"Portselansuits" Jim Ashilevi
KIOKO: Aastavahetus on kõige sobivam aeg maailmalõpuks. Iga talv hakkavad ajalehed kirjutama, kuidas ennustajad ja vanade rahvaste kalendrid tõotavad suurt apokalüpsist, aga usutavuse mõttes oleks ilus, kui ühel aastavahetusel löökski kell kaksteist ja saluudid vihiseksid üle maakera taeva poole, aga pärast lõhkemist sajaks need põledes alla tagasi, peseks maavärinatest lõhkise maapinna söeks. Sajaks alla ühes meteooride, rikkis satelliitide ja hävitusrakettidega naaberpäikesesüsteemidest.
---
KASSINI-IKE: Sa oleksid see ema, kes sõidutaks rabametsa selle poisi, kes esimesena su tütre südame murrab. Jätaks ta kompassi ja termose kuuma teega sinna ekslema.
(:
---
KIOKO: Ma proovisin sind täna joonistada. Töö juures, kohvipausi ajal. Mälu järgi su nägu ja kehahoiakut. Ja siis mul läks süda pahaks, sest ma mõistsin, kui õudne see on, et sa oled mu käte sees. Ma arvan, et su kõnnak on minu kõndimises. Isegi su kõnepruuk on minu sõnavara sisse kasvanud. Ma võiksin kottpimedas toas su näo valmis joonistada. Sa oled lihtsalt osa minu toimemehhanismist.
---
KASSINI-IKE: Ma kujutan Sind ette vana-aasta õhtul pilvelõhkuja katusel suitsu tegemas, jalad üle ääre. Mitte romantiseeritud suitsidaalsuse pärast. See oleks lihtsalt parima vaatega koht.
---
KASSINI: Kiigud mikside ahelal, aga pinnal ei ole vastuseid. Ja kui sa maha tuled, pole pindagi - see lahustub su jalge all eimiskiks. Ja sa haarad jälle ahelast, sest sulle meeldib kiikuda, sulle meeldib mäng.
---
KASSINI: See on läheduse narkomaania. Elad ühest sõltuvusest teise.
---
KIOKO: Sind ma isana ette ei kujutaks.
KASSINI-IKE: Miks ma ei võiks olla isa?
KIOKO: Sa oleksid liiga suvaline isa.
KASSINI-IKE: See on kaunis mõte.
KIOKO: Kui me oleme need inimesed, kelle esimesed sõnad oma vastsündinule oleksid "Palun vabandust", siis poleks asjal nagu jumet.
---
"Portselansuits" oli imelik. Beckettilikkusest saadi üle, kuid see teos nagu ei olekski jõudnud kuhugi. Lugeda oli normaalne, aga laval ma seda vist vaadata ei viitsiks (eestlaste geniaalne sõna). Kui oleksin seda lugenud enne poisse vihma käes, oleksin arvatavasti teosest rohkem arvanud, kuid "Nagu poisid vihma käes" tõstis lati kõrgele. Väga kõrgele.
---
KASSINI-IKE: Sa oleksid see ema, kes sõidutaks rabametsa selle poisi, kes esimesena su tütre südame murrab. Jätaks ta kompassi ja termose kuuma teega sinna ekslema.
(:
---
KIOKO: Ma proovisin sind täna joonistada. Töö juures, kohvipausi ajal. Mälu järgi su nägu ja kehahoiakut. Ja siis mul läks süda pahaks, sest ma mõistsin, kui õudne see on, et sa oled mu käte sees. Ma arvan, et su kõnnak on minu kõndimises. Isegi su kõnepruuk on minu sõnavara sisse kasvanud. Ma võiksin kottpimedas toas su näo valmis joonistada. Sa oled lihtsalt osa minu toimemehhanismist.
---
KASSINI-IKE: Ma kujutan Sind ette vana-aasta õhtul pilvelõhkuja katusel suitsu tegemas, jalad üle ääre. Mitte romantiseeritud suitsidaalsuse pärast. See oleks lihtsalt parima vaatega koht.
---
KASSINI: Kiigud mikside ahelal, aga pinnal ei ole vastuseid. Ja kui sa maha tuled, pole pindagi - see lahustub su jalge all eimiskiks. Ja sa haarad jälle ahelast, sest sulle meeldib kiikuda, sulle meeldib mäng.
---
KASSINI: See on läheduse narkomaania. Elad ühest sõltuvusest teise.
---
KIOKO: Sind ma isana ette ei kujutaks.
KASSINI-IKE: Miks ma ei võiks olla isa?
KIOKO: Sa oleksid liiga suvaline isa.
KASSINI-IKE: See on kaunis mõte.
KIOKO: Kui me oleme need inimesed, kelle esimesed sõnad oma vastsündinule oleksid "Palun vabandust", siis poleks asjal nagu jumet.
---
"Portselansuits" oli imelik. Beckettilikkusest saadi üle, kuid see teos nagu ei olekski jõudnud kuhugi. Lugeda oli normaalne, aga laval ma seda vist vaadata ei viitsiks (eestlaste geniaalne sõna). Kui oleksin seda lugenud enne poisse vihma käes, oleksin arvatavasti teosest rohkem arvanud, kuid "Nagu poisid vihma käes" tõstis lati kõrgele. Väga kõrgele.
Kommentaarid
Postita kommentaar