26.11.15

It's going to be a long one...

Kui ühel päeval sult küsitakse: "Kas sul on kõik hästi ikka? Sa ei tundunud nagu sina ise. Oled vaiksem ja pole enam üldse nii rõõmsameelne.", siis on küll hetk korra sisse ja välja hingata ning natuke mõelda, mis toimub. Mu vastus oli loomulikult kiire tulema: "Ma olen lihtsalt hässssti väsinud." Aga ma jäin ise hiljem mõtlema, et huvitav, kas sellest piisab. Kas sellest piisab, et üks mu lähedasemaid inimesi tunneb, et ta peab mulle ütlema, et ma pole enam üldse nii rõõmsameelne?
Tegelikult ju ei piisa. Mine maga ja lase ajul puhata ja mõtle siis uuesti, et mis valesti on.

Kiire on, palju on teha ja tahet pole alati piisavalt palju. See on juba tõele lähemal. Väga palju põhjendamatut enesepiitsutamist ja väljendi "mul on nii raske" endale korrutamist. Nüüd oleme juba päris lähedal.
Seega on aeg teha kõigest "paljust tegemisest" paus ja vaadata youtube'ist Sarah Kay videosid, lugeda enda Tartu memuaare ja absoluutselt mitte välja teha sellest, et on mingid tähtajad, mis tahavad järgimist. Ja ma isegi ei mõtle kõige selle all seda Interneti lauset "That moment when you have so much stuff to do that you decide to take a nap instead", vaid ma täiesti tõsimeeli usun, et selline pingevaba õhtune paus mõjub mulle hästi. Suutsin enne tänu sellele isegi koolitööd tehes naerda, nii et tundub, et juba töötab.

Aga põhjus, miks ma siia tulin, on see, et ma pärast oma eelmist "olen-kurb-et-pole-loomeinimene"-postitust otsustasin, et on aeg mõned katked oma Tartu memuaaridest siia blogisse for safekeeping panna.
Hoiatus: sealt tuleb taaskord palju kirjutamise ja üksindusega seotud mulli.
Hoiatus2: tekstid on edastatud toimetamata. Palun vabandust mineviku-mina kirjavigade eest.

Esimene, mis mulle silma jäi, ei olnud isegi otseselt mu memuaarivaramust, vaid raamatust "642 things to write about", kuhu ma olin täitnud alalõigu "Where will you be exactly one year from this moment?"

"Kui ma praegu siputan oma jalgu Tähe tänava kodu aknast suvepäiksesse, siis üks asi, mida ma kindlasti tean, on see, et järgmisel aastal samal ajal ma seda teha ei saa. Siis olen ma aastase staažiga mingi-töö-tegija ja nühin sel ilusal reedesel päeval ilmselt tööd teha. Aasta pärast olen ma veel rohkem suureks kasvanud kui praegu ja järelikult ma imestan aasta pärast veel rohkem, et millal see juhtus. Kui ma töölt koju lähen, istun ma oma uue kodu köögilaua äärde ja meenutan, kuidas ma Tartus sellistel päevadel aknalaual istusin ja kuidas Tartus alati päike paistis. Isegi kui sadas vihma."
23. mai 2014

Ma väga ei eksinudki. Olengi aastase staažiga mingi-töö-tegija ja nostalgitsen Tartu üle. Ainuke asi, et mu uues kodus pole köögilauda. Kõigega ikka ei saa täppi panna.

Järgmised katked on peidus minu kirjutusmasina kohvris, mida avades tuli tuppa mõnus tuttav Tartu lõhn. Selline kopituse ja kirjutusmasina lindi segune hõng.

"Kes teab, äkki saab minust esimene lihtinimene, kelle lugu kirja pannakse."
12. september2011, kell 20:38

---

"See on üks asi, mida ma Tartu juures igatsen, et pole inimesi, kes peale kooli uksele koputaksid ja kakaod või ploomimahla nõuaksid. Seda olenevalt meeleolust."
13. september 2011, kell 22:29

---

"Tartus on kuidagi rohkem kahju, kui päev raisku läheb kui Kosel, Tallinnas või kus iganes. Viimsis võisime Meriliniga kaks nädalat järjest mitte midagi teha, aga Tartus peab alati midagi hingele tegema. Kasvõi pai."
14. september 2011, kell 22:02

---

"Peale seda, kui ma taas lugema ja kirjutama hakkasin, tunnen ennast palju rohkem minuna kui ma mitme aasta jooksul tundnud olen. Tartu on tõesti heade mõtete linn. Tahan ka olla kellegi hea mõte. (Ometi ma olen ju Tartust.)"
14. september 2011

