29.7.13

Hoiatus! Valmistuda väga suvaliselt kirjutatud postituseks. Random rant!

Mul on olnud imetore nädalavahetus sõprade seltsis ja Lumivalgeke nägi lõpuks isegi natuke päikest.
Laupäeva päeval startisime Kloogaranna suunas (võin vihjeks öelda, et automakk mängis Twenty One Pilots'it), kus me lihtsalt ringi tuterdasime, festivali jälgisime ja merevee ära katsusime. Öö poole võtsime suuna Urvaste küla suunas, kus teised meid juba ees ootasid. Ajasime mõned sõnad juttu ja tegime öised pesad valmis. Ma olen siiani excited, et me telgi asemel auto kasuks otsustasime. Mulle meeldib nii.
Hommikul äratas meid palavus ja päike ning umbes ringi kooserdavad inimesed. Istusime hommikusöögi lauda, kus pererahvas rõõmustas meid pannkookide ja kõige muu mõeldavaga (nt maailma kõige ilusamate gladioolidega ja kvaliteetlauanõudega). Rääkisime naltse ja pidasime plaane. Kui me kõhud täis olime saanud, ennast kasinud ja plaanid valmis rääkinud, pakkisime end ja asju autodesse ning vurasime Rummu suunas (kuigi keegi ei teadnud, mis suund see täpsemalt on). Kui me kunagi kohale jõudsime, nautisime jäist ja ilussinist vett, vaadet ja natuke liiga palavat õhku ning seejärel asusime teele peamise sihtkoha suunas. Reamees Hordo ootas meid juba mõnda aega, nii et kui me lõpuks kohale jõudsime ja oma kingitused üle andsime, istusime niisama ja rääkisime jutte nagu ikka. Kertu ja Meeriga nägime ka lennuvennad Keni, Margi ja Jakobi eemalt ära, mõnda sai isegi teretatud. Ja üllatusena sai Paldiskis ka Ringot ja teda külastanud Gerti tervitada. Tore on nendega maailma kõige suvalisemates kohtades kokku juhtuda.
Kui külastusaeg otsa hakkas saama, klõpsisime kiired pildid, pakkisime oma kodinad kokku ja asusime jälle teele. Meid ootasid Linda juures viimased pannkoogid ja natuke moosi. Kui nendega ühelpool oli asusime kõik koduteele ja lugesime nädalavahetuse lõppenuks.

Minu jaoks jätkus õhtu for old times sake Korni kuulates ja vanu blogipostitusi lugedes. Ohissand, mida kõike ma enam ei mäletanud. Teismelise elu on ikka korralikult imelik. 
Kõige selle vahele tutvustasin Lindale vana mind, sest Kaarlit külastades tuli välja, et Linda ei teagi, milline ma näiteks 5-6 aastat tagasi välja nägin. Sain teda veidi aega õudsete piltidega lõbustada ja siis ma tegin avastuse, et ma tunnen Meerit ja Kertut juba 15 aastat. Ebanormaalne. Ma ei tunne, et ma oleksin nii vana, et ma saaksin sellist juttu rääkida. Siis mõtlesin natuke edasi  ja tegin avastuse, et Erki, kes Mer'i ja Kertuga võrreldes on ju palju uuem sõber, on mulle tuttav juba viimased 10 aastat. Kasutades Linda sõna selle kõige kirjeldamiseks, siis - jõhker! 
Ja kõigest sellest on veel hulgaliselt fotosüüdistusi. Nii naljakas. Kui ma pärast natukest nostalgitsemist sammud Karnerite residentsi poole sättisin, siis seal sai hulgaliselt neid pilte vaadatud. Hässsssti kole, aga tore.

 Jah, vat nii!
Selline nädalavahetus oligi.

24.7.13

Kui ma paar aastat tagasi (ja siis paar aastat enne seda) proovisin oma bucket list'i kirjutada, siis oli see nii keeruline. Ühtegi head asja ei tulnud meelde. Praegu leian ma aga iga päev midagi uut, mida sinna kirja panna. Kust need unistused järsku tulid?
"Your 20’s are your ‘selfish’ years. It’s a decade to immerse yourself in every single thing possible. Be selfish with your time, and all the aspects of you. Tinker with shit, travel, explore, love a lot, love a little, and never touch the ground."

Kyoko Escamilla.

23.7.13

Iga päevaga muutub õhk jalge all aina tihedamaks ja tahkemaks ning potentsiaal tühja koha pealt alla kukkuda järjest pisemaks.

