Bi-normal.

Ma teen lühidalt, sest ma olen ikka veel veidike väsinud ja peamiselt, sest ma kannatan post-concert-depression'i käes. Kuid siiski hoiatan lugejaid, sest tulemas on väga palju positiivseid sõnu, kiitusi, armastust ja imetlust.

Lugu on selline, et kui me Salacgrivasse jõudsime, siis oli meil aega napilt käes ja mulle tundus, et ma ei jõua Twenty One Pilots'i kontserdile, kuid tänu sõprade headele plaanidele olin ma siiski täpselt alguseks kohal ja lasin Tyleril ja Joshil ennast absoluutselt sõnatuks rabada. Või võib-olla mitte päris sõnatuks, sest ma ei väsinud kordamast "MUL ON NII HEA MEEL, ET ME SIIA KONTSERDILE JÕUDSIME!!!11". Ja oligi nii. Nagu Tyler ütles, siis we were happy to be alive that day. Ja kuigi nad ei mänginud Semi-Automatic'ut oli kõik ikkagi rohkem kui ideaalne ja kahtlemata rohkem kui ma kunagi oleksin osanud oodata. (See läheb ajalukku ka sellega, et see on ainuke kontsert, kus ma olen käinud ja kõiki laule teadnud.)

Ma väga kontsertidevahelistest aegadest ei hakka rääkima. Lühidalt - palju onniläbu, ringitöllerdamist, tuult, tolmu ja head tuju segatud pisikese glittertattoo ja ponchaga.

Siis tuli Noah and the Whale oma täies headuses ja ilus. Kuna Twenty One Pilots oli mu emotsioonidele juba korraliku põntsu pannud, siis jäi Noah sellele veidi alla, aga ilus oli ikka.

Selleks päevaks olid minu playlist'i esitajad otsa saanud ja ma jäin ülima huviga uut päeva ootama.

Laupäev algas mõnusa istumistšilli ja I Wear Experiment'iga. Kuigi ma koduseinte vahel ilmselt ei kuulaks eales sellist muusikat, siis live'ina oli täitsa mõnus. IWE'le järgnes Willy Moon, kellelt ma ootasin tervet maad ja ilma, kuid sain sellise keskmise kontserdi. (Aga samas olin ma juba suures Imagine Dragons'i ootuses ka, nii et..) Enne Imagine'ile minekut heitsime kiire pilgu Charli XCX'ile, kes oli ka tore ajaviide, aga mitte midagi mindblow'ivat. Mindblow tuli sel hetkel kui Dan Reynolds oma küsitava soenguga lavale astus. See oli kontsert, kus ma oleksin lihtsalt soovinud terve aja nutta, sest ma olin kõigest nii lummatud ja ma tundsin ennast täpselt õiges kohas olevat. Selle tunni aja jooksul oli absoluutselt kõik maailmas õigesti. Ja väga enda tavadele vastukäivalt ma isegi ei tahtnud kõigi laule kaasa üürata, vaid vahelduse mõttes ma tahtsin ainult kuulata ja lasta ennast lummata. Job well done!

Ja nagu sellest oleks väheks jäänud. Järgmine kontsert, mida me kuulama läksime oli Sigur Rós. Ma ei ole kunagi Sigurit kuulanud. Ma olen püüdnud, aga mul ei ole mingil teadmatul põhjusel kunagi nende muusikaga erilist sidet tekkinud. Kuigi ma salaja ikkagi väga appreciate'in seda, mida nad teevad, aga mingi klikk on siiani puudu jäänud. Kuid sellele vaatamata oli see kontsert ülivõimas. Ma lihtsalt seisin keset meeletut rahvamassi, zone out'isin ja kuulasin ja vaatasin ja armastasin elu.

Siis tuli pühapäev ja selleks ajaks teadsid kõik, et ma tahan Two Doors Cinema Club'i kontserdi ajal esimesi ridu vallutada. Aga enne tuli käia ja armastada Tom Odelli (eesotsas tema Another Love'iga), nautida Darwin Deezi ja Michael Kiwanukat ja siis!!! Ja siis me läksime Tele2 lava ette hängima ja sain oma koha umbes kuuendas reas ja olin äärmiselt excited. Küsige Kertu käest, kui te mind ei usu. Ja kuna see oli minu nimekirja viimane kontsert, siis ma lubasin endal kõik mängu panna. Ma karjusin ja hüppasin ja vehkisin nii nagu torust tuli. Pärast kontserti lahkusin maailma kõige valusama kurgu, väsinud käte, surisevate jalgade ja tolmuse näoga, kuid tuju oli selleks hetkeks kuskil atmosfääri kihte uudistamas ja ma lihtsalt olin hässssti rõõmus laps.

Uudishimust jäime ka The XX-i uudistama, mis arusaadavalt ei ole minu bänd, aga tuleb tunnistada, et nad olid laval võimsad (ja ilusad) ja nagu ma Marialegi ütlesin, siis ma sain ideaalselt aru, et kui ma oleksin fänn olnud, siis ma oleks kogu selle ilu kätte ära surnud.

Jah.. seega. Palju ebavajalikke inglisekeelseid väljendeid, rohkelt korduvaid sõnu nagu "ilus" jms ja üks rõõmus laps, kes seda kõike siia kirja pani. Kui keegi võõras seda loeb, siis ei anna see neile ilmselt midagi, aga kui ma ise seda ükskord uuesti loen, siis minule annab see terve pisikese maailma.
(Ja nagu välja tuleb, siis pisikest postitust oli raske teha.)
Ma nüüd lähen tegelen oma pcd-ga edasi ja üritan leppida olukorraga, et ma ilmselt ei näe neid kedagi lähitulevikus live'is ega tunne neid kedagi isiklikult. That's the thing I have to deal with.

Seniks...