttavamaid ja võõramaid. Meeldiv. (: Ainult, et mul on siiralt kahju sellest, mis nad on teinud looga "Anarchy in the UK". *-)

Muidu


party all life long!
The time you enjoy wasting, isn't waisted time.
Ma olen õnnelik. Lihtsalt niisama.

17.6.10

GOD! MA KÄISIN LEVIKAS! :') Kas saaks olla maailmas minumat ja paremat kohta kui see? (':

<3


Teinekord ehk pikemalt.
Ja see poiss nr.2, kes Sa olid koos mysterious guy'ga, näita mulle ka pilte. (:

15.6.10

601. postitus on see-eest õnneliku tooni ja meelega. (:


Ma lugesin täna enda kohta lauset: "Ma arvan, et Sa oled ilus!"
Ma ei tea, kes seda ütles, aga ta ütles seda just mulle ja ma jõudsin järeldusele, et mitte keegi pole mulle mitte kunagi lihtsalt niisama öelnud, et ma olen ilus. Jah, mulle on öeldud, et ma näen hea välja, aga see on kaduv nähtus. Kui keegi ütleb, et Sa oled ilus, siis see oleks nagu päriselt. (':
Made my day. ^^


Edit: Tuleb välja, et It made my week as well. Ja kui ma ei eksi then even a month. (H)

14.6.10

Minu blogi 600. postitus tuleb nukravõitu.

Ma jätsin oma maailma kõige lemmikuma riideeseme Rakverre!! :'( Shoot me.
Ma pole nii ammu enam mitte ühtegi asja kuhugi unustanud ja nüüd siis see. :'(


R.I.P ainuke pintsak, mis mulle kunagi istunud on.
Hahaha. Mul hakkas igav ja ma teen orkutis teste ja nii naljakas on.


Who Secretly Views You Most?
1. Rein Kruusement
2. Margot Õunapuu
3. Anu N.

Tegin nimeseksikuse testi ka. :D Kui ma kirjutasin Susanna, tuli vastuseks 41 koma midagi. Siis mõtlesin, et proovin Stefiga ja voila - 99% :D:D:D:D

Ja ma suren 13. jaanuaril 2067. Cause : Forced to listen to the Himesh Reshammiya trough an entire night.
http://www.formspring.me/susannaoja



Formspring me, kui tahad. Ma avatasin, et ma olin kunagi sellise kavala konto teinud. : D

597.

God, mu blogi läheneb kiire hooga oma 600ndajale postile, aga ikka pole nagu miskit kirjas. :D

Aga igatahes minu elu ainukesed 11-13. juuni 2010 Meeste Tantsupeol. Hillarious.