22.7.13

سوزان

nii on mu nimi palju ilusam.
ahjaa, ja ma sain positivusel selgeks, et 
i don't want to be a maybe
Ma teen lühidalt, sest ma olen ikka veel veidike väsinud ja peamiselt, sest ma kannatan post-concert-depression'i käes. Kuid siiski hoiatan lugejaid, sest tulemas on väga palju positiivseid sõnu, kiitusi, armastust ja imetlust.
Lugu on selline, et kui me Salacgrivasse jõudsime, siis oli meil aega napilt käes ja mulle tundus, et ma ei jõua Twenty One Pilots'i kontserdile, kuid tänu sõprade headele plaanidele olin ma siiski täpselt alguseks kohal ja lasin Tyleril ja Joshil ennast absoluutselt sõnatuks rabada. Või võib-olla mitte päris sõnatuks, sest ma ei väsinud kordamast "MUL ON NII HEA MEEL, ET ME SIIA KONTSERDILE JÕUDSIME!!!11". Ja oligi nii. Nagu Tyler ütles, siis we were happy to be alive that day. Ja kuigi nad ei mänginud Semi-Automatic'ut oli kõik ikkagi rohkem kui ideaalne ja kahtlemata rohkem kui ma kunagi oleksin osanud oodata. (See läheb ajalukku ka sellega, et see on ainuke kontsert, kus ma olen käinud ja kõiki laule teadnud.)
Ma väga kontsertidevahelistest aegadest ei hakka rääkima. Lühidalt - palju onniläbu, ringitöllerdamist, tuult, tolmu ja head tuju segatud pisikese glittertattoo ja ponchaga.
Siis tuli Noah and the Whale oma täies headuses ja ilus. Kuna Twenty One Pilots oli mu emotsioonidele juba korraliku põntsu pannud, siis jäi Noah sellele veidi alla, aga ilus oli ikka.
Selleks päevaks olid minu playlist'i esitajad otsa saanud ja ma jäin ülima huviga uut päeva ootama.
Laupäev algas mõnusa istumistšilli ja I Wear Experiment'iga. Kuigi ma koduseinte vahel ilmselt ei kuulaks eales sellist muusikat, siis live'ina oli täitsa mõnus. IWE'le järgnes Willy Moon, kellelt ma ootasin tervet maad ja ilma, kuid sain sellise keskmise kontserdi. (Aga samas olin ma juba suures Imagine Dragons'i ootuses ka, nii et..) Enne Imagine'ile minekut heitsime kiire pilgu Charli XCX'ile, kes oli ka tore ajaviide, aga mitte midagi mindblow'ivat. Mindblow tuli sel hetkel kui Dan Reynolds oma küsitava soenguga lavale astus. See oli kontsert, kus ma oleksin lihtsalt soovinud terve aja nutta, sest ma olin kõigest nii lummatud ja ma tundsin ennast täpselt õiges kohas olevat. Selle tunni aja jooksul oli absoluutselt kõik maailmas õigesti. Ja väga enda tavadele vastukäivalt ma isegi ei tahtnud kõigi laule kaasa üürata, vaid vahelduse mõttes ma tahtsin ainult kuulata ja lasta ennast lummata. Job well done!
Ja nagu sellest oleks väheks jäänud. Järgmine kontsert, mida me kuulama läksime oli Sigur Rós. Ma ei ole kunagi Sigurit kuulanud. Ma olen püüdnud, aga mul ei ole mingil teadmatul põhjusel kunagi nende muusikaga erilist sidet tekkinud. Kuigi ma salaja ikkagi väga appreciate'in seda, mida nad teevad, aga mingi klikk on siiani puudu jäänud. Kuid sellele vaatamata oli see kontsert ülivõimas. Ma lihtsalt seisin keset meeletut rahvamassi, zone out'isin ja kuulasin ja vaatasin ja armastasin elu.
Siis tuli pühapäev ja selleks ajaks teadsid kõik, et ma tahan Two Doors Cinema Club'i kontserdi ajal esimesi ridu vallutada. Aga enne tuli käia ja armastada Tom Odelli (eesotsas tema Another Love'iga), nautida Darwin Deezi ja Michael Kiwanukat ja siis!!! Ja siis me läksime Tele2 lava ette hängima ja sain oma koha umbes kuuendas reas ja olin äärmiselt excited. Küsige Kertu käest, kui te mind ei usu. Ja kuna see oli minu nimekirja viimane kontsert, siis ma lubasin endal kõik mängu panna. Ma karjusin ja hüppasin ja vehkisin nii nagu torust tuli. Pärast kontserti lahkusin maailma kõige valusama kurgu, väsinud käte, surisevate jalgade ja tolmuse näoga, kuid tuju oli selleks hetkeks kuskil atmosfääri kihte uudistamas ja ma lihtsalt olin hässssti rõõmus laps.
Uudishimust jäime ka The XX-i uudistama, mis arusaadavalt ei ole minu bänd, aga tuleb tunnistada, et nad olid laval võimsad (ja ilusad) ja nagu ma Marialegi ütlesin, siis ma sain ideaalselt aru, et kui ma oleksin fänn olnud, siis ma oleks kogu selle ilu kätte ära surnud.
Jah.. seega. Palju ebavajalikke inglisekeelseid väljendeid, rohkelt korduvaid sõnu nagu "ilus" jms ja üks rõõmus laps, kes seda kõike siia kirja pani. Kui keegi võõras seda loeb, siis ei anna see neile ilmselt midagi, aga kui ma ise seda ükskord uuesti loen, siis minule annab see terve pisikese maailma.
(Ja nagu välja tuleb, siis pisikest postitust oli raske teha.)
Ma nüüd lähen tegelen oma pcd-ga edasi ja üritan leppida olukorraga, et ma ilmselt ei näe neid kedagi lähitulevikus live'is ega tunne neid kedagi isiklikult. That's the thing I have to deal with.
Seniks...