---

"Mul on kirjutamise ja teatriainete tõttu nii hea tuju, et kui ma silmad magamajäämiseks kinni panen, näen ma vesihalle tillukesi jänkupoegi. Maailmas pole midagi armsamat kui pisikesed vesihallid jänkupojad."
14. september 2011

---

"Valmistasin ennast terve suve ette mõttega, et "magamine on ülehinnatud". Aga ainus, mis mind siis üleval hoidis, olid MSNi-vestlused koju mahajäänutega. Nüüd pole enam neidki. Nüüd ma lihtsalt magan. Kõik ööd. Nagu beebi. Mina võin tulevikus enda ülikooliaastaid kirjeldada kui aegu, mil magasin oma elu parimat und. Kah omamoodi huvitav. Või siis mite."
19. september 2011

---

"Ilm läheb iga päevaga aina sombusemaks. Mõnel päeval suudan ma selle üle ainult rõõmus olla ja naeratada, kuid ülejäänud päevadel olen nagu kõik teised - milleski olematus pettunud ja alateadlikult valmistumas sügiseks, mis on ju tegelikult väärt aastaaeg. Loomingule peaks see küll turgutavalt mõjuda. Kuhu mujale kõik see melanhoolia panna, kui mitte paberile?"
19. september 2011

---

"Tahaksin, et ta julgeks mulle kõike rääkida. Ja mõnikord, kui kuukiired temale õige nurga alt lähenevad, ta julgebki. Ma soovin, et ta istuks alati kuuvalguses ja me lihtsalt räägiksimegi. Terve igaviku."
4. oktoober 2011, kell 00:07

---

"Vähemalt on mul kunagi hea lugeda, et mul oli noorena lootust ja et see tasus ennast ära."
17. veebruar 2012

---

Susanna free-writingu käeharjutus, kust selgub, et ta tahab, et tal oleks oma kodu; et ta õpib teatriteadust ja et teda tabab mõnikord eksistentsiaalne kriis:

"Miks on taevas sinine? Miks inimesed naeravad? Miks Jeppe nii nõme tegelane on? Kuidas äike tekib? Kummal pool voodis ma kunagi magama hakkan, kui keegi mu kõrval on? Mis värvi on inimeste silmad? Kuidas töötavad kirjutusmasinad? (kuigi ma põhimõtteliselt tean seda) Miks on inimestel vaja lugusid ja seda enam õnnelikke lõppe? Kust tulevad lapsed? (okei, seda tean ka + Mer õpib ämmaemandaks) Mis põhjusel huvitab mind igasugune ajalugu, teater, kirjandus, film ja kunst? Mis vahe on alliteratsioonil ja assonantsil? (ma ei viitsi enam kirjutada märkmeid selle kohta, kui ma midagi tean, sest tuleb välja, et ma tean päris paljusid asju) Kui suured on mu tulevase kodu raamatukogu ja garderoob? Kas unenäopüüdjad töötavad päriselt ka? Mis minust pärast kooli lõppu saab? Kui palju raamatuid ma oleksin tegelikult võimeline aastas lugema, kui ma luuser ei oleks? Mitu küsimust ma suudan enne magamaminekut välja mõelda? Mida tähendab väljend "parim sõber"? Mis on "tõeline armastus"? Miks inimesed lasevad asjadel endale sõltuvust tekitada? Mis on sinu jutu mõte? Kas su loos on ka moraal? Milline? Miks sa pead vajalikuks seda rääkida? Kuhu suubub Emajõgi? (god knows, et sellele küsimusele ma vastust ei tea) Milles seisnes biitlite fenomen? Miks ma tunnen, et ma oleksin suurepäraselt sobinud elama 40-60 aastat tagasi oma noorpõlve? Kas Eesti ajalugu on eriline? Kas inimene saab kunagi olla päriselt vaba? Milline koht on teatrisaalis kõige parem? Kuidas tuleks oma elu elada, nii et see oleks hästi elatud? Kas kui ma endasse usun, saavutan ma kõik, millest ma unistan? Küsimus suurele ringile - millest ma üldse unistan? Kas minust saab kunagi kirjanik? Teatriinimene? Tähtis nina televisioonis? Ehk filmimaastikul? Äkki ma lähen veel kuhugi loovamasse kooli õppima? (jube mina-keskseks hakkab kiskuma) Kas keegi kirjutab veel kunagi sama hea raamatusarja nagu Harry Potter? Kuidas mõjutab Uku Uusbergi keelekasutus tema lavastuste atmosfääri? Kas Uku Uusbergist saab Eesti teatrilegend? Mida arvata väljendist "uussiirus"? Kui palju läheb maksma 52 teatrikülastust? (kord nädalas, kui keegi veel läbi ei hammustanud)