Reedel sõitsime Tõnno american car'ga Rakverre. Suht casual-usual sõit ja palju vihma. Kohale jõudes hõivasid poisid endale toa ning meie empsiga kõrvalkabineti. Seejärel tegelesin allkirjade kogumise ja käepaelte jagamisega. Päris hästi tuli välja ning peagi tuli hakata harjutusväljaku poole marssima. Mina, emps, Robi ja Siim läksime jala, teised autodega. Ütleme nii, et mul pole ammu sellist matka olnud. :D Õues sadas paduvihma, meil polnud õrna aimu, kus me minema peame ja muidu oli ka lahe. :D Igatahes, peale seda, kui üks kaugelt Marteni välimusega noormees meile teed juhatas, jõudsime kerge hilinemisega kohale. Teised olid juba platsi keskel koha sisse võtnud. Me empsiga võtsime vettinud pingil istet ning jälgisime tantsulkat. Ja esimest korda ei olnud tundide kaupa lihtsalt passimine tuumaigav. Missest, et nad kõiki tantse 329850 korda järjest läbi tantsisid, ikka oli põnev. Väike people watching ja tuumaanalüüs. Eks mul olid omad lemmikud ka. : D Keset seda kõike passimist tuli Erki meie juurde ja küsis, et palju ma inglise keele eksamis punkte sain. Korra arvasin, et ta teeb mingit naltsi jälle, aga siis hakkasin suure õhinaga oma telefoni otsima. Ja seal ta oligi - saabunud sõnum: REK. Ma ei julgenud esimese hooga seda avadagi, kuid siis tegin kiire kliki ja mida ma näen. :O MA SAIN 93 PUNKTI!!1 Ma arvasin, et ma saan midagi 70ga ja lootsin, et saan 80ga, aga 93 was beyond my wildest dreams. Ei pea vist mainima, et ma jäin päris rahule. :D
Õhtul hiljem, kuskil enne üheksat, pidi peaväljakule proloogi harjutama minema. Seisin üksi seal väljaku ääres ja ootasin Impsi, kellega ma pärast koolimajja pidin minema. Kui ta ükskord tuli, istusime Elvisega ta autosse ja jälitasime Jaanist, Rasi, Erkit ja Migga hoopis Rakvere Kebabi, kus mõned neist väikse eine tegid. Kui punn täis, sõitsime koolimajja.
Koolimajas möödus õhtu ja suur osa ööst minu jaoks suht lebo, puhkuse ja naljakate naljadega. Meie poistel on ikka esmaklassiline huumor! Paljud neist voorisid edasi-tagasi pubide, simmanite, koolimaja ja ma ei tea mille vahel. Ma sain ka kutse, aga ma-ei-tea-miks ma ei läinud. :D
Lõpuks jäime mina, Mehis, Elvis, Jaanis, Kaarel ja Rasmus sinna ukse ette istuma ja lobisesime mingi poole neljani vist. Või neljani. ei tea, ei mäleta. Igatahes oli väga naljakas. Eriti, kui Kaarel raius filmiteemasse oma Lotte jutuga, aga see oli kind of cute. khihi. Ühel hetkel hüüdis Elvis mulle akna juurest, et mu fanclub on all õues ja tahab minuga rääkida. Mitte ei saanud aru, millest ta räägib, kuid siis nägin all Jüri poisse, keda enne korra olin trehvanud. Mõtlesin, et hakkan nendega juttu vestma, kuid peale esimest paari lauset tulid mingid pässid, kes pidasid mind suht fresh meat'ks ning ma olin kiirelt aknalt kadunud, sest see oli jälk. Veel veidi lobinat ning ma jätsin poisid rahule ning läksin tuttu või noh üritasin.
Kuskil kella kuue paiku tulid, aga Erki, Risto, Kaarel ja Peep meile Valgeid roose laulma. Olgem ausad, see on strangest wake up call, mille ma eales saanud olen. :D Aga siis emps karjus nende peale natuke ja me magasime veidi veel. : D

Laupäev algas raskete silmalaugudega ning jalutuskäiguga ametikooli staadionile, kus oli meie esimene korraldajatepoolne toidukord. Vinkud moosiga + puder! Jei. Milline exquisit rops.
Sellele järgnes järjekordne mõnus passing ja isegi veidi normaalset ilma. Terve selle päeva jooksul jalutasime peaväljaku ja harjutusstaadioni vahet ning see on vist mu elu pikim päev. Ma olin mingil hetkel juba üsna kindel, et see ei saagi kunagi otsa. Proovid käisid küll mingi paari-kolme tunni kaupa, aga tundus nagu oleksid vähemalt 7tunnised, aga ega seetõttu mul igav küll ei hakanud. Kõige mõnusam oli istuda tribüünil laulupeo teki sees ja lüristada sooja seljankat ning vaadata kuidas mitusada ilusat ja toredat poissi tantsu keerutasid. Õnnis tunne! (:
Kuskil hiljem. Nii poole kümne paiku vist, jõudsime tagasi Vene Gümnaasiumisse. Veidi nolifisn, kuid siis leidsin ennast taaskord poiste toast lobisemast. Peagi sain kutse linna peale pralletama minna ja miks ka mitte. Eelmisel õhtul olin niigi hea võimaluse käest lasknud, kuigi mul oli lõbus ikkagi. :D Enne minekut käis Migga meile kõrisaagimis häält tegemas ning siis käskisid poisid, või noh Risto, mul ennast ilusaks teha ning tulla. Maja ees sain kokku oma kümne peokaaslasega. Jarmo aka Kreutzwald, Nirginägu nr1, Siim, Marko aka Taun, Rasmus, Ants, Pipi, Nirginägu nr2, Elvis ja Peep.

Ahjaa.. ma siis räägin siinkohal ära oma nende kolme päeva "elu esimesed".