19.7.13

Miks ei võiks piisata sellest, kui sa tead, mida sa kindlasti ei taha? Miks peab sellele lisaks ka teadma, mida sa tahad? See muudab asjad nii keeruliseks.
Tänane õhtu pole üldse mu lemmik, aga kuna ma olen passive-agressive, siis ma plaanin kõik oma mured esmaspäeva lükata ja nädalavahetusel kavatsen elu nautimisega tegeleda. Kallis #positivusfestival, mulle tähendaks see väga palju, kui sa päriselt ka positiivne oleksid. Jään huviga ootama.

18.7.13

Ma ei oska täna mitte midagi muud öelda, kui et David Levithan on absoluutselt hingemattev kirjanik.
Ma ei tea ühtki teist, kelle rusikas nii täpselt koos kõikide nüanssidega minu silmaauku sobiks.
< 3

15.7.13

Ma ei ole nii ammu Kosel käinud, et nüüd kui ma siin olen, tekib mul küsimus - mida siin tehakse?

14.7.13

Ma ei ole siia ammu päris elust kirjutanud. Sellest, mis reaalses maailmas toimub, mitte minu peas.
Let's see...
Kui kedagi peaks huvitama, mis minust praeguseks saanud on, siis võin öelda, et tänaseks olen ma Tartu Ülikooli bakalaureusetaseme uhke vilistlane. Peaaegu et filoloog lausa (loomulikult väikese teatripisikuga). Nagu kaksikud mulle ütlesid: kuigi ma ei lõpetanud cum laude, siis vähemalt laude sain ju ikka...

Olnud asjadest on hea lihtne rääkida.
Kõiges saab kindlatele faktidele tugineda.
Kui nüüd aega mõelda, mis minust edasi saab, siis jumal seda teab. Ilmselt lähen tööle. Või noh, viisakas oleks ja mulle meeldiks ka, aga kas Tallinnasse või Tartusse, teatrisse või tõlkebüroosse, suurest entusiasmist või tegutsemisvajadusest, siis seda ma teile veel öelda ei oska. Räägime sellest mõne aja pärast uuesti.
Praegu ma naudin suve, käin siin-seal trippimas ja tööajal Kammivabrikus prominentidega lobisemas. Järgmisel nädalal ma puhkan. Plaanin mõned raamatud läbi lugeda, mõned filmid ära vaadata (ehk siis same old, same old) ja seejärel Positivusel elu elada. Praegusel hetkel tundub Positivus festival oma nime väga väärt olevat, sest ma suudan hetkega nimetada nii mitmeid sellega seonduvaid positiivseid aspekte: saan seal üle pika aja oma õnnelikule vennale tere öelda; kohtan (loodetavasti) kõiki neid inimesi, keda ma pärast viimast sessi näinud ei ole; veedan kvaliteetaega oma parimate sõbrannadega ja kuulan head muusikat ilusas kohas.

Seega - Positivusel näeme!

8.7.13

She asked me, "Son, when I grow old,
Will you buy me a house of gold?
And when your father turns to stone,
Will you take care of me?"

I will make you queen of everything you see,
I'll put you on the map,
I'll cure you of disease.


See on nii ikstriimli armas laul, et ma ei teagi mida teha.
Okei, tean küll.
Ma jään ootama kuni ma seda Positivusel live'is kuulen!