Küllap ma jõuaks veel, aga mul on vaja paar asja siia kirjutada enne, kui ma unustan.
1. Ma tegin just tähelepaneku, et ükskõik kui väga ma püüan kedagi veenda selles, et ma kirjutan endale, siis at the end of the day on mu jutt alati kirjutatud sellist laadi nagu ma eeldaksin, et keegi seda kunagi loeb.
2. Kui ma nüüd kõigile neile küsimustele vastused ka leiaksin, oleksin ma homme ärgates palju targem kui täna sama tegevust tehes.
3. On 23. september ja kell on 0:!4 ning aasta on 2012 ja Meerit pole kodus, sest muidu ma ei saaks sellisel kellaajal sellist kirjutamislärmi teha."

---

Kui Vanemuine oli mu kodu ja Silas Stubbsi "Kaunitari ja koletise" proovid mu väljapääs:

"Keegi tark teatrimees on kunagi kirjutanud, et balleti ilu seisneb ümberkukkumise võimaluses. See on minu arvates hästi ilusti öeldud. Ma olen sellele hiljem päris palju mõelnud. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda ilusam ja õigem see tundub.

Kas sa mäletad kaunitari ja koletise lugu? Jah, ma ka mitte. Tean ainult, et seal oli üks hea südamega kaunitar (ja kui loo moraaliks on see, et välimus pole oluline, siis miks see naine ikkagi kaunitar on?) ja koletiseks nõiutud prints. Kui päris aus olla, siis minu kingades seistes ei olekski sul rohkem vaja teada, kui sa just ei taha... Vastasel juhul võid sa lasta Silas Stubbsil, tema tantsijatel ja sümfooniaorkestril endale lugu jutustada.

Mu esimene armastus nendel hommikutel on loomulikult suur tühi teatrisaal, milles on nii palju potentsiaali. Seejärel armun ma üürikeseks ajaks tantsijate ettevalmistamise rutiini, mis tekitab minus alati hirmsa tahtmise lavale või koju joosta, et enda lihastest kõik argimõtted välja venitada. Ja siis hakkavad mängima viiulid ja kõikvõimalikud puhkpillid ning lavalt kostub varvaskingade klõbinat ja mu armastus tuletab mulle meelde, et ta on igavene."
28. veebruar 2013

---

"Ma tahan lummata ja hingesid matta."
07. märts 2013

---

"PS. Mu armas kirjutusmasin on mind nii hästi ja vapralt teeninud, välja arvatud need mõningad korrad, kui ta on püüdnud mu sõrmi ära süüa. Aga meil oli ju juttu - magusa söömisega on nüüd lõpp."
07. märts 2013

[Selle katkendi selgituseks. "magusa söömisega on nüüd lõpp" on lause, mis koos kirjutusmasinaga kaasa tuli. Keegi on kunagi unustanud paberi kirjutusmasinasse pista ja on selle asemel trükkinud lause paberit toetavale rullile, kuhu see on igaveseks jäädvustunud.]

---

Ja siis on loomulikult lehekülg pealkirjaga "Suure teema otsinguil", mis kaardistab pisikese Susanna kirjutamisega seotud mõtted ja tunded.

"Kui ma tahtsin filmikooli astuda, oli mu stsenaariumi ideeks lugu poisist, kes kirjutas ainult reekvieme. Kui ma tahtsin lavakooli astuda, oli mu näidendi ideeks lugu poisist/tüdrukust, kes hullumajast võõrastele inimestele kirju kirjutas, et neid kiita. Kooli ajal oli tüdruk nimega Violeta, kellel puudus eesmärk, kuid ta mängis tšellot ja käis oma maja katusel. Temast pidi saama minu ideaalne tegelane. Terviklik.
Siis on loomulikult "Pea vahetusest" saadud idee, kus inimesed lähevad enne surma balletti vaatama. Balletti, mis on spetsiaalselt selle jaoks loodud. (Ma täpset pointi ei mäleta, tuleb üle vaadata.) Ja ma ilmselt pettuksin endas, kui ei mainiks lugu, kus tegelane armub lehekülg lehekülje haaval lugejasse. See on tehniliselt keeruline, aga kui teha seda õigesti ja mõnusas koguses psühholoogilisusega, võiks sellest tulla maailma parim lugu.