*Esimest korda elus nägi minu käekoti sisu ja mina nii mitut telefoni korraga. :D
*Esimest korda elus käisin ma hängimas 10 poisiga. Tavaliselt eeldab see, et mitu tüdrukut on veel, aga not this time.
*Esimest korda elus tantsisin ma kolme poisiga korraga. :D (YMCA oli üks lugudest (H))
*Esimest korda elus tantsisin ma sellises koguses umpa-umpat.
*Esimest korda elus maitsesin ma Jägermeistrit energiajoogiga.
*Esimest korda elus märkasin ma mõnes inimeses niiiii ägedaid jooni.
*Esimest korda elus olin ma ühes ruumis mitmesaja poolpalja poisiga. (Näe, Risto! Ma mainisin ära, et ma olin hästi paljude paljaste poistega ühes toas (H))
*Esimest korda elus nägin ma sellises koguses wannabe-balletitantsijaid. :D
*Esimest korda elus istusin ma 8 poisiga koos autos ja tegime laulupidu ja muud pidu. :D
ja neid mingeid asju oli kindlasti veel. :D

Igatahes asusime me peagi teele, sest õues oli pääääris külm. Kõigepealt käisime spermatiigi juures ning siis läksime art cafe juurde, kus saime kokku Jaanise, Impsi ja Miggaga, aga seda polnud kauaks. Seisime natuke aega seal ja lobisesime niisama ja mõtlesime, mida teha. Siis keegi noris mind jälle ja ma tegin jälle oma teesklussolvumist ja ütlesin, et "ega ma võin ära ka minna" ja hakkasin ära kõndima, kui järsku haarasid minust kaks kätt, mis mind tagasi tirisid. :D Risto arvas, et ma peaksin õnnelik olema, et vähemalt kaks poissi minu kohalolekut soovisid. :D
Veidi aja pärast otsustasime simmanile minna, aga tee peal tuli mitu korda ette, et peale usinat kõndimist jäid kõik järsku seisma ja siis me jälle seisime tükk aega mingi koha peal kuni kellelgi jälle meenus, et me pidime simmanile minema. :D Mõne aja pärast jõudsimegi kohale. Suht naljakas oli. Veidi peale kohalejõudmist palus Kaarel mind tantsule ja tegime väikse umpa-umpa. :D Seejärel otsisime mingi laua, mille juures istet võtta ning nzmo olla. Siis palus Rasmus mind tantsule ning me tantsisime ka parajas koguses umpa-umpat enne kui laua juurde tagasi pöördusime, sest vahepeal lasti jube imelikku muusikat. :D Kui ma olin veidi hinge tõmmanud tegi Mehis kavalt nägu ja kutsus mind tantsule ja Elvise ja Peebu ka. :D Ütleme nii, et omamoodi kogemus. Nühkekad n' stuff. :D:D:D Peale YMCA-d läksime taas laua juurde, kus Ras mulle igasuguseid väga tähelepanelikke jutte rääkis. :D Siis ta üritas Erkile turvameest tantsupaariliseks paluda, aga see ei võtnud vedu. :D Igatahes tegin Kaarli ja Rasmusega veel mõned tantsutiirud; vaatasin, kuidas poisid rühmatantsu tegid ja kuulasin igasuguseid kentsakaid lugusid. Ja ühel hetkel otsustas kambaliider Rasmus, et nüüd võiks ära minna ning kõik tõusid sõnakuulelikult püsti ning asusid teele. :D
Tee peal võtsid noormehed viisijupi üles ning sai lauldud "Rohelisi niite" ja lugusid "Viimse reliikvia" soundtrackilt jnejne.
Koolimaja juures kohtasime Kristjanit ja teisi. Ma ei suuda vist kokku ka lugeda kui mitu kord Kristjan mulle nende kolme päeva jooksul tsau ütles. :D Tegelikult oli äge näha igasguseid tuttavaid mitte-kosekaid nägusid seal. Evertiga hakkasin ka rääkima nt, aga siis tulid meie poisid ja summutasid kõik Everti jutu ja nõudsid kogu mu tähelepanu, nii et jutt jäigi katki. Hiljem ma teda vist enam ei näinud.
Okei, igatahes jäi Risto jürikatega rääkima, Mehis läks tuppa ja järgi jäänud 8 poissi ja mina mahutasime ennast Kaarli autosse, panime simmani lood mängima ja laulsime ning lobisesime. Kuskil veidi poolt nelja kobisime tuppa ära, aga ega see terve päeva vaevanud uni oli selleks hetkeks täielikult kadunud. Istusin poiste klassi ukse taha maha ning seejärel tulid Kaarel ja Rasmus juttu lobisema. Ühel hetkel tuli Risto, kes käskis meil kõigil tuppa minna ja seda me tegimegi. Aga neil oli seal juba suht tuduaeg. Rääkisin veel 1-2 juttu ja lippasin oma tuppa.

