Hoiatus! Valmistuda väga suvaliselt kirjutatud postituseks. Random rant!
Mul on olnud imetore nädalavahetus sõprade seltsis ja Lumivalgeke nägi lõpuks isegi natuke päikest.
Laupäeva päeval startisime Kloogaranna suunas (võin vihjeks öelda, et automakk mängis Twenty One Pilots'it), kus me lihtsalt ringi tuterdasime, festivali jälgisime ja merevee ära katsusime. Öö poole võtsime suuna Urvaste küla suunas, kus teised meid juba ees ootasid. Ajasime mõned sõnad juttu ja tegime öised pesad valmis. Ma olen siiani excited, et me telgi asemel auto kasuks otsustasime. Mulle meeldib nii.
Hommikul äratas meid palavus ja päike ning umbes ringi kooserdavad inimesed. Istusime hommikusöögi lauda, kus pererahvas rõõmustas meid pannkookide ja kõige muu mõeldavaga (nt maailma kõige ilusamate gladioolidega ja kvaliteetlauanõudega). Rääkisime naltse ja pidasime plaane. Kui me kõhud täis olime saanud, ennast kasinud ja plaanid valmis rääkinud, pakkisime end ja asju autodesse ning vurasime Rummu suunas (kuigi keegi ei teadnud, mis suund see täpsemalt on). Kui me kunagi kohale jõudsime, nautisime jäist ja ilussinist vett, vaadet ja natuke liiga palavat õhku ning seejärel asusime teele peamise sihtkoha suunas. Reamees Hordo ootas meid juba mõnda aega, nii et kui me lõpuks kohale jõudsime ja oma kingitused üle andsime, istusime niisama ja rääkisime jutte nagu ikka. Kertu ja Meeriga nägime ka lennuvennad Keni, Margi ja Jakobi eemalt ära, mõnda sai isegi teretatud. Ja üllatusena sai Paldiskis ka Ringot ja teda külastanud Gerti tervitada. Tore on nendega maailma kõige suvalisemates kohtades kokku juhtuda.
Kui külastusaeg otsa hakkas saama, klõpsisime kiired pildid, pakkisime oma kodinad kokku ja asusime jälle teele. Meid ootasid Linda juures viimased pannkoogid ja natuke moosi. Kui nendega ühelpool oli asusime kõik koduteele ja lugesime nädalavahetuse lõppenuks.
Minu jaoks jätkus õhtu for old times sake Korni kuulates ja vanu blogipostitusi lugedes. Ohissand, mida kõike ma enam ei mäletanud. Teismelise elu on ikka korralikult imelik.
Kõige selle vahele tutvustasin Lindale vana mind, sest Kaarlit külastades tuli välja, et Linda ei teagi, milline ma näiteks 5-6 aastat tagasi välja nägin. Sain teda veidi aega õudsete piltidega lõbustada ja siis ma tegin avastuse, et ma tunnen Meerit ja Kertut juba 15 aastat. Ebanormaalne. Ma ei tunne, et ma oleksin nii vana, et ma saaksin sellist juttu rääkida. Siis mõtlesin natuke edasi ja tegin avastuse, et Erki, kes Mer'i ja Kertuga võrreldes on ju palju uuem sõber, on mulle tuttav juba viimased 10 aastat. Kasutades Linda sõna selle kõige kirjeldamiseks, siis - jõhker!
Ja kõigest sellest on veel hulgaliselt fotosüüdistusi. Nii naljakas. Kui ma pärast natukest nostalgitsemist sammud Karnerite residentsi poole sättisin, siis seal sai hulgaliselt neid pilte vaadatud. Hässsssti kole, aga tore.
Jah, vat nii!
Selline nädalavahetus oligi.
Kommentaarid
Postita kommentaar