Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuli, 2013 postitused
Hoiatus! Valmistuda väga suvaliselt kirjutatud postituseks. Random rant!
Mul on olnud imetore nädalavahetus sõprade seltsis ja Lumivalgeke nägi lõpuks isegi natuke päikest. Laupäeva päeval startisime Kloogaranna suunas (võin vihjeks öelda, et automakk mängis Twenty One Pilots'it), kus me lihtsalt ringi tuterdasime, festivali jälgisime ja merevee ära katsusime. Öö poole võtsime suuna Urvaste küla suunas, kus teised meid juba ees ootasid. Ajasime mõned sõnad juttu ja tegime öised pesad valmis. Ma olen siiani excited, et me telgi asemel auto kasuks otsustasime. Mulle meeldib nii. Hommikul äratas meid palavus ja päike ning umbes ringi kooserdavad inimesed. Istusime hommikusöögi lauda, kus pererahvas rõõmustas meid pannkookide ja kõige muu mõeldavaga (nt maailma kõige ilusamate gladioolidega ja kvaliteetlauanõudega). Rääkisime naltse ja pidasime plaane. Kui me kõhud täis olime saanud, ennast kasinud ja plaanid valmis rääkinud, pakkisime end ja asju autodesse ning vurasime Rummu suunas…
|-/
nii ilus! < 3
Kui ma paar aastat tagasi (ja siis paar aastat enne seda) proovisin oma bucket list'i kirjutada, siis oli see nii keeruline. Ühtegi head asja ei tulnud meelde. Praegu leian ma aga iga päev midagi uut, mida sinna kirja panna. Kust need unistused järsku tulid?
"Your 20’s are your ‘selfish’ years. It’s a decade to immerse yourself in every single thing possible. Be selfish with your time, and all the aspects of you. Tinker with shit, travel, explore, love a lot, love a little, and never touch the ground."
Kyoko Escamilla.
Iga päevaga muutub õhk jalge all aina tihedamaks ja tahkemaks ning potentsiaal tühja koha pealt alla kukkuda järjest pisemaks.
سوزان
nii on mu nimi palju ilusam.
ahjaa, ja ma sain positivusel selgeks, et  i don't want to be a maybe
Kujutis
Ma teen lühidalt, sest ma olen ikka veel veidike väsinud ja peamiselt, sest ma kannatan post-concert-depression'i käes. Kuid siiski hoiatan lugejaid, sest tulemas on väga palju positiivseid sõnu, kiitusi, armastust ja imetlust. Lugu on selline, et kui me Salacgrivasse jõudsime, siis oli meil aega napilt käes ja mulle tundus, et ma ei jõua Twenty One Pilots'i kontserdile, kuid tänu sõprade headele plaanidele olin ma siiski täpselt alguseks kohal ja lasin Tyleril ja Joshil ennast absoluutselt sõnatuks rabada. Või võib-olla mitte päris sõnatuks, sest ma ei väsinud kordamast "MUL ON NII HEA MEEL, ET ME SIIA KONTSERDILE JÕUDSIME!!!11". Ja oligi nii. Nagu Tyler ütles, siis we were happy to be alive that day. Ja kuigi nad ei mänginud Semi-Automatic'ut oli kõik ikkagi rohkem kui ideaalne ja kahtlemata rohkem kui ma kunagi oleksin osanud oodata. (See läheb ajalukku ka sellega, et see on ainuke kontsert, kus ma olen käinud ja kõiki laule teadnud.) Ma väga kontsertidevahel…
Miks ei võiks piisata sellest, kui sa tead, mida sa kindlasti ei taha? Miks peab sellele lisaks ka teadma, mida sa tahad? See muudab asjad nii keeruliseks. Tänane õhtu pole üldse mu lemmik, aga kuna ma olen passive-agressive, siis ma plaanin kõik oma mured esmaspäeva lükata ja nädalavahetusel kavatsen elu nautimisega tegeleda. Kallis #positivusfestival, mulle tähendaks see väga palju, kui sa päriselt ka positiivne oleksid. Jään huviga ootama.
Ma ei oska täna mitte midagi muud öelda, kui et David Levithan on absoluutselt hingemattev kirjanik. Ma ei tea ühtki teist, kelle rusikas nii täpselt koos kõikide nüanssidega minu silmaauku sobiks. < 3
Ma ei ole nii ammu Kosel käinud, et nüüd kui ma siin olen, tekib mul küsimus - mida siin tehakse?
Ma ei ole siia ammu päris elust kirjutanud. Sellest, mis reaalses maailmas toimub, mitte minu peas. Let's see... Kui kedagi peaks huvitama, mis minust praeguseks saanud on, siis võin öelda, et tänaseks olen ma Tartu Ülikooli bakalaureusetaseme uhke vilistlane. Peaaegu et filoloog lausa (loomulikult väikese teatripisikuga). Nagu kaksikud mulle ütlesid: kuigi ma ei lõpetanud cum laude, siis vähemalt laude sain ju ikka...

Olnud asjadest on hea lihtne rääkida.
Kõiges saab kindlatele faktidele tugineda.
Kui nüüd aega mõelda, mis minust edasi saab, siis jumal seda teab. Ilmselt lähen tööle. Või noh, viisakas oleks ja mulle meeldiks ka, aga kas Tallinnasse või Tartusse, teatrisse või tõlkebüroosse, suurest entusiasmist või tegutsemisvajadusest, siis seda ma teile veel öelda ei oska. Räägime sellest mõne aja pärast uuesti. Praegu ma naudin suve, käin siin-seal trippimas ja tööajal Kammivabrikus prominentidega lobisemas. Järgmisel nädalal ma puhkan. Plaanin mõned raamatud läbi lugeda, mõne…
She asked me, "Son, when I grow old, Will you buy me a house of gold? And when your father turns to stone, Will you take care of me?"
I will make you queen of everything you see, I'll put you on the map, I'll cure you of disease.

See on nii ikstriimli armas laul, et ma ei teagi mida teha. Okei, tean küll. Ma jään ootama kuni ma seda Positivusel live'is kuulen!