Pühapäeva hommikul ärkasin tahtmisega hirmsalt oma telefonilt kella vaadata, sest mul oli sissemagamise tunne, aga no telefoni polnud kuskil. Siis tuli meelde, et ajaa, mul telefon ju jope taskus. Siis hakkasin jopet otsima ja suprise-suprise. Jopet polnud. :D Siis mul meenus, et ma olin oma äratusega telefoni koos jopega poiste tuppa unustanud. Haha. Kaarel sai varajase äratuse osaliseks. Ja teised ka, aga Kaarlile mõjus see kõige rängemalt. :D Igatahes sättisime kõik ennast peagi minekuvalmis. Oli etenduste päev. Otsisime endale võimlas pesapaiga ning siis me empsiga läksime võtsime enda kohad peatribüüni viimases reas sisse. Good view. Peep oli usin. Ta jõudis kohustusliku tantsu vahele veel breikida ka. :D
Peale etendust läksin pesapaika. Seal lobisesin veidi Jannoga ning varsti oli aeg tseremooniale minna. Kuna kõik olid juba läinud või ei tulnud üldse, siis pidime Miggaga kahekesi teele asuma. Kõndisime läbi laada, nägime poni, notsusid ja muid loomi ning lõpuks kauaoodatud Tarvase kuju. Mäel saime veel Jaanise ja Rasmusega kokku ning siis võtsime kauniste baleriinide kõrval koha sisse. Ütleme nii et Rasmus talus seda tseremooniat kõige vähem ning lahkus varakult. Me Jaanisega pidasime veidi kauem vastu, aga kui see naine lubas veel tuumapikale palvele meie poolt vastata, siis hakkas asi kahtlaseks muutuma ning seadsime peagi sammud minekule ning Miki tuli meiega. Plaanisime minna koolimajja uinakule. Ja nii tegimegi. Koolimajas laotasin enda teki maha ja viskasin pikali. Teised magajad, Rasmus ja Miki ja teised võtsid oma vihmakeebi ja Jaanis võttis ülejäänud ruumi minu tekist ning lebo it was! Peagi hakkasid poisid ennast järgmiseks esinemiseks valmis sättima ning siis nad jooksid edasi tagasi, oodates pesapaiga juures enda järgmist etteastet ning vahetades miljon korda riideid ajades tuumalolli, kuid naljakat juttu ja olles väga nemad. Järsku olid paljud millegi pärast unustanud, kuidas pluusi paelu kinni seotakse ning nööpe kinni pannakse ning siis ma pidin neid assisteerima seal ikka ja jälle. :D:D Kahe etenduse vahel tuli taas lebopaus. Väike uni ja palju juttu ja mõnus oleng! Ja siis tuli teine etendus, taaskord palju paljaid poisse ja kvaliteethuumorit. :D Teise etenduse ajal ma käisin poiste tantse ikka vaatamas ka and they did really well!
Peale seda läksime kooli tagasi, tõmbasin kotiluku kinni, saatsin poisid teele ning siis läksime Robi, Siimu ning empsiga Tõnno autosse, sõitsime AQVA spa eest läbi, vahetasime autojuhti ja sõitsime koju. Oi, kuidas mul enamiku teest nokkis! Nii raske oli. :D Ma tegelikult ei tahtnud magada. :D Aga kojutuleku juures oli üks hea asi. Üks väga hea asi - oma voodi! <3

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et mul pole väääga ammu nii pikka aega järjest nõnda lõbus olnud. :D Ja ma sain väga palju huvitavaid asju teada, millest ma teile ei räägi! :)


Okei, tsau! Näeb millalgi siis! (minu klassikaline head-aega-ütlemine)

13.6.10

See kolm päeva meestes tasus ennast iga minutiga ära! (H) Ainult, et mul pole enam väääga ammu kahte nii lühikest ööd järjest olnud, seega olen ma tuumaväsinud ja räägin teile kõigest loodetavasti homme. Muljed on igatahes head ja päris mitu "ma elus esimest korda". khihi.

