Bi-normal.

Ma ei ole siia ammu päris elust kirjutanud. Sellest, mis reaalses maailmas toimub, mitte minu peas.

Let's see...

Kui kedagi peaks huvitama, mis minust praeguseks saanud on, siis võin öelda, et tänaseks olen ma Tartu Ülikooli bakalaureusetaseme uhke vilistlane. Peaaegu et filoloog lausa (loomulikult väikese teatripisikuga). Nagu kaksikud mulle ütlesid: kuigi ma ei lõpetanud cum laude, siis vähemalt laude sain ju ikka...

Olnud asjadest on hea lihtne rääkida.
Kõiges saab kindlatele faktidele tugineda.
Kui nüüd aega mõelda, mis minust edasi saab, siis jumal seda teab. Ilmselt lähen tööle. Või noh, viisakas oleks ja mulle meeldiks ka, aga kas Tallinnasse või Tartusse, teatrisse või tõlkebüroosse, suurest entusiasmist või tegutsemisvajadusest, siis seda ma teile veel öelda ei oska. Räägime sellest mõne aja pärast uuesti.

Praegu ma naudin suve, käin siin-seal trippimas ja tööajal Kammivabrikus prominentidega lobisemas. Järgmisel nädalal ma puhkan. Plaanin mõned raamatud läbi lugeda, mõned filmid ära vaadata (ehk siis same old, same old) ja seejärel Positivusel elu elada. Praegusel hetkel tundub Positivus festival oma nime väga väärt olevat, sest ma suudan hetkega nimetada nii mitmeid sellega seonduvaid positiivseid aspekte: saan seal üle pika aja oma õnnelikule vennale tere öelda; kohtan (loodetavasti) kõiki neid inimesi, keda ma pärast viimast sessi näinud ei ole; veedan kvaliteetaega oma parimate sõbrannadega ja kuulan head muusikat ilusas kohas.

Seega - Positivusel näeme!