Mis peaks minu loos olemas olema?
Psühholoogiline keerukus. Ma ei ole üldse kindel, kas ma oskan psüh. keeruliselt kirjutada, aga ma ei tahaks lugeda enda lugu, kus see puuduks.
Hetked. Ma ei ole suur kirjelduste fänn, aga hästi sõnadesse pandud hetked meeldivad kõigile.
Loomeinimene. Ma ei oska seda põhjendada, aga ma tunnen, et minus on olemas miski, mis nõuab loomeinimese kujutamist.
Surm. C'mon.
Öö. Olgem ausad, seda ainult sellepärast, et öö liialdab.
Armastus. Ma ei suuda romantikuna kujutada ennast ette kirjutamas millestki muust kui armastusest. Kuigi selleks, et lugu tuleks hea, pean ma romantilise armastusliini ilmselt tagaplaanile lükkama ja mõne muu armastuse põhiliseks tegema. Tõenäolised variandid on perekondlikud suhted ja armastus mingi tegevuse vastu. Usun, et olen osavam kirjeldama armastust kunstide kui inimeste vastu.
Kati või Kaisa. Kalamaja korteri ühemeheteater ja maja ees olevad korallid.

NIMED
Poisid: Morten, Glen, (Silas), Elmo, Björn, Priit, Taavi, Sebastian, Robin
Tüdrukud: Noora, Marta, Mia, Monee, Elsa, Regina, Brita, Saara, Madli, Stella, Robin, (Maasikas/Vaarikas - saab loo juurde: "jah, kui te vaatate nimepäevakalendrit ja mõtlete, et kes paneb oma lapse nimeks Vaarikas, siis teadke, et minu vanemad tegid seda")

...jätkub...
Minimaalselt otsekõne. Kuna ma ei ole üldse osav kõnet matkima, on mul nutikas otsekõnest hoiduda ja asju ümberkaudselt ja ilustatult edastada.
Meri. Kuidas saab olla armastust ilma mereta?"
kevad 2013"

---

Ilukirjanduslik vahepala: 

"Kui ma täna kuulsin kedagi rääkimas, et keskenduda tuleb nii nagu oleks igal rohuliblel lille staatus, siis ma mõistsin, et see on see, mida mina nõuan endalt balletti vaadates või klassikalist muusikat kuulates. See on see hirm, et mõni varbaletõus jääb märkamata või mõni kolmkõla kuulmata.
See hirm ja õud ei valda mind sõnalavastusi vaadates, kuid on minuga kaasas igal nähtud balletietendusel. See hirm sunnib mind istuma teatris teadmisega, et mitte kunagi ei saa ma lahkuda teatrist kindla veendumusega, et olen näinud kõike. Alati jääb terve pundar samme, miimikat ja käeviipeid märkamata. Isegi siis kui vaadata teadlikult avatud silmadega.

Morten ütleb, et ta ei saa sellest aru. Ta küsib, miks mul on vaja näha kõike selle asemel, et nautida vähemalt hoomatavatki osa. Kuid kes suudab leppida teadmisega, et ta on lasknud tervel hulgal ilul kahe silma vahele jääda? Ei, päriselt, ma küsin kes?"
13. märts 2013

---

"Teen ettepaneku saada tulevikus hakkama 6-7 unetunniga. See otsus ilmselt lükatakse kõrgemate jõudude poolt tagasi (minu keha poolt), kuid juhtugu see vähemalt mõnikord ja vabast tahtest."
aprill 2013

---

"Uku Uusberg tsiteeris ühes intervjuus Ingo Normetit, kes olla talle öelnud, et pole oluline, millisest uksest sa teatrisse sisened ja see lause jäi minuga. Ma otsin erinevaid uksi. Kogu aeg. Siiani on küll vaid mõningad aknad avanenud, aga mul pole väikse turnimise vastu kunagi midagi olnud. Küll ma varsti sees olen.

Vahi, kus mul on Tartu memuaarid. Vale eriala õppiva tudengi valulik teatriarmastus."
26. aprill 2014


Ja nüüd ma olen Tallinnas. Memuaare on ainult üks lehekülg ja mitte midagi jagamiskõlbulikku. Aga küllap on minu ja Tallinna romaan alles algamas ning need leheküljed alles koguvad täiteks materjali.