Ning alates sellest nädalavahetusest reageerin ka nimele Stefi. : D Don't ask why. (tahaks oma itsitava bambuskaru-smaili panna siia.)

11.6.10

Läksin kolmeks päevaks meestesse. Kohtume kunagi teinekord. (:

Olge paid!

8.6.10

"Portselansuits" Jim Ashilevi

KIOKO: Aastavahetus on kõige sobivam aeg maailmalõpuks. Iga talv hakkavad ajalehed kirjutama, kuidas ennustajad ja vanade rahvaste kalendrid tõotavad suurt apokalüpsist, aga usutavuse mõttes oleks ilus, kui ühel aastavahetusel löökski kell kaksteist ja saluudid vihiseksid üle maakera taeva poole, aga pärast lõhkemist sajaks need põledes alla tagasi, peseks maavärinatest lõhkise maapinna söeks. Sajaks alla ühes meteooride, rikkis satelliitide ja hävitusrakettidega naaberpäikesesüsteemidest.

---

KASSINI-IKE: Sa oleksid see ema, kes sõidutaks rabametsa selle poisi, kes esimesena su tütre südame murrab. Jätaks ta kompassi ja termose kuuma teega sinna ekslema.
(:

---

KIOKO: Ma proovisin sind täna joonistada. Töö juures, kohvipausi ajal. Mälu järgi su nägu ja kehahoiakut. Ja siis mul läks süda pahaks, sest ma mõistsin, kui õudne see on, et sa oled mu käte sees. Ma arvan, et su kõnnak on minu kõndimises. Isegi su kõnepruuk on minu sõnavara sisse kasvanud. Ma võiksin kottpimedas toas su näo valmis joonistada. Sa oled lihtsalt osa minu toimemehhanismist.

---

KASSINI-IKE: Ma kujutan Sind ette vana-aasta õhtul pilvelõhkuja katusel suitsu tegemas, jalad üle ääre. Mitte romantiseeritud suitsidaalsuse pärast. See oleks lihtsalt parima vaatega koht.
---

KASSINI: Kiigud mikside ahelal, aga pinnal ei ole vastuseid. Ja kui sa maha tuled, pole pindagi - see lahustub su jalge all eimiskiks. Ja sa haarad jälle ahelast, sest sulle meeldib kiikuda, sulle meeldib mäng.

---

KASSINI: See on läheduse narkomaania. Elad ühest sõltuvusest teise.

---

KIOKO: Sind ma isana ette ei kujutaks.
KASSINI-IKE: Miks ma ei võiks olla isa?
KIOKO: Sa oleksid liiga suvaline isa.
KASSINI-IKE: See on kaunis mõte.
KIOKO: Kui me oleme need inimesed, kelle esimesed sõnad oma vastsündinule oleksid "Palun vabandust", siis poleks asjal nagu jumet.

---

"Portselansuits" oli imelik. Beckettilikkusest saadi üle, kuid see teos nagu ei olekski jõudnud kuhugi. Lugeda oli normaalne, aga laval ma seda vist vaadata ei viitsiks (eestlaste geniaalne sõna). Kui oleksin seda lugenud enne poisse vihma käes, oleksin arvatavasti teosest rohkem arvanud, kuid "Nagu poisid vihma käes" tõstis lati kõrgele. Väga kõrgele.

7.6.10


NO82 Pea vahetus from Teater NO99 on Vimeo.

Teater No99. Etendus no82 "Pea vahetus". Uusberg/Uusberg.

JA MA KÄISINGI TEATRIS! :')
Te isegi ei kujuta ette, kui hea tunne see on.

