20.8.14

Sel suvel on olnud nii palju hüvastijätte ja liiga palju lahkumistundeid, millega hakkama saada, aga pühapäevase kolimisega tuli kõige selle hulka lõpuks ka üks rõõmus ja sõbralik "tere tulemast". Nüüd elangi oma uues kodus ja kuigi ma tahan kogu aeg rääkida, mida kõike mul on vaja Tartus ja Tähes teha (harjumuse jõud!), on Tallinn ja Killu juba päris kodused. Pean tunnistama, et Killu on üllatavalt ruttu üllatavalt hubaseks saanud. Võib-olla on küll asi selles, et ma pole siin veel lihtsalt piisavalt kaua üksinda viibinud, aga meie ühine algus on seni hea olnud. Ma ei saa ju külalistele öelda, et ärge tulge, kui nii tore on näha kõikide rõõmsaid nägusid, kui nad mu koduuksest sisse astuvad.

---

Täna küsiti minult koduga seoses hoopis teistusuguseid küsimusi kui tavaliselt. Selle asemel, et uurida, kui suur korter mul on, kas sellel on rõdu ja mitmendal korrusel see asub, küsiti mult täna, kas ma olen oma uue pesaga rahul, kas see on parem kui Tähe ja millised mu naabrid on. Hetkeks oli asi all about me ja mu kodu, mitte lihtsalt selle maja ja korteri kohta, kus ma viibin. Esimese hooga ei osanud ma selliste küsimuste peale midagi öeldagi, sest ma olen harjunud vastama kindlate faktidega, mitte oma arvamusega, aga kui ma olukorra üle hetkeks järgi mõtlesin, oli kõik hästi ja veel paremgi ning küsija sai oma vastused.

---

Nüüd jääb veel üle paari mööblijuppi oodata, viimased asjad lahti pakkida ja järgmisest nädalast tööinimese elu alustada. "Kõik on uus septembrikuus" pole veel mitte ühelgi septembril nii reaalne tundunud. Aga ma olen praegu võrdlemisi positiivselt meelestatud. Ma kartsin palju depressiivsemat õhkkonda, aga õdevenda ja sõbrad aitavad mul väga ilusti linnaellu sisse sulanduda.