22.11.15

Pärast tänast eksamit ei tulnud ma koju nagu tavaliselt pärast tüütut koolipäeva, vaid seekord läksin ma kesklinna, et Murakale sünnipäevaks kingitus ära osta. Kui ma olin üüratu "Väikse printsi" näppu haaranud, läksin ma võõrkeelse kirjanduse riiulisse helgust otsima, sest ma tean, et Murakale meeldib helge. Aga selle asemel vaatas mulle vastu üks raamat, mille seljale oli õrnalt kirjutatud: "Susanna, sa ju tead, et sa pead mu koju viima" ja ma tegelikult teadsin ka. Ilma, et mulle oleks seda kirja läinud vaja.
Kui kogu helguse eest oli tasutud, läksin ma kohvikusse, sest sünnipäevalapse kingitus ja kaart tahtsid veel natuke ilusaid sõnu lisaks. See tehtud, pöörasin tähelepanu enda raamatule. Raamatule, mis teeb mind õnnelikuks. Selle nimi on "No matter the wreckage" ja selle autor on Sarah Kay, kes on juba ammu oma TED kõnega mulle hinge ja südamesse pesa teinud (https://www.ted.com/talks/sarah_kay_if_i_should_have_a_daughter).
Kui ta sel aastal Eestis käis, siis jäi mul mingil totral põhjusel tema raamat ostmata (a la unustasin rahakoti koju vms) ja hiljem pidin pettumusega tõdema, et Eestist tema raamatuid mujalt ei saa. Kuid Rahva Raamat pole põhjuseta mu lemmik raamatupood ning täna oli ta riputanud kujutletava hüüumärgi selle raamatu kohale, mis pidi minu omaks saama.

Istudes seal kohvikus, nõudis mu raamat, et teda esimest korda avataks. Avasin. Raamatu sõna peab kuulama. Esimene luuletus kandis pealkirja "Love poem #137". Lugesin selle läbi. Ja siis lugesin ühe korra veel. Ja siis ma teadsin, et pean sellest luuletusest ruttu Mihklile pildi saatma. Sest kuigi ma ise tundsin ennast selles luuletuses ära, siis ma tahtsin teada, kas tema ka. Tema esimene reaktsioon oli: "woah, see on eriti sina ju". Ja oligi. Kui minuga piisavalt kaua koos elada, siis sa tead, et see luuletus olen mina. Ja seda rohkem ma mõistsin, miks ma selle raamatu ostma pidin.

I will wake you up early
even though I know you like to stay through the credits.

I will leave pennies in your pockets,
postage stamps of superheroes
in between the pages of your books,
sugar packets on your kitchen counter.
I will Hansel and Gretel you home.

I will talk through movies.
Even ones I have never seen before.

I will love you with too many commas,
but never any asterisks.

There will be more sweat than you are used to.
More skin.
More words than are necessary.

My hair in the shower drain,
my smell on your sweaters,
bobby pins all over the window sills.

I make the best sandwiches you’ve ever tasted.
You’ll be in charge of napkins.

I can’t do a pull-up.
But I’m great at excuses.

I count broken umbrellas after every thunderstorm,
and I fall asleep repeating the words thank you.

I will wake you up early
with my heavy heartbeat.
You will say, Can’t we just sleep in, and I will say,
No, trust me. You don’t want to miss a thing.


Kui ma hiljem sünnipäevalt bussiga koju sõites teisigi luuletusi lugesin, siis mõtlesin taaskord, et tahaksin ka selline inimene olla. Näha kõikides detailides ilu ja osata seda edasi anda nagu tema seda teeb. Ja siis mul meenus, kuidas Doris Kareva eelmisel nädalal mu empsilt küsis, et küllap võib varsti Värskest Rõhust midagi minu sulest lugeda ja see siiralt õnnelik naeratus, mis lugedes mu näol oli, hajus veidi. See küsimus ikka meenub mulle viimastel päevadel ja siis on jälle see tunne, et keegi surub nuga hästi natukene sügavamale südamesse, sest mul mõnikord on tunne, et olen hüljanud kõik selle, mis mulle tegelikult sobis. Kogu selle "pehme eriala" mulli, mille kohevuses mulle elada meeldis. Olen vahetanud selle korporatiivsuse ja kontoritöö vastu. Ja siis pean leppima nende õhtutega, kui ma tulen siia ja tunnistan, et mul on sellepärast natukene kurb.

12.11.15

Vestlusi elust enesest

- "Mulle ei meeldi see su kohusetunne vahepeal."
- "Miks?"
- "Sest ta lööb liiga kõvasti."