Igatahes, ma vist ei suuda praegu rääkida, mida ma kogu sellest asjast arvan, sest ma lähen hulluks kohe. Emotsioonide üleküllus. Ja see on ainult hea.
Lühidalt: ma armastan Uusbergi vendi. Mõnusalt flegmaatiline duo, kes viib minu mõtted kohe kindlasti uutele pindadele. Sinu silmis plingib seisukoht. Nii hea on näha kahte noort inimest, kes suudavad nii mitmel tasandil sügavuti minna ning Uku suudab seda veel teha läbi omapärase huumori, mis mõnikord lausa paneb küsima, et miks ma naeran? Näiteks ütles Geenius, et Pariis on kole linn. Ütles, et Pariis ei jätnud talle mingit muljet. Ja publik naeris. Nagu üks mees. Korraks turtsatasin isegi, kuid siis... Mõte: miks me naerame? Ma ei usu, et kõik inimesed publikus on kunagi Pariisi külastanud. Mina ka ei ole, aga ikka naersin. Küllap sellepärast, et kõik teised seda tegid. Aga mis õigusega siis naerda, kui keegi ütleb, et kole linn on? Ja üleüldsegi, kel neist on see kõige õigem tunnetus, et defineerida, mis on ilus? Ja üldsegi, mis muudab linna ilusaks? On see arhitektuur? Inimesed? Asutused? Puhtus? Kaunistused tänavapostidel? Üldine õhkkond? Kes oskab mulle vastata? Keegi ei tohiks seda osata.
Jah, tuli tuju filosofeerida. Etendus andis palju. Kahju, et ma ainult ei oska.

Ning ikka ja jälle imestan, kust leiab Pärt need kummastavad kokkukõlad. Tema looming kõlab küllaltki ebamaiselt. Värskendav. Hea. (Jah, mulle meeldivad täna lühilaused.)

Tahaksin veel teatrisse. Iga külastusega tunnen aina rohkem, et seal on hea olla. Peale teatri ei tahakski kuhugi minna. Eriti nüüd, peale seda staatilist, kuid samas nii mänglevat lavastust.

Ja tegelaskujude valik! Priit Võigemast sobis oma kössis oleku ja karva kasvanud näoga suurepäraselt mängima suitsiidset aegunud klaverivirtuoosi. Ja see tema suu kaudu väljendatud Uku Uusbergi idee! Ballett, mida tulevad vaatama surevad inimesed, kellele Debussy loo kõrghetkel süstitakse surmav doos. Et nad saaksid surra ilu keskel. Kuid me ei defineeri sõna ilu!
Ja Märt Avandi. Mul pole piisavalt erinevaid tähekombinatsioonegi, et rääkida, mis ta kõik ära tegi. Aga tema lavanaer... <3.
Ja kõlarist tuleva Etsi huumorihetk! Rong lahkus täitsa õigel ajal.

*Tahtis hõljuda enda palapilves.


*-Jube kergelt võtad Jumala nime suhu!
-Jah, mis siis? Tunned teda või?
-Ei! Pole au olnud.


*Vabandust, kuid kas ma võiksin ka vestluses osaleda? (dialoogis)

Ja hästi minimaalselt meenutas etenduse ülesehitus E. Albee "Loomaaialugu", mis on minu meelest väga hea teos. Kuid arvestaksin Uusbergi sisulist külge tugevamaks ja mitmekülgsemaks. Käsitleti väga erinevaid aspekte, kuid miski ei tundunud kiirustatuna või pealiskaudse käsitlusena.

Uku ja Pärt Uusberg! Nad on need inimesed, kelle pärast peaks teistel noortel tekkima tunne, et nad on juba hiljaks jäänud. Et neil pole enam mingit võimalust läbi lüüa. Vähemalt loomealadel. Nad on minu maitse järgi andekuses üsna tipus. :')

Tänane päev oli hea.
+
Raamatupoest sai soetatud Jim Ashilevi "Portselansuits". Lootuses, et see on vähemalt sama hea või paremgi, kui "Nagu poisid vihma käes". Olen 26ndal lehel ja mulle tundub, et Ashilevi püüab saavutada samuelbeckettilikku absurdi ja lõpuootust, kuid siiani pole veel välja tulnud. Beckett'i "Lõppmäng" on täiesti omaette kategooria. Ashilevi on julge, hakates sammuma selle jälgedes. KUIGI... ma ei tea, kas see oli taotuslik või juhuslik. Igatahes nii tundub. Teos on kuidagi veniv ja ei ole piisavat pinget. Eriti võrreldes "Nagu poisid vihma käes"'ga. Aga eks ma ootan huviga, mis järgnevad leheküljed toovad.
Ja Virginia Woolf'i "Lained" ostsin ka.


Hea. Parem. Parim! <3

6.6.10

MA LÄHEN HOMME TEATRISSE!!1 :')



Mu helesinine unistus saab üle pika aja taas täidetud. (:
Lugesin Gerda Kortemetsi arvustust No99 etenduse "Pea vahetus" kohta. Ta rääkis nii õiget juttu seal.
Miskipärast on teatud osa nn intellektuaale võtnud pähe, et kõik, mis pole ähmane ja hämar, on lihtsustatud ja triviaalne. Vaidlen vastu. Ähmasuses pole midagi intellektuaalset, see on vaid teatud viis varjata… ütleme siis, et ebakindlust.

Jube hästi sõnastatud, aga õigesti. Tänapäeval tõesti arvatakse, et kõik hägune on millegi pärast õige. Et see on nö kunst. Et kui inimene asjast tegelikult aru ei saa ja seejärel peab hakkama asjadele ise tähendust otsima, on ülim. Tegelikult tehakse ju sellega hoopis suurem osa inimestest lolliks. Keerukus muudab inimesed küll loovaks, aga mitte targemaks. Inimesed peavad pakkuma, mida autor öelda tahtis, kui tegelikult võiks autor seda lihtsalt öelda, et inimesed saaksid antud teemal edasi arutleda.
Vahepeal on päris paljutki juhtunud, aga ma olen enda blogirajalt ära kadunud. Enam vist ei oska tagantjärgi kõiki asju ära ka kirjutada. Igatahes tuumatore on olnud.
Eile oli nt Türil suur segakooride laulupäev kuhu ma esialgu väga minnagi ei tahtnud, aga nüüd ma ei kahetse grammivõrd, et ma seda tegin. Lemmiklugu - "Muusika". Väike värskendus tavapärasesse koorimuusikasse ning lugudesse, mis mind juba nii palju mõjutanud on. Ning samuti loo autor, Pärt Uusberg, kes muutis minu jaoks olukorra palju olulisemaks, eriti märgates tuuleiilt, kui tenor tuli sõnadega "kuskil peab alguskokkukõla olema". <3 Me märkasime. :' ja loomulikult ei saanud seegi üritus ilma pisarateta õhtusse saadetud. Thumbs up orgunnis selle mu jaoks ära. Aitäh. (:
Vahepeal oli pliksikas ka, kus me jõudsime järeldusele, et me oleme vanaks jäänud. Istusime ja õgisime ja siis tundsime une näpistavat pingutust ning otsustasime kodo minna.
Ahjaa! uudis! Ma võtsin nüüd peale 6 kuud ennast kokku ja läksin õppesõitu. (H) Jube uhke olen enda üle. Tofik ütles, et ma sõidan hästi. Mitte väga hästi, aga hästi. Mis on minu jaoks juba tuumakiitus, sest ma polnud niiiiiiii ammu sõitnud ja eriti kui arvestada, et õhtu enne oli Pauli juures karm olemine olnud, kust ma kell neli koju jõudsin ja kaheksa pidin juba ärkama. :D Tofik ütles, et järgmine kord sõida ise, tema enam ette ei ütle, et seekord oli kordamine. Ja samuti ütles, et võin teooria koolieksamile mõtlema hakata. Lubade kättesaamine läheneb. (:
Ma saatsin eile öösel ühe kirja, millele ma täna hommikul ühe ilusa vastuse leidsin. (': Me ei ole endale võõrad. Aga mõned inimesed ennast ei tunne. Ma olin täielik enda näidendi Laura/Tom. Võtsin kätte ja kirjutasin võõrale inimesele, kui tore ta on ja paar ilusamat sõna veel. (:


Ja samuti inspireeris Pärt mind mu lühistsenaariumit kirjutama. Jube kiireks läheb. Eks paistab, mis saama hakkab. äkki ei hakkagi midagi saama. aga loodetavasti siiski.

Mingi miljon üritust olid kindlasti veel vahepeal, aga ma ka kõiki ei tea.
Ahjaa, ja enda prillid sain ka eile kätte, aga need ÜLDSE ei sobi mulle XD Shit happens. Õnneks need ongi koduprillid, sest nendega ma kaugele ei näe. Ainult raamatusse!



Eesti, tema kultuur ja inimesed